Kellel lasub vastutus, et lapsest täisväärtuslik ühiskonnaliige ette valmistada – kas koolil üksinda?

Õiguskantsler Ülle Madise sõnavõtt hariduskonverentsil “Igaüks meist loeb” 6. oktoobril 2023 Rocca al Mare Koolis

 

Üldiselt lasti Korneli jutt kõrvust mööda nagu kõik muugi, mis on traditsiooniline ja kordub päevast päeva. Sest tänapäeva koolis pole õpilasel peaaegu ühtki muret. Õpetaja õpib tema eest, nutab tema asemel, töötab tema jaoks, saab sõimata tema eest … Õpilase, selle väikese inimese vastutustunne on viidud nullini. Kõik vastutavad peale õpilase enda – kool, õpetaja, kodu, seltsimehed. Karvane esiisa imestaks väga, kui näeks, millise kannatlikkusega me õpetame oma järeltulijat mõtlema ja tundma.“ See on tsitaat abiturient Mati Undi esikromaanist „Hüvasti kollane kass“, 1963.

Vaadates praeguste abiturientide koolitöö koormat, osalemist vabatahtlikes algatustes, tundlikkust ja tähelepanelikkust tuleb nentida, et tänapäeva kirjeldamiseks see tsitaat hästi ei sobi. Mati Unt jättis selle tsitaadi „hiliskassist“ ise ka välja. Samas: ega see tsitaat päris mööda ka ei ole, kui vaadata õiguskantsleri ametkonna kirjakasti. Näeme teinekord ka seda, et õpilasel on sada ettekäänet, miks isegi poolt rehkendust, aga hästi tehtud ei saa, olgugi, et kaasaja õpetaja Laur seda võimalust on pakkunud.

Ja vahel tuleb ette vanemaid, kes enda ega õpilase osa õnnelikus ja edukas koolielus üldse ei näe, küll aga näevad õpetajate, kooli, klassikaaslaste ja nende vanemate vigu. Ma tõesti ei nõustu sellega, et kool pakub teenust. Annad lapse seitsmeselt hoiule ja küsid täisealise tagasi, olgu aga viks ja viisakas, tark ja tubli, eks ole?! Ja õpetaja on teenindaja? Ei. Kool on haridustempel. Õpetaja on parimas mõttes loovisik, tal peab olema piisavalt vabadust ja usaldust, ning piisavalt aega, energiat ja majanduslikku muretust, et ametiga kaasnevat vastutust kanda.

Niisiis – kes vastutab selle eest, et igast lapsest sirguks ta enese parim versioon?

Võiks alustada õigusaktidest ja nentida, et eks Põhiseadus, Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, Lastekaitseseadus ning arvukad määrused seda vastutust ju formaalselt määratle; ja et mõni määrus ehk on ajale jalgu jäänud -tervisekaitsenõuded koolidele, mis mh määravad kontrolltöödeks lubatud ajad – aga üldjoontes panevad seadused vastutuse paika. Nõuded koolidele ja õpetajatele on suured ja selged, inimesi ja raha nende nõuete täitmiseks kõikjale ei jagu. Kuskil on puudu põrandapinda, ei saa Rajaleidja soovitet väikeklassi teha, teisal ei leidu õpetajat, abiõpetajat, tugiisikut, logopeedi, psühholoogi jne. Alustasingi nüüd õigusaktidest ja nende täitmisest, aga kõik see on räägitud ja kirjutatud.

Kui jätame juura kõrvale, siis ütleksin, et vastutab kogu ühiskond. Last kasvatabki kogu küla, tahame või ei taha. Tänapäeval globaalne küla, mis teadagi, kätkeb rohkem võimalusi, aga ka ohte kui omaaegne kogukond, kus kõik tundsid kõiki põlvkondade viisi. Vähemalt siin Eestis võiksime kõik viimseni tunnetada oma vastutust kõikide Eestis elavate laste heaks inimeseks kasvamise eest.

