Õiguskantsleri vanemnõuniku Kristi Paroni artikkel ilmus Eesti Päevalehes 9.augustil.
Praegusel tehisintellekti, sotsiaalmeedia ja pealiskaudse infovoo ajastul saab inimeste toimetulekus ja heaolus üha määravamaks analüüsivõime, kriitiline mõtlemine ja oskus leida üles usaldusväärsed infoallikad. Räägitakse digikirjaoskusest, finantskirjaoskusest ning üha enam ka tervisekirjaoskusest.
Euroopa Nõukogu biomeditsiini- ja tervisealaste inimõiguste juhtkomitee andis sel aastal välja põhjaliku, riikidele ning tervishoiuasutustele konkreetseid soovitusi välja pakkuva tervisekirjaoskuse juhendi (Guide to Health Literacy).
Kokkuvõtlikult tähistab termin tervisekirjaoskus inimese teadlikkust, motivatsiooni ja võimekust leida üles, hinnata ja rakendada igapäevaelus tervisealast infot, mis võimaldab teha enda ja oma lähedaste tervist puudutavaid otsuseid. Hea tervisekirjaoskusega inimene teab, millised on tema kui patsiendi õigused, milliseid tervishoiuteenuseid on tal võimalik saada ning kuidas neile teenustele ligi pääseda.
Tervisekirjaoskusest räägib ka Rait Kuuse arvamuslugu „Ärge laske arstil end kohelda patsiendina. Olge nõudlik klient“ (EPL, 1.8.2023), mis ajendas mind teemat edasi arendama ning kasutama pealkirjas sajandivanust Gustav Suitsu lause parafraasi.
Patsient on tervishoiuteenuse osutamisel alati nõrgem pool
Olen Rait Kuuse käsitlusega suures osas nõus. Patsient on tervishoiuteenuse osutamisel alati nõrgem pool, sest tema tervis ja sageli ka elu sõltub tervishoiuteenuse osutajast, inimese seisukohast küll konkreetsest arstist, kes teda ravib. Sotsiaalteadlased ütlevad selle kohta, et tegemist on võimusuhtega. Igas võimusuhtes esineb oht, et nõrgemat poolt võidakse halvemini kohelda.
Seepärast ongi riigi ülesanne võimestada patsiente ning teha nende hääl kuuldavaks; peamiselt saab seda teha inimesi maast madalast harides. Lisaks Rait Kuuse arvamusloos väljatoodule soovin aga rõhutada tervishoiutöötajate ja patsientide vahelise dialoogi ning vastastikuse empaatia ja austuse vajalikkust.
Olen viimastel aastatel oma teadustöö raames uurinud patsiendi autonoomia küsimusi, küll laste tervishoiu kontekstis. Kõige olulisem teadmine, milleni see töö on mind viinud, on arusaam, et patsiendi autonoomia – patsiendi õigus otsustada oma keha ja tervise üle – sõltub täielikult suhetest ja nende kvaliteedist. Kuigi patsiendi õigused on sätestatud nii-öelda paberil (võlaõigusseaduses), kujundavad nende õigusnormide igapäevast sisu tervishoiutöötajad, kes peavad neid sätteid oma töös järgima.
Sarnane, kuigi eespool viidatud võimusuhet arvestades mitte samaväärne mõju on loomulikult ka patsientidel. Seega võib öelda, et patsiendi autonoomia on tervishoiutöötajate ja patsientide koosloome ning tervishoiutöötajate ja patsientide suhete kvaliteedist sõltub suurel määral patsientide ja loomulikult ka tervishoiutöötajate heaolu.
Veelgi enam, teadusuuringute põhjal saab väita, et arsti ja patsiendi suhtlemisviisist sõltub ka ravi kvaliteet. Nii näiteks on Ühendkuningriigis tehtud uuring näidanud, et arsti kasutatud sõnastusest ning selle empaatilisusest sõltub see, kas patsient soostub raviga või mitte (McCabe, 2021). Arsti suhtlemisstrateegia mõju patsiendi ravisoostumusele või vastupidi, ravist keeldumisele on leidnud kinnitust ka mitmetes teistes teadusuuringutes (Bergen ja McCabe, 2021; Stivers ja Timmermans, 2020; Wang ja Liu, 2021). Seega on tervishoiutöötajate suhtlemisoskus üks võtmetegureid, mis aitab tagada patsientide heaolu ja ka ravi kvaliteedi.
Patsiendi ebaviisakus või puudulikud sotsiaalsed oskused ei tohi põhjustada kehvemat kohtlemist
Hea suhtlemisoskus ei ole enamikule inimestest loomupärane võime, vaid seda oskust tuleb teadliku pingutusega ja regulaarse hindamisega arendada ning säilitada – nii on kirjas Maailma Arstide Liidu arstieetika käsiraamatus. Patsientide ja tervishoiutöötajate vahelise suhtlemise kvaliteedi parandamine on ka üks viiest eesmärgist, mida Euroopa Nõukogu tervisekirjaoskuse juhend esile tõstab. Tervishoiutöötajate asjakohane koolitamine on aga vahend selle eesmärgi saavutamiseks.
