Postimees, 10. november 2015
Surmajuhtumeid erihooldekodudes ja psühhiaatriahaiglates tuleb inimeste väärkohtlemise vältimiseks hakata tõhusamalt uurima, leiab õiguskanstleri nõunik Marje Allikmets.
Hooldekodus suri kõhulahtisust kurtnud mees. Valgamaal sattus hooldekodu elanik järve ja uppus. Hooldekodust lahkunud mees leiti surnuna. Wismari haiglasse ravile toodud narkomaan lämmatas voodi külge seotud palatikaaslase. Psühhiaatriahaiglas ravil olnud naine tegi enesetapu. Need on mõned meedias avalikkuse tähelepanu pälvinud mitteloomulikud surmajuhtumid hooldekodudes ja psühhiaatriahaiglates. Aastate peale ei tule neid kuigi palju. Lähemalt vaadates ilmnevad aga vead, mis laiemas plaanis moodustavad häiriva mustri.
Õiguskantsler analüüsis surmajuhtumeid erihooldekodudes ja psühhiaatriahaiglates ning jõudis järeldusele, et mitteloomulikest surmadest tuleks rohkem rääkida. Sestap soovitas õiguskantsler oma valdkonnas järelevalvet tegevatel terviseametil ja sotsiaalkindlustusametil tulevikus senisest enam surmajuhtumite põhjuseid uurida ning sellest ka avalikkust teavitada.
Suletud uste taga
Ka kontrollib õiguskantsler väärkohtlemise ärahoidmise eesmärgil psühhiaatriahaiglates ja erihooldekodudes toimuvat. Kontrollkäikude tulemusena valmivate kokkuvõtetega on võimalik kõigil huvilistel õiguskantsleri kodulehel tutvuda. Sealt selgub, et probleeme on nendes asutustes küll.
Viimane kõnekas näide on Wismari haigla. Selle aasta suvel selgus, et hoolimata korduvatest varasematest soovitustest ei olnud haigla ikkagi taganud jälgimisruumi turvalisust. Õiguskantsler oli alates 2008. aastast korduvalt vastavatele puudustele tähelepanu juhtinud. Sellest hoolimata rikuti seadust, mis keelab jätta kinniseotud inimest järelevalveta ning lubada samas ruumis liikuda teistel patsientidel. Teatavasti nõudis selline töökorraldus inimelu. Samas tuleb tõdeda, et samalaadseid puudusi ohjeldusmeetmete rakendamisega on õiguskantsler leidnud ka mitmes teises psühhiaatriahaiglas.
Kinnistes asutustes toimuv on avalikkuse eest varjatud ning seal viibijatel ei pruugi olla lähedasi, kes nende huvide eest seisaks. Asutuses viibijad ise ei ole aga pahatihti võimelised enda eest seisma. Seetõttu ei saa riik jääda ootama, et sealsed probleemid iseenesest laheneksid.
Riigi roll
Kuna psühhiaatriahaigla ja erihooldekodu kinnistes osakondades viibivad inimesed riigi sunnil, peab avalik võim tagama tõhusa järelevalve seal toimuva üle.
Õiguskantsler uuris, kuidas toimitakse surmajuhtumite korral erihooldekodudes ja psühhiaatriahaiglates, kuidas hakkab toimima järelevalve ning kuidas teavitatakse avalikkust selle tulemustest. Vaadates nii praktikat kui ka õiguslikke aluseid, ei mõju mitteloomulike surmade statistika analüüsi taustal rahustavalt, kuna see ei pruugi kajastada tegelikkust. Võib öelda, et mitteloomulikest surmajuhtumitest teadasaamine on praegu ebarahuldavalt korraldatud.
Nii juhtis õiguskantsler terviseameti ja sotsiaalkindlustusameti tähelepanu sellele, et mitteloomulikesse surmadesse tuleb suhtuda täie tõsidusega ning riikliku järelevalve abil uurida juhtunu tagamaid. Samuti on oluline roll avalikkuse teavitamisel ja ennetaval tegevusel – analüüsida tuleb juhtunu põhjuseid ning leida lahendused, mis aitaksid tulevikus samasuguseid olukordi vältida.
Kõrvalseisja pilk
Viimaks juhtisime sotsiaalministeeriumi tähelepanu sellelegi, et oleks arukas norme muuta, tagamaks surmapõhjuste tuvastamisel rohkem objektiivsust. Nimelt ei loo kehtiv seadus piisavaid võimalusi mitteloomulike surmajuhtumite avastamiseks, uurimiseks ning seeläbi edaspidiseks ärahoidmiseks. Praegu saab lahkamise vajalikkuse üle otsustada peaasjalikult surnu viimane arst ainuisikuliselt. Samuti ei ole arstil kohustust teavitada surmajuhtumist järelevalvet tegevat terviseametit. Tõsi, võimalik on lahkamine tellida ka lähedaste soovil, kuid sellisel juhul tuleb neil selle eest ka ise tasuda. See ei pruugi aga kõigile jõukohane olla.
Kui näiteks muidu terve vanaisa haiglasse rutiinsele protseduurile läinuna seal ootamatult sureb, võib tema raviarst panna surma vanaduse süüks. Kui arst leiab, et edasist uurimist vaja ei ole, siis seda ei järgnegi. Tegelikult ei tohiks surma asjaolude uurimine ning võimalike ravivigade väljaselgitamine sõltuda üksnes sellest arstist, kes surnuga viimati tegeles või tema ravi eest vastutas. Ilmneb huvide konflikt. Sestap tuleks lahkamise vajalikkuse üle otsustamisele kaasata objektiivne kõrvalseisja (näiteks perearst).
Lõpetuseks võib ehk küsida, miks sellele nõnda palju tähelepanu tõmmata, kuna inimesi, kes sellistes asutustes viibivad, ei ole ju kuigi palju. Tegelikult võib see teatud tingimuste kokkulangemisel juhtuda igaühega meist. Kui tööstressi ja depressiooni tõttu satutakse haiglasse. Või kui lähedane pannakse erihooldekodusse, kuna tema puue või haigus on muutnud talle endale või teistele sedavõrd ohtlikuks, et teisiti ei saa. Sellistel juhtudel on hea teada, et olukorras, kus endal oma õiguste eest seismiseks jaksu ei ole, on riik loonud toimiva süsteemi, mis rikkumisi ära hoiab ning vajadusel neile ka reageerib.