Peamine vastutaja, lähim ja armsaim on kindlasti oma pere, siis koolipere, sõbrad, treenerid ja juhendajad, aga veidi kaugemal, vahel siiski puudutavalt lähedal on kõik teised. Poemüüja, bussijuht, arst, kestahes tänaval … ka Riigikogu liikmed Toompea lossi suures saalis. Kõik ju vastutavad, andes eeskuju nii selle kohta, kuidas suhelda ja milline olla, kui selle kohta, kuidas mitte suhelda.

Jättes veelkord õigusnormid kõrvale, söandan öelda ka seda, et minu meelest on kool ettevalmistus täiskasvanu eluks. Koolis tuleb muuhulgas harjuda erinevate olukordade ja inimestega, kohaneda sellegagi, et kõik inimesed ei saagi ühepalju meeldida, mõni käib oma naljasoone, vaadete, energilisuse või flegmaatilisusega suisa närvidele. Aga tuleb osata olla väärikas ja lahke ning harjutada mõnikord ka väärikalt eriarvamusele jäämist. Seega on kooli vastutus kaheldamatult suur, kooliaeg mängib inimese kujunemises suurt rolli.

Lisaks sotsialiseerumislaborile on kool võimete ja huvide avastamise koht.

Vahel tundub – jällegi ka õiguskantsleri ametkonna vaatenurgast – et lastelt nõutakse iga hinna eest akadeemilise ülikoolihariduse sihti, justkui siis, kui matemaatika ega õigekiri kange tuupimiseta ei suju, oleks midagi lapsega halvasti. Ei ole! Äkki peaks ühiskonnas jaguma rohkem tunnustust justnimelt huvide ja võimete äratundmisele. Veatut tööd tegev pottsepp, juuksur või aednik on väga väärikas ja vajalik ühiskonnaliige! Võib-olla oleks lõpetanud cum laude ülikooli, äkki lõpetaski, aga tegi valiku selle järgi, mis teeb õnnelikuks. Ainus edu, tarkuse ja töökuse mõõt ei ole diplom taskus. Inimene võiks elada nii õnnelikku ja väärt elu kui vähegi oskab, nii nagu temale sobib, julgeda teha just selle kutsevaliku, mis meeldib. Ja elus ka ümber valida, kui tahab.

Jään enda juurde, et põnnide võidu etteõpetamine ning armutu võitlus lasteaia- ja koolikohtade pärast ei tee Eestile au. Üleriigiliste eksamite tulemustele suunatud tuupimine ka mitte. Ei ole ju need edetabelid koolide ega õpetajate suhtes sugugi õiglased, ja ega ma mõista, milleks neid tarvis on. Muidugi on seal, kus lapsed ja vanemad katsetega välja valitakse, lihtsam riigieksamiks vajalik drill läbi viia. Aga äkki on õpilastel ja õpetajatel annet ja huvi enamaks? Meenub, kuidas tuttav ühiskonnaõpetuse õpetaja rääkis, et mõnes küsimuses õpetab lastele seda, mida peab eksamil vastama, et vastus õigeks loetaks, ja ka seda, kuidas küsimusele veel vastata võiks.

Kes on hea ühiskonnaliige, hea inimene, see, kelle kasvatamise ja kasvamise eest vastutajat otsima? Kas see, kes hüppab kuulekalt igast põlevast rõngast läbi, peab suu ja teenib edasi? Või pigem on hea kodanik ja hea inimene see, kes väärtustab nii enda kui teiste vabadust ja vastutust, kes julgeb ja oskab kriitiliselt küsida, loogiliselt mõelda, seejuures väärikaks jääda? Ma ütleks, et ikka too teine.  

Kardan, et ajaloo muretu lõpp jääbki püüdmatuks sinilinnuks. Kurjus ei ole maailmast kadunud ja võim võib inimesi rikkuda ka parima Põhiseadusega parimas ühiskonnas. Avalikkuse hirmu või viha ajel üles kütmine pole paraku sugugi keeruline – aga võiks olla! -, ja siis võivad nii inimõigused kui vabadust ja vastutust kaitsev õigusriiklus üle parda lennata.

