Õiguskantsleri nõunikud andsid vastuse küsimuses, mis puudutas lapsest lahuselava vanema õigust osaleda lapse psühholoogilise nõustamise protsessis ja olla sellest informeeritud.
Perekonnaseaduse järgi on hooldusõiguslik vanem lapse seaduslik esindaja ning ühist hooldusõigust omavatel vanematel on ühine esindusõigus. Samuti tuleneb perekonnaseadusest, et kui vanem esindab last iseseisvalt, võivad kolmandad isikud (nagu lasteaed, kool, haigla jms) eeldada teise vanema nõusolekut. See tähendab, et kui lapsevanem pöördub lapse asjus kolmanda isiku poole, siis ei pea viimane kontrollima, kas teise lapsevanema tahe ühtib tema poole pöördunud lapsevanema omaga. Samuti ei pea kolmas isik omaalgatuslikult informeerima teist lapsevanemat oma tegevusest. Perekonnaseadus lähtub eeldusest, et vanemad teostavad ühist hooldusõigust heas usus ja üksmeeles ning lapse parimates huvides. Sellest eeldusest tulenevalt peaks lahus elavad hooldusõiguslikud vanemad jagama omavahel last puudutavat infot.
Olukord on aga erinev, kui psühholoog või muu lapsega töötav isik saab teada teise lapsevanema vastuseisust või nõusoleku puudumisest lapsele teenuse osutamiseks. Sellisel juhul tuleb teenuse osutamine katkestada seniks, kuni vanemad jõuavad kokkuleppele.
Kui vanemate lahkarvamuste tõttu jääks laps vajaliku abita, on igal isikul, kes teab lapse abivajadusest, õigus ja kohustus sellest teatada. Selleks tuleks pöörduda lapse elukohajärgse lastekaitsetöötaja poole. Esmalt saab lastekaitsetöötaja suunata vanemaid kokkuleppele.
Kui vanemad kokkuleppele ei jõua ja lapse huvide kahjustamist pole võimalik vältida, siis saab lastekaitsetöötaja pöörduda kohtusse vanema otsustusõiguse piiramiseks konkreetses küsimuses. Näiteks juhul, kui laps oleks vajanud viivitamatult psühholoogilist nõustamist ja ühe vanema vastuseisu tõttu poleks seda saanud, siis saab psühholoog pöörduda kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja poole või otse kohtusse ja taotleda vanema otsustusõigust selles küsimuses piirataks. Kohus saab asja lahendamisel kohaldada ka esialgset õiguskaitset, mis võimaldab enne asja sisulist lahendamist pakkuda lapsele vajalikku abi.
Taolised vaidlused, kus üks vanem soovib lapse psühholoogilist nõustamist ja teine vanem on sellele vastu, ei ole sagedased. Seega ei ole tegemist olukorraga, mida tuleks igapäevaselt lahendada ja kus kohtu poole pöördumine takistaks nõustajate sisulist tööd lastega.