Külli Taro: Ajalooline hetk riigikogus ehk null poolthäält valitsuse eelnõule

ERR, 14. detsember 2018

Riigikogus oli tihe töönädal. Just nüüd, enne pikka jõulupuhkust, tuleb suuremad otsused ära teha, sest kui riigikogu koosseis uuel aastal töö lõpetab, kukuvad kõik pooleliolevad eelnõud menetlusest välja.

Teisipäeval algatati riigireformi probleemkomisjoni pika töö tulemusel valminud otsuse eelnõu "Riigireformi ja hea halduse põhialused". Dokument on lühike ja lihtne. See annab ette seitse kõige olulisemat põhimõtet, millest Eesti riigihalduses ja valitsemiskorralduses lähtuda tuleks.

Need on: inimesekesksus, kohanemine, väiksem halduskoormus, õigusselgus ja arusaadavus, tõhus riigihaldus, selge vastutus ja põhiseaduse aluspõhimõtetele kindlaks jäämine. 

Kriitikud võivad kahelda, kas nii enesestmõistetavaid printsiipe on mõtet eraldi parlamendis kinnitada. Ent ometi võib just lihtsate asjade meelespidamises peituda edu valem. Julgen väita, et kui politsei- ja piirivalveamet oleks Alli Rutto ja tema saatusekaaslaste kodakondsussaaga lahendamisel tegutsenud inimesekeskselt ja tõhusalt ning kodakondsuspoliitika õiguslikud alused oleks selged ja arusaadavad, poleks siseminister esmaspäeval piinliku olukorra tõttu vabandama pidanud.

Ka kolmapäeval tehti riigikogus ajalugu. Juhtus nii, et ilmselt esimest korda ei saanud valitsuse esitatud seaduseelnõu parlamendi lõpphääletusel mitte ühtegi poolthäält. See sündmus jäi tuleva aasta riigieelarve ning pensionisüsteemi muutva seaduse hääletuste varju. Loodetavasti jääbki see piinlikuks vahejuhtumiks, mille ajaloolise omapära tunnevad ilmselt ära üksnes staažikad rahvaesindajad.

Jutt käib isikuandmete kaitse seaduse rakendamise seaduse eelnõust, mille ambitsioonikusest annab aimu asjaolu, et sooviti muuta 127 kehtivat seadust. Et nüüdisaegses maailmas tegelebki enamus ametlikku suhtlemist peaasjalikult andmetega - ja vähem füüsilise inimese endaga –, siis pole ju vaja imestada, et nii suur hulk õigusakte uute reeglite järgi kohandada tuleb. Ometi on ilmselt õigus ka riigikogu kogenud liikmel Jüri Adamsil, kes kolmapäeval parlamendi kõnetoolist kinnitas, et elu läheks Eestis probleemivabalt edasi ka siis, kui me kõiki seadusi kiiresti kohendama ei tõttaks. 

Mis siis aga juhtus, et justkui kõikehõlmav eelnõu riigikogus vastu võtmata jäi?

Ehk sobib siinkohal kasutada Eesti vanarahva tarkust, mille järgi on just sogane vesi kõige parem koht priske saagi saamiseks. Läks nii, et justiitsministeeriumis pikalt ette valmistatud, ministeeriumites kooskõlastatud ja valitsuse algatatud eelnõusse esitas justiitsministeerium ise riigikogu menetluse üsna viimases staadiumis täiendava mahuka muudatusettepanekute paki. Isikuandmete kaitse sildi all oleks antud voli hoopis vastupidiseks – piiramatuks ja kontrollimatuks andmekogumiseks. 

Ilmselgelt probleemsed muudatused puudutasid vangistusseadust. Kahtlase väärtusega norme oli lehekülgede kaupa. Kõik need eraelu puutumatust mõõdutundetult riivavad muudatused olid kirja pandud eelkõige vastava valdkonna spetsialistide keelepruugis. Seda kõike kattis kauniskõne vajadusest ohjeldada organiseeritud kuritegevust ja tagada riiklik julgeolek. 

Nii juhtuski, et riigikogu liikmetel ei jätkunud kõigesse süvenemiseks tähelepanu. Sisust arusaamise asemel lepiti põgusate selgitustega. Paraku polnud siis, kui õiguskantsleri ametkond juhtunule jälile sai, eelnõu teksti enam võimalik muuta. Riigikogu liikmetel jäi üle vaid käsi laiutada, õhku ahmida ning valida, kas võtta terve eelnõu muutmata kujul vastu või kukutada läbi. 

Õnneks võidutses seekord riigimehelikkus. Parlamendil ja selle põhiseaduskomisjoni esimehel jagus vastutustunnet tehtud viga tunnistada. 

Tagantjärgi tarkusena saab tõdeda, et kui kõik osalised käituks enda sõnade järgi ja peaks kinni kokku lepitud reeglitest, jääks paljud jamad olemata. Kui justiitsministeerium oleks järginud näiteks õigusloomepoliitika arengusuundades, hea õigusloome ja normitehnika eeskirjas või valitsuse reglemendis kirja pandud sätteid (paljud neist kusjuures sellessamas ministeeriumis välja töötatud), poleks taolist olukorda arvatavasti tekkinud. Mis kasu on õigusliku kvaliteedi standardi, huvigruppide kaasamise, mõjuanalüüsi, kooskõlastamise või selge keele nõuete kehtestamisest, kui Eesti õiguspoliitika eest üks peamistest vastutajatest neid ise ei järgi?