Just seepärast on oluline, et õpilased saavad piisavad faktiteadmised ja omandavad virtuoosselt allikakriitika – need kaks on infoühiskonnas ja tehisintellekti vallas eriti olulised, ka pähe õpitud, kordades üle kontrollitud entsüklopeedilised faktiteadmised peavad aitama masina loodud jama ära tunda. Seoste loomine ja loogika on tähtsad, koostööoskused niisamuti.

Väärtushinnangute vägisi, jõuga pealesurumine ja propaganda kätkevad endas aga ohtu. Ka  valju protesti või vaikselt taskus hoitava rusika ja ühiskonna põlastamise ohtu. Veendumustest saab välja kasvada, murdmine tavaliselt ei aita. Äkki just seal on peidus osa Ameerika Ühendriike raputavast ja Eestissegi jõudnud vihasest lõhestumisest? Ja seda, ma ütlen teile, ei ravi ükski seadus ega kuitahes karm karistus. Asi pole ju sõnades. Probleemi tuum on sügaval südames. Tugev protestivaim, allasurutud vimm, ilma-, välja- ja mahajäämine ongi ohtlikud. Need, kes oskavad sellised tunded oma kasuks, võimuks ja rahaks pöörata, südametunnistusepiina ilmselt ei tunne.

Hirmu ja viha üleskütmine on me ühiskonnas harilik, vaatab kõikjalt vastu, sest tasakaalukus ega rahulik siiras elurõõm nähtavasti ei müü. Ometi võiks igaüks, juba lapsenagi julgelt pea püsti hoida. Kui on probleem, tuleb see kainelt ära hinnata ja otsida parimat lahendust, mitte minna kaasa tigeda lootusetuse või apokalüptilise hüsteeriaga.

Juba lapsena peab tohtima küsida, kartmata näiteks ülemäärase poliitkorrektsuse tuhinas ainuõigeks peetavate väärtushinnangute või moraaliotsustuste vastu eksida ja seetõttu kaaslaste põlu alla sattuda.

Just avatud arutelu, ka romaanide lugemine, vanavanemate ja vanemate lood arendavad tundeelu, viivad siiraste väärtusotsusteni, hea ja halva läbi tunnetatud vaheteoni. On asju, mis on selgelt halvad, kasvõi kümme käsku ja Põhiseadus aitav mõista, mis need on. Ja on asju, mille on ühiskond mingis hetkeõhinas lihtsalt pähe võtnud. Mida rohkem on neid, kes sedalaadi tuhina ja õhinaga kaasa ei lähe, seda kindlamalt püsib õigusriik, mis on ju kõikide parima elu tagatiseks.

Seepärast on oluline ka see, et kool on poliitiliselt ja usuliselt neutraalne, seal pole kohta oma väärtuste ja vaadete teistele pealesurumisele ega lapse kodu ja vanemate vaadete ründamisele.

Eelöeldu ei tähenda, et omaenese eripära ja iseolemise kõrval polegi vaja kuuluvustunnet. Teadmist, et kuulun kogukonda ja olen vajalik, oskust tegutseda ühiselt, on igal inimesel ja igas eas vaja. Kui noor tunneb, et teda ei võeta koolis ega kodus kuulda, leiab ta oma tee, mis ei pruugi olla ei ta enese ega ühiskonna seisukohalt kõige parem. Mõnikord piisab, kui täiskasvanu kuulab noore ära ega hakka kohe epistlit lugema. Kuuluvustunde hind ei tohi olla kuulekus!

Ja nüüd oma liistude juurde tagasi. Lapsel ja noorel peab olema võimalus kõiges, mis teda puudutab, eakohaselt kaasa rääkida – nii ühiskonnaelus laiemalt kui kindlasti koolielu kujundamisel. Olgu tegu koolipäeva alguse, söögivahetunni pikkuse, nutiseadmete kasutamise, turvaliste ja ebaturvaliste ruumide tuvastamise kui paljudes muudes asjades. Ja ikka julgelt, olles ausalt ära kuulatud, julgedes vaielda ja osates vajadusel ka väärikalt eriarvamusele jääda.

Tänan.