"Plekktrummi" saatekülaliseks oli Õiguskantsleri Kantselei õiguskorra kaitse osakonna juhataja Heili Sepp, kellega vesteldi korruptsiooni olemusest ja sellest, mis viib inimese korrumpeerumiseni.
Heili Sepp rääkis, et korruptsiooni kui kuritegu pole olemas, kuid kõige üldisema tähenduse järgi võib seda käsitleda usalduse kuritarvitamisena. "Ka karistusseadustikus ei ole sellist peatükki nagu korruptsioonikuriteod, aga ometi me räägime nendest. Kõige klassikalisemal moel on see usalduse kuritarvitamine, täpsemalt riigiametnike reeturlik tegevus. Neile on usaldatud riigi poolt teatud võim täita ja nad on seda rakendanud iseenda huvides, nad müüvad usaldust, mille riik ja rahvas on neile andnud," selgitas ta korruptsiooni mõistet.
"See on kuritegu, mis näkitseb riigi enda alustalade kalla. See võim, mida inimene kuritarvitab, see kuulub riigile. See on usalduskrediit, mis on antud. Mõtteliselt võib selle üle kanda rahaks, mille sa annad panka ja loodad, et sellega käitutakse heaperemehelikult. Me kõik eeldame, et ka selle võimuga käitutakse hästi, et keegi ei kraba seda enda taskusse, nagu pangatöötaja kannaks raha enda kontole. See on see, mis teeb selle nii oluliseks, kuigi sellel kuriteol ei ole laipu taga või otsest kahju. See on meie oma väike riik, mida meil pole väga kaua olnud ja selles mõttes on kurb kui sellelt midagi varastatakse," rääkis ta.
Sepa sõnul on ka korruptsioonijuhtumitel enamasti isiklikud ajendid: "Nagu iga kuriteo puhul, on ka selle puhul igal inimesel oma lugu. Kui me räägime ametnikust, siis kõige levinum motiiv on ikka varaline, millegipärast on vaja rohkem raha kui inimene ise jõuab teenida. Me kõik mõtleme siis, mis on meie võimalused ja ilmselt nendele inimestele on tundunud, et nende üks alternatiiv on ära kasutada seda oma ametiseisundit. Nad ei pruugi oma põhiolemuselt olla ebaeetilised inimesed ja seda tehaksegi sageli väga kenadel eesmärkidel, laste hariduse ja pere jaoks. Ja see kaalub sellel hetkel üle selle riigiametniku väärikuse."
Samas võib korruptsioonini viia ka sisemise konflikti olukord, kus inimene hakkab käituma lähtudes mitte iseenda moraalist, vaid talle antud rollist. "Kõige keerulisem on olukord ehk siis kui inimesele on antud mingi võim, mingisugune tugev roll. Teinekord inimesed kipuavad võtma selle rolli ja selle võimu, mis sellest tuleneb ja pidama seda iseenesestmõistetavalt endale kuuluvaks. Mõned kuriteod, sealhulgas korruptsioon, nii sünnivadki, et sa pead iseennast selleks, kellel on õigus jagada, valitseda, otsustada ja käskida. Sa pead ekslikult ennast tugevamaks kui sa oled, aga tegelikult oled selle rolli meelevallas ja kõige keerukam ülesanne on õppida nendel asjadel vahet tegema," rääkis ta.
Selline isiku tasandil korrumpeerumine tuleneb just välistest teguritest ja rolli internaliseerimisest. "Hiljuti ma mõtlesin samale asjale, kui ma lugesin Juhan Smuuli vastuskirja, mille ta kirjutas Marie Underi luuletusele "Jõulutervitus 1941". Underi luuletus oli suunatud küüditatutele ja 1950. aastal kirjutas Smuul sellele ühes ajakirjas vastu pöördumise, kus ta põhimõtteliselt heas poeetilises keeles ilkus selle sõnumi üle, mis oli selles rahvale väga hinge minevas luuletuses. See oli selline situatsioon, kus inimene oli nii hõlmatud sellest rollist, mille toonane stalinistlik ühiskond oli talle andnud. Ma näen siin korrumpeerumist ja omaenda moraali segi ajamist selle välise kaanoniga kõige hirmsamal kujul," tõi Sepp näiteks.
Arutledes kurjuse tähenduse üle tõi Sepp välja, et sellest mõeldakse sageli kui millestki välisest, mis pole endale omane. Samas seisneb selles hoiakus teatud oht: "Ma arvan, et paljusid kuritegusid on võimelised toime panema ka inimesed, kes on nagu meie. Aga võib-olla nad ei pane neid iialgi toime. See, et nüüd üks inimene pani selle toime, ei tee teda ilmtingimata läbinisti kurjaks või hoopis teistsuguseks kui need inimesed, keda me ei nimeta kurjategijaks. Need asjad ei ole nii mustad ja valged. Ma olen elus puutunud kokku inimestega, kes on kuritegusid toime pannud ja ma tean neid lugusid selle taga. Ma saan aru, kuidas see kujuneb ja see ei tulene sellest, et inimeses on mingi kuri deemon sees. See on asjaolude kokkusattumus ja inimese enda valikud."
Selleks, et säilitada enda isiklikku moraali ja nendest ohtudest hoiduda, tuleks neist teadlik olla. "Kõige lihtsamalt on vaja seda, et inimene oleks teadlik enda varjupoolest. Et ta võtab selle omaks, et temas on see potentsiaal, tema nähtava ja hea poole teine külg, mis võib osutuda ohtlikuks, nö tema vari. Meil on alati mingi osa, mille me oleme kuhugi ära peitnud, aga see on samm lähemale, kui me aktsepteerime iseenda duaalsust ja seda, mida me iga päev endas ei näe ning mida me ei taha näha," rääkis Sepp.
Vaata saadet "Plekktrumm": http://kultuur.err.ee/v/35e59c7a-09c6-4287-9485-f7cd5809cdbc