Aasta aruanne on kui üks vaade, osa või fragment suuremast pildist, aga meie riik toimib kogu aeg – jõgi voolab, kuid see piltlik jõgi ei ole automaatne. Riik ei eksisteeri automaatselt. Seega me peame oma riiki positiivselt taaslooma ja selleks tuleb kogu aeg pingutada. Kui rahvas on olemas, siis on võimalus riigi iseseisvuseks. Kui tahta, et riik on igikestev - tuleb tegelda lastega – sisuliselt ja pidevalt. Seega pikas perspektiivis on lapsed kõige tähtsamad ja selle proloogi ma pühendan lastele.
Nüüd mõningad mõtted.
Kõige olulisem on lapse õigus vägivallavabale lapsepõlvele, mis võtab enda alla nii kehalise karistamise keelustamise kui koolikiusamise vastase võitluse ning laste vajadustega arvestamise vanemate lahkuminekul. Sel teemal oli eelmisel aastal mitmeid avaldusi ja telefonikõnesid ning ka uuringud näitavad, et vanemate lahkuminekul ja lapse edasise elu korraldamisel paraku ei arvestata piisavalt lapse huvidega. Lapse õigus vägivallavabale lapsepõlvele on üks olulisemaid inimõigusi, mis on paljude teiste õiguste ja vabaduste kasutamise eelduseks. Lapse kasvukeskkond peab olema turvaline ja toetav, et laps saaks areneda ning oma potentsiaali realiseerida. Kaitstes lapsi vägivalla eest ei kaitse me ainult neid konkreetseid lapsi, vaid loome aluse turvalisemale, sallivamale ja edukamale ühiskonnale, kus inimestel on võimalik oma loomupäraseid eeldusi ja võimeid maksimaalselt arendada ja kasutada. Seepärast on oluline, et laste kasvatamisel ei kasutataks vägivalda. Laste kehaline karistamine on vägivald lapse vastu - see on tema inimõiguse rikkumine. Lisaks ei anna vägivalla kasutamine kasvatuses soovitud tulemusi. Uuringud näitavad, et kasvatusvägivallal on hoopis tõsised negatiivsed tagajärjed. Laste kehaline karistamine tuleb selgelt hukka mõista ja rohkem panustada vanemaharidusse, vanematele tuleb tutvustada positiivse kasvatuse meetodeid ning pakkuda nõustamist ja tuge.
Sama oluline kui laste kaitsmine vägivalla eest kodus, on laste kaitsmine vägivalla eest koolis ja mujal, kus lapsed aega veedavad. Koolikiusamine on suure hulga Eesti laste jaoks tõsine probleem, mis võtab ära koolirõõmu ning pärsib õppeedukust. Halvematel juhtudel põhjustab lapsele tõsiseid psühholoogilisi ja terviseprobleeme. Kiusamisvaba ja turvalise õhkkonna loomine peaks olema iga lasteasutuse eesmärgiks. Kiusamisvaba kool võiks olla kvaliteedimärk, mille poole iga lasteasutuse juht püüdleb. Ka riik võiks lasteaedu ja koole selle eesmärgi saavutamisel senisest jõulisemalt toetada, näiteks toetades häid tulemusi andnud tõenduspõhiste kiusamisvastaste programmide kasutuselevõttu Eesti lasteaedades ja koolides.
Tegelikult need mõtted ei ole uued, räägitud on neist varemgi. Põhjus, miks ma neid siin rõhutan, on asjaolu, et just eelmisel aastal lasteombudsmanina tegutsedes, pühendasin sellele valdkonnale suurt tähelepanu ja pean õigeks selle töö jätkamist.
Õiguskantsleri 2013. aasta tegevuse ülevaade