Väärkohtlemine
Väärkohtlemine on piinamine, julm, ebainimlik või inimväärikust alandav kohtlemine või karistamine.
Õigust mitte olla piinatud ja muul viisil väärkoheldud loetakse üheks õigusriigi aluspõhimõtteks. Kõnealune õigus kaitseb isikut piinamise vastu selle tavatähenduses (politseiametnik ei tohi ülekuulamisel tunnistuse saamiseks kinni peetud isikut peksta) ning tema inimväärikust, füüsilist ja psüühilist terviklikkust laiemalt. Nii on Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas loetud väärkohtlemiseks isiku sunniviisilist kiilakaks ajamist enne mõne päeva pärast toimuma pidanud kohtuistungit, mittesuitsetajast kinnipeetava paigutamist aastateks samasse kambrisse suitsetajatega, kinnipidamisruumi pikaajalist ülerahvastatust ja ebasanitaarseid tingimusi, meditsiinilise abi osutamata jätmist kinnipidamisasutuses jms.
Piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni artikli 1 kohaselt on piinamine tegevus, millega tekitatakse inimesele tugevat füüsilist või vaimset laadi valu või kannatusi, et saada temalt või kolmandalt isikult teavet või ülestunnistusi; et karistada teda teo eest, mille on toime pannud tema ise või kolmas isik või mille toimepanemises teda kahtlustatakse; et hirmutada teda või kolmandat isikut või et neid millekski sundida või mis tahes diskrimineerimisel rajaneval põhjusel ning kui sellise valu või kannatuste tekitajaks on ametiisik või muu isik, kes täidab ametiisiku ülesandeid, või kui seda tehakse nende kihutusel või nende väljendatud või vaikival nõusolekul. Mõiste ei hõlma seaduslike karistuste kohaldamisest tulenevat, nendele karistustele omast või nendega juhuslikult kaasnevat valu või kannatust.
- tugeva füüsilise või vaimse valu või kannatuste tekitamine;
- tahtlus ja teatud kindel eesmärk („[---] et saada temalt või kolmandalt isikult teavet või ülestunnistusi; et karistada teda teo eest, mille on toime pannud tema ise või kolmas isik või mille toimepanemises teda kahtlustatakse; et hirmutada teda või kolmandat isikut või et neid millekski sundida või mis tahes diskrimineerimisel rajaneval põhjusel [---]".);
- toimepanija seotus avaliku võimuga („[---] on ametiisik või muu isik, kes täidab ametiisiku ülesandeid, või kui seda tehakse nende kihutusel või nende väljendatud või vaikival nõusolekul").
Rahvusvahelised dokumendid toovad piinamise kõrval välja erinevaid väärkohtlemise vorme, nt julm, ebainimlik või inimväärikust alandav, ebainimlik või alandav. Eesti põhiseadus viitab §-s 18 piinamisele ning kohtlemisele ja karistamisele julmalt või väärikust alandavalt. Samas ei ava eelnimetatud ÜRO konventsiooni fakultatiivne protokoll muude keelatud kohtlemise vormide mõisteid ehk ei selgita julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise sisu.
Ranget piiri erinevate väärkohtlemise esinemisvormide vahele tõmmata ei ole võimalik. Nende eristamine sõltub paljude asjaolude koostoimest – väärkohtlemise olemusest (milles see seisneb), eesmärgist (teadlik ja tahtlik kannatuste tekitamine), karmusest (väärkohtlemise kestvus, füüsilised ja psüühilised tagajärjed) ning teistest juhtumi asjaoludest (nt kannatanu sugu, vanus, tervislik seisund; raskendavate asjaolude koostoime jms).
Kinnipidamiskoht
Kinnipidamiskoht on ÜRO piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni fakultatiivse protokolli järgi asutus, kus hoitakse või võidakse hoida isikuid, kellelt on võetud vabadus kas avalikku võimu teostava asutuse korralduse alusel, sellise asutuse toetusel või sõnaselgel või vaikival nõusolekul.
Vabaduse võtmine tähendab kohtu-, haldus- või muu ametiasutuse korraldusel isiku mis tahes vormis kinnipidamist, vangistust või paigutamist riiklikku või eraõiguslikku järelevalveasutusse, kust isikul ei ole lubatud omal tahtel lahkuda.
Lisaks riiklikele kinnipidamisasutustele (st riigiasutustele) on ÜRO piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni fakultatiivse protokolli kohaselt kinnipidamiskohtadeks ka kõik teised asutused sõltumata omandivormist, kui neis asutustes piiratakse isikute vabadust avaliku võimu korraldusel, toetusel või nõusolekul ning kust isikud ei saa omal tahtel lahkuda. Seega on lisaks vanglale või arestimajale kinnipidamiskohad ka tahtevastast ravi osutavad psühhiaatriahaiglad, erikoolid kasvatuse eritingimusi vajavatele lastele, erihooldust pakkuvad sotsiaalhoolekandeasutused, kaitseväeüksused, kus viiakse ellu kohustuslikku ajateenistust ning distsiplinaarkinnipidamist ja -aresti.