ERR, 5. aprill 2019
Kas tänases Eestis on võimalik poliitikast rääkida räuskamata või kedagi isiklikult ründamata? Ilma solvamata ja solvumata? Prooviks vähemalt ja vaataks, milliste muredega tegelemisest tulevane koalitsioon ei pääse, arutleb Külli Taro Vikerraadio päevakommentaaris.
Ma ei tea, mis teemad või kokkulepped saavad olema tulevase valitsuse koalitsioonilepingus. Aga olenemata sellest, millised erakonnad koalitsiooni moodustavad ja milles kokku lepivad, ei pääse nad vähemalt järgnevate muredega tegelemisest.
Esiteks ääremaastumine ja regionaalsed erinevused. Pea kolmandik Eesti elanikest elab Tallinnas ja 44 protsenti Harjumaal. Umbes kahes kolmandikus omavalitsusüksustes rahvaarv väheneb. Statistikaameti andmed näitavad ka seda, et 72 protsenti vabadest ametikohtadest asuvad Harjumaal, sh 60 protsenti Tallinnas.
Regionaalpoliitilised valikud ei ole kunagi lihtsad. Sest valida tuleb territooriumisse ühtlase panustamise ja suurema hulga inimeste toetamise vahel. Toetades ääremaad, jääb enamus elanikest tähelepanuta.
Jagades raha sinna, kus enamik inimesi elab, kannatavad hõredalt asustatud piirkonnad. Suunates euroraha investeeringutoetused väljapoole Harjumaad, teeme korda küll väikese koormusega külateed, kuid laseme laguneda neil teedel, kus liiklus kõige suurem.
Teiseks mureks on inimeste tunnetatud ebavõrdsus ning ilmajäetus. Kuigi objektiivselt läheb meil ühiskonnana hästi, ei saa kõik sellest heaolust osa. Statistikaameti viimased andmed ütlevad, et 2017. aastal elas suhtelises vaesuses 22,6 protsenti Eesti elanikkonnast ehk 295 000 inimest. See on hirmutav number.
Suhteline vaesus on olukord, milles inimese elamistingimused on alla ühiskonna keskmist elatustaset või üldiselt aktsepteeritud ja soovitud taset. Eestis tunneb iga viies inimene end vaesena, sest teistel läheb palju paremini.
Kolmandaks tuleb leida nutikaid lahendusi, et parandada või vähemalt säilitada hariduse ja arstiabi kättesaadavust ning kvaliteeti. Haridus ja tervishoid on kaks olulist avalikku ülesannet, mille korraldamine on riigi vastutus.
Uskuge, kooli või haigla sulgemine on väga raske otsus iga poliitiku või ametniku jaoks. Paraku kehtivad nende teenuste osutamisel mastaabiefekti seaduspärad. Küsimus ei olegi alati rahas. Kui kõik pensioniealised õpetajad ja arstid otsustaksid lähiaastatel pensionile minna, oleks meie haridus- ja tervishoiusüsteem upakil.
Üle kolmandiku perearstidest on vanemad kui 60 aastat. Konkursid nimistutele on ainult ehk Tallinnas ja Tartus. Mujal otsitakse perearste tikutulega taga. Võib ju mõelda, et sundides perearste tegema vastuvõtte õhtuti ja nädalavahetusel, parandame esmatasandi arstiabi kättesaadavust. Aga on oht, et tagajärjena jääb töötavate perearstide hulk veel väiksemaks.
Õpetajate puudusest ja madalast palgatasemest on palju räägitud. Selle tulemusena on palgatõusu jõudumööda tublisti panustatudki. Paradoksaalselt oleme olukorras, et ülikoolide lektorid, kes neid õpetajaid koolitama peaksid, saavad ise heal juhul samaväärsele sissetulekule loota.
Ei saa mainimata jätta, et riigikeele oskus on Eestis hästi hakkama saamiseks hädavajalik. Oluline selleks, et tunda end täisväärtusliku kodanikuna ja olla konkurentsivõimeline tööjõuturul. Paraku on venekeelne koolisüsteem siin noori alt vedanud, sest pole andnud neile elus hakkama saamiseks elementaarseid oskuseid.
Nimetatud muresid ei lahenda paraku ei rahvaalgatus ega –hääletus, presidendi otsevalimine või isegi kooseluseaduse tühistamine. Isegi mitte senised üsna deklaratiivsed lubadused tõhustamisest, soodustamisest või säilitamisest, mis ei ütle midagi selle kohta, kuidas eesmärke täita planeeritakse.
Ka riigi rahakotist pole palju abi. Rahandusministeeriumi värske majandusprognoosi kohaselt on tänavu küll oodata tugevat majanduskasvu, aga kasv aeglustub, majanduskeskkond halveneb ja eelarve on puudujäägis. Lisaks paneb töökäte vähenemine ja elanikkonna vananemine sotsiaalsüsteemi niigi tõsiselt proovile.
Enne valimisi Postimehe tellimusel tehtud Kantar Emori uuring näitas, et inimestele on kõige olulisem maksupoliitika küsimus. Ja olenemata sellest, millist erakonda toetatakse. Seega tõenäoliselt poleks maksumaksjad nõus ka sellega, et riik veelgi enam nende rahakotti kergendama asuks.
See loetelu suurtest teemadest pole kindlasti ammendav. Aga oluline oleks faktidele rahulikult otsa vaadata ja mitte keskenduda sellele, milline valitsus või minister parasjagu süüdi võiks olla.