Juhendist leiab ka riikide praktikast lihtsaid näiteid, kuidas parandada tervishoiutöötaja ja patsiendi vahelist suhtlust. Nii näiteks on Ameerika Ühendriikide (USA) tervishoiuasutustes kasutusel tagasisidetehnika (Teach-Back), mis peab tagama, et tervishoiutöötaja selgitaks patsiendile meditsiinilist infot arusaadavalt. Seda kontrollib tervishoiutöötaja nii, et palub patsiendil oma sõnadega selgitada, kuidas ta sai aru oma terviseprobleemist ja sellest, mida tuleb ette võtta.
Veel kasutatakse USA-s niinimetatud kolme küsimuse tehnikat. Patsiente innustatakse küsima tervishoiutöötajalt kolm olulist küsimust: (i) milles seisneb minu terviseprobleem?; (ii) mida ma pean tegema selle probleemi lahendamiseks? ning (iii) mis juhtub, kui ma seda ei tee?.
Eeltoodu ei tähenda, et patsiendid ei peagi tervishoiutöötajatega kenasti suhtlema. Loomulikult peavad. Mõistan tervishoiutöötajate frustratsiooni ebaviisakate ja meditsiiniressursse kuritarvitavate patsientidega suhtlemisel. Siiski ei tohi patsiendi ebaviisakus või puudulikud sotsiaalsed oskused põhjustada tema ravist ilmajäämist või kehvemat kohtlemist tervishoiusüsteemis.
Arstivanne nõuab igale patsiendile pühendumist. Ja ega arstid pole siin keerulisemas olukorras kui teiste elukutsete esindajad. Kõik spetsialistid, kes töötavad inimestega – olgu nendeks kliendid, abivajajad või patsiendid −, puutuvad kokku ka ebaviisaka käitumisega.
Aitab see, kui asutuse sees kokku leppida, mida sellistel puhkudel teha, näiteks millist sõnastust kasutada korduvatele sisutühjadele pöördumistele vastamisel või kellelt oma asutuses tuge saada olukorra lahendamisel. Kasuks tuleb kindlasti see, kui tervishoiuasutusel on oma jurist ning kui tervishoiutöötaja saab juristiga nõu pidada.
Halb tervisekirjaoskus on otseselt seotud tervishoiusüsteemi kuludega. Kui inimene ei tea täpselt, kelle poole ta peab oma murega pöörduma, koormab ta asjatult tervishoiusüsteemi. Ka tervishoiuteenuste liigkasutamine on seotud puuduliku tervisekirjaoskusega. Euroopa Nõukogu juhendis on välja toodud, et näiteks USA uuringute kohaselt moodustab puuduliku tervisekirjaoskuse tõttu tekkinud kulu riigi tervishoiueelarvest 3–5 protsenti. Tervisekirjaoskuse arendamine on seega otsene viis riigi kulude vähendamiseks.
Kokkuvõtteks, hea tervisekirjaoskus eeldab pingutust nii tervishoiutöötajatelt kui ka patsientidelt. Tervisekirjaoskus hõlmab dialoogi ja ühist arutelu patsiendi valikute üle. Samuti on selle osaks patsiendi ja tervishoiutöötaja vahelisi suhteid reguleerivate õigusnormide tundmine. Hea tervisekirjaoskus suurendab üksikisiku heaolu ja aitab tal paremini hoida oma tervist, riigil aga võimaldab kokku hoida tervishoiukulusid.
Praktilised nõuanded patsiendile oma tervisekirjaoskuse arendamiseks
-
Enne arsti/õe vastuvõtule minekut mõtle läbi ja pane enda jaoks täpselt kirja, mis sulle muret teeb (kust valutab, millal hakkas valutama jne). Arsti kabinetis ei pruugi kõik detailid meelde tulla.
-
Pane kirja kõik küsimused, mida soovid küsida. Praktika näitab, et kohapeal võib mõni küsimus ikka meelest minna.
-
Kui tervisemure on vaevanud sind pikemat aega, siis on eriti kasulik kirjutada kõik oma tähelepanekud ja küsimused ühte nn tervisemärkmikusse. Kui kasutad tavalist pabermärkmikku, siis võta see vastuvõtule alati kaasa.
-
Vastuvõtul tee vajaduse korral märkmeid selle kohta, mida arst/õde sulle rääkis. Eriti oluline on see juhul, kui oled pärast pikka ooteaega jõudnud eriarsti vastuvõtule, kelle juurde on „peaaegu võimatu“ pääseda. Kuigi arstikabinetis võib tunduda, et kõik jääb meelde, võivad aja möödudes olulised asjad siiski ununeda.