Kristi Paroni artikkel "Kiusamine koolis – paratamatus või tegemata töö?"

Õiguskantsleri nõuniku Kristi Paroni artikkel "Kiusamine koolis – paratamatus või tegemata töö?" Postimehes, 2. aprill 2014.

Õiguskantsleri nõunik Kristi Paron kirjutab, mida koolid, lapsevanemad ja ühiskond laiemalt peaks tegema, et lapsed tunneksid ennast koolis turvaliselt.Kiusamisvaba kooli programmi küsitluse andmed kinnitavad varasemate uuringute tulemusi, et iga viies Eesti õpilane kannatab koolis pideva kiusamise all. Võrdluseks samad näitajad Soomes ja Rootsis, mis on vastavalt kümme ja neli protsenti. Samuti näitavad PISA 2012. aasta uuringu tulemused, et meie olukord võrreldes teiste riikidega pole kiita, kui vaadata, kas Eesti kooliõpilased on koolis õnnelikud ja tunnevad kooliskäimisest rõõmu. Siit ka küsimus: kas Eesti näitajad on objektiivne paratamatus või saaks koolid, lapsevanemad, haridus- ja teadusministeerium ning riik laiemalt midagi olukorra parandamiseks ära teha?

Loomulikult ei ole olemas eraldi kiusamise liiki, nagu koolikiusamine, vaid on kiusamine koolis, kodus, poes, trammis, tänaval või mujal. Seega lasub vastutus meil kõigil. Lapsevanematel selle eest, et lapsed saaks kodust kaasa teadmise, et kiusamine on vale. Ühiskonna liikmetel selle eest, et oleksime sallivamad ja mõistaksime hukka kiusamise, mida näeme ühistranspordis või tänaval, ning astuksime sellele vahele. Koolil ja õpetajatel selle eest, et koolipere liikmed üksteist austaks ja lugupidavalt kohtleks.

Siiski on koolil ja õpetajatel eriline roll laste käitumise ja arengu mõjutamisel, sest lapsed veedavad suurema osa oma ärkveloleku ajast koolis (ja lasteaias). Tsiteeriksin siinkohal rahvusvaheliselt tunnustatud pereterapeuti Jesper Juuli: «Tahan teha inimestele selgeks, et meie koolid peaksid unustama illusiooni, nagu vastutaksid nemad vaid laste teadmiste eest ja kõik muu sõltub vanematest. Kool ja õpetajad on nii oluline, mõjuvõimas ja otsene osa meie laste elust, nende isiklikust ja sotsiaalsest arengust, et on ammu aeg selle eest vastutama hakata.»

Lisaks moraalsele vastutusele on koolidel ka seadusest tulenev vastutus. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse järgi tuleb koolil tagada õpilase koolis viibimise ajal tema vaimne ja füüsiline turvalisus ning tervise kaitse. Samuti tuleneb seadusest kohustus panna kooli kodukorda kirja, kuidas välditakse õpilaste vaimset ja füüsilist turvalisust ohustavaid olukordi, kuidas nendest teavitatakse ja neid lahendatakse. Paraku loevad koolid viidatud kohustused täidetuks ka siis, kui paberil (kooli kodukorras) on kõik kirjas, kuid tegelikult igapäevast tööd vaimse ja füüsilise vägivalla ärahoidmiseks ning sellele reageerimiseks ei tehta.

Samuti paistab kooli eriline roll silma laste enda tõlgendustes ja arusaamistes seoses kiusamisega. Uuringus, milles hinnati laste tõlgendusi vägivallast, selgus, et lapsed seostavad vägivalda kõige rohkem kooliga. Kodus, tänaval ja muudes avalikes kohtades toimuvat või meedia vahendusel kogetud vägivalda mainivad lapsed vaid möödaminnes (Strömpl jt, 2007).

Ka ÜRO lapse õiguste konventsioon, millega Eesti ühines 1991. aastal, rõhutab lapse õigust turvalisele koolikeskkonnale. Lapse Õiguste Komitee, kes teeb järelevalvet konventsiooni täitmise üle, on andnud soovituse, et kooliturvalisuse tagamiseks tuleb välja töötada konkreetsed abinõud ning õpilased tuleb kaasata nii nende abinõude väljatöötamisse kui ka ellurakendamisse. Samuti on komitee koolikiusamise puhul juhtinud tähelepanu sellele, et lihtsustatud karistamismeetmed võivad teha olukorra hullemaks.

Õpilaste kaasamise asjus saaks Eesti koolides kindlasti rohkem ära teha, kui seni tehtud. Õiguskantsleri ja sotsiaalministeeriumi tellimusel poliitikauuringute keskuse Praxis tehtud «Lapse õiguste ja vanemluse monitooring 2012» näitas, et ainult 24% lastest saab enamasti või alati kaasa rääkida kooli reeglite kehtestamises. Seega tuleks õpilasi aktiivsemalt kaasata koolielu küsimuste lahendamisse ja küsida rohkem nende arvamust. Seejuures peaks koolid nägema sellise kaasamise otsest kasu – on ju teada, et lapsed järgivad paremini reegleid, mille aluspõhimõtteid nad mõistavad ja mille väljatöötamise juures nad on saanud kaasa rääkida.

Koolid ei peaks olema kiusamisvastases võitluses üksi. Kooli ja lapsevanema koostöö ning vanema huvi oma lapse tegemiste vastu koolis on kindlasti üks paljuräägitud koolirõõmu alustaladest. Paraku võimaldab õiguskantsleri nõunike koostöö õpilaste ja õpilasesindustega järeldada, et paljud vanemad ei tunne oma laste tegemiste vastu nii palju huvi, kui lapsed seda sooviksid. Samuti ei suhtu vanemad alati pooldavalt laste vabatahtlikku tegevusse, sh õpilasesindustes osalemisse, mis on üks laste ja noorte võimalusi kaasa rääkida ja otseselt seotud koolikeskkonna sallivamaks muutmisega.

Ka riigil on haridus- ja teadusministeeriumi kaudu oma võimalused olukorra parandamisele kaasa aidata. Õpetajatel peab olema peale aineteadmiste ka suhtlemisoskus, sh oskus ja teadmised kiusamise äratundmiseks, kiusamisprobleemi käsitlemiseks lastega ja kiusamisolukordadega tegelemiseks. Pedagoogide õppekavade ja täienduskoolituste kaudu saaks neid teadmisi ja oskusi kindlasti õpetajatele edasi anda. Samuti on tähtis koolipsühholoogide, sotsiaalpedagoogide ja teiste tugispetsialistide olemasolu koolides.

Laste vaimne ja füüsiline turvalisus koolis ei ole üksnes õpilasi ümbritseva keskkonna küsimus, see mõjutab ka õpilaste teadmiste taset. PISA 2012. aasta uuringu tulemused kinnitavad, et mida paremini õpilane ennast koolis tunneb, seda paremad on tema õpitulemused ning paremad õpitulemused toetavad omakorda kuuluvustunnet.

Kokkuvõtteks võib tõdeda, et ehkki koolidel peaks kiusamisvastases võitluses olema senisest palju suurem roll, ei saa kogu vastutust koolides toimuva kiusamise eest panna ainult koolidele. Meil kõigil on võimalus ja kohustus aidata kaasa sellele, et ühiskonna liikmed üksteist austaksid ja lugupidavalt kohtleksid. Olgem oma lastele eeskujuks!

Koolikiusamise teemat vaetakse lähemalt täna Tallinnas Õpetajate Majas toimuval konverentsil «Kiusamisvaba haridustee».