Indrek Tederi tervituskõne “101 last Toompeale” noortefoorumil Riigikogus, 22.11.2013
Austatud ja lugupeetud noored!
Soovin Teile tarkust, visadust ja energiat! Teie olete praegu siin meie parlamendis (ma eeldan, et Te olete targad ja aktiivsed), seetõttu julgen arvata, et tulevikus olete Te ühiskonnas otsustajate rollis.
Maailmas, Eestis ja ka Euroopas (Euroopa Liidus) on ikka soovitud, et ühiskond oleks turvaline ja kindel, aga me näeme, et olukord muutub kogu aeg.
Võtame näiteks kasvõi Euroopa kriisi. Sisuliselt on majanduskriis Euroopas esile toonud selle, et n-ö raha kaob, ehk raha on vähe või raha on otsas. Võime olla veendunud, et ka tulevikus on probleeme ja kriise. Seega, meie ühiskond ei ole determineeritud, vaid muutuv ning osa sellest muutumisest on mõjutatud erinevate isikute poolt tehtud otsustest.
Otsustamine on muidugi raske, seda nii isiku kui riigi tasandil, ja teame, et mõned inimesed ka n-ö viilivad ning riigid vaatavad (otsustamist vältides) alandlikult teiste riikide poole. Iga otsusega kaasneb vastutus ja vastutust kanda ei ole alati kerge, kuid seda ei tohi karta ega sellest kõrvale hiilida. Võime oma tegude eest vastutada peaks inimeses kujunema esimestest eluaastatest peale. Vastutuse kogemuse tekkimiseks peaksid vanemad laskma lapsel piisaval määral ise oma elu üle otsustada.
Üldistatult võib öelda, et sama kehtib ka riigi kohta – otsustamises osaledes kannab riik vastutust otsuse tagajärgede eest ja kasvab ka riigi vastutustunne. Näiteks Euroopa Liidus sõltub otsuste tegemine tegelikult ka Eestist, hoolimata sellest, et Eesti on väike. Seega tuleks meil targalt, diplomaatiliselt, ausalt ja kavalalt tegutseda ning teha otsuseid ka oma huvidest lähtudes. On väidetud, et enne Euroopa Liiduga liitumist olid erinevad Eesti tublid isikud absoluutselt kõigega nõus – omamata teistsugust arvamust. Võimalik, et see oli toona vajalik, aga nüüd on meil otsustusruumi rohkem. Pigem on küsimus selle kasutamises. Euroopa Liitu hindan ma positiivselt. Kuulumine Euroopa Liitu ei tähenda, et me ei võiks oma otsustustes olla vajadusel teistest riikidest erinevad. See ei tähenda, et peaksime ennast Euroopa Liidule vastandama, vaid pigem tuleks kaaluda, mis on põhiseaduslik ning kasulik ühiskonnale. See tähendab otsustamist.
Kui vaadata valimisaktiivsust Eestis, siis tundub, et inimesed ei kasuta ka siseriiklikult kuigi aktiivselt oma võimalust otsustada. Viimastel aastatel on valimisaktiivsus parlamendivalimistel ja kohalike omavalitsuste volikogude valimistel kõikunud 60 % piiril. Mõnel aastal üle selle, mõnel aastal alla. Europarlamendi valimistel on osalusprotsent olnud veelgi madalam. See tähendab, et ligikaudu 40 % elanikkonnast ei osale riigi ja kohaliku elu korraldust puudutavate otsuste tegemisel. Teie, kes Te kõik olete lähemas tulevikus valijad ja otsustajad, saate seda protsenti tõsta.
On arusaadav, et otsustamine võib olla väga raske – piltlikult öeldes ei ole laual selget head ja halba varianti, vaid variandid on näiteks keerukad hallid – valik tuleb aga teha. Samas, kas tulevikus sooviksite Te olla olulistest asjadest kõrval „elevandiluust tornis” ja mitte julgeda otsustada? Kui Te ise ei otsusta, otsustab Teie eest keegi teine. See põhimõte kehtib nii isiku kui riigi tasandil.
Samas – kui Te tulevikus otsuseid teete, siis ärge olge naiivsed, liigselt usaldavad ja emotsionaalsed. Sooviksin, et Te julgeksite sisuliselt otsustada, kuid enne otsuse tegemist kahelge kõiges ning analüüsige olukorda põhjalikult.
Austatud inimesed! Eestil on läinud ja läheb hästi. Samas sõltub Eesti tulevik väga palju Teist. Ükski riik ja ka Eesti ei eksisteeri automaatselt.
Seega ma usun Teisse ja usun, et Te suudate õigeid otsuseid teha.