Indrek Tederi kõne "Ikka ja jälle tehnorajatiste talumistasudest" V Energia Aastakonverentsil „Eesti energiapoliitika täidetud ja täitmata lubadused“, 20. novembril 2014 Tallinnas.
Varsti läheneb 1. detsember, aeg kui võrguettevõtjad peavad maaomanikele välja maksma tasud avalikes huvides vajalike tehnovõrkude ja –rajatiste talumise eest.
Millises suuruses peavad ettevõtjad neid talumistasusid maksma? Kas nii palju kui inimesed ja metsaettevõtjad on taotlustes küsinud? Kui inimene ei ole tasu suurust märkinud, millist arvutuskäiku kasutades võiks võrguettevõtja need siis arvestada? Kas võrgutariife kooskõlastav Konkurentsiamet peab igasugust võrguettevõtja poolt hinnaarvestusse lülitatud talumistasu põhjendatuks?
Peale Riigikohtu 2012. a aprillis tehtud otsust puuduvad õiguskorras selged juhised, kuidas võrguettevõtja peaks talumistasusid arvestama. Nimelt tunnistas Riigikohus 2012. a kevadel minu taotluse alusel põhiseadusvastaseks seaduses sisaldunud talumistasu arvestamise alused. Mul on hea meel selle üle, sest toonase regulatsiooni järgi said maaomanikud võrguettevõtjalt hüvitist, mis oli pea alati isegi väiksem kui tehnovõrgu all oleva maa maamaks. Kurioosselt ei olnud see hüvitis vahel isegi nii suur, et oleks hüvitanud taotluse saatmise postikulusid. Võrguettevõtjad ise ütlesid, et süsteemi administreerimine oli kulukam, kui välja makstavad hüvitised.
NÄIDE:
Ühe minu poole pöördunud Iisaku vallas maad omava isiku metsamaad läbib 330 kV pingega elektriliin, mille pikkus on 160 meetrit. Arvestades kaitsevööndite ulatust on piirangualuseks alaks kõnealusel juhul 12800 m² ehk 1,28 ha. Sama isiku metsamaad läbib lisaks veel 110 kV pingega liin, mille kaitsevöönd (25 m mõlemal pool liini) moodustab ca 3000 m.2
Inimene pidi 2011. a elektriliinide aluse ja nende kaitsevööndisse jääva maa eest tasuma maamaksu vastavalt esimesel juhul 6,14 eurot ja teise liini puhul 1,44 eurot aastas. Vana regulatsiooni järgi sai ta talumistasu 25,6 eurosenti aastas 330kV liini eest ja 6 eurosenti 110kV liini eest.
Usun, et keegi ka siin saalis ei vaidlusta seda, et vana tehnorvõrkude talumise tasude süsteem oli ilmselgelt põhiseadusvastane ja vajas remonti. Sellised tasud olid maaomanike mõnitamine ja ettevõtjate jaoks ebaproportsionaalne administreerimiskulu. See oli selge juba ammu enne seda, kui Riigikohus oma otsuse tegi.
Kas seadusandja peab kehtestama talumistasude määramise korra?
Mis mind aga täna äärmiselt negatiivselt üllatab, on see, et seadusandja ja eelnõusid ettevalmistavad ministeeriumid on jätkuvalt apaatsed uue regulatsiooni välja töötamise osas.
Justiitsministeerium on peale kohtulahendit ette valmistanud ühendusvahendite õigusliku regulatsiooni korrastamise seaduse eelnõu kontseptsiooni. Selle lohiseva nime taga on dokument, kus ministeerium on pakkunud välja võimaliku tee, milline võiks olla tulevane tehnovõrkude talumistasu regulatsioon. Uute võrkude puhul peaks võrguettevõtja maksma maaomanikule alguses ühekordse summa kinnistu väärtuse vähenemise eest ning edaspidi hüvitama tehnovõrgu aluse maa maamaksu. Täna olemasolevate tehnovõrkude puhul näeb dokument ette selle, et maaomanikule hüvitatakse võrgualuse maa maamaks. Erand siinkohal tehakse nende osas, kellele on maa tagastatud koos tehnovõrguga ning see isik ei ole selle väärtuse vähenemise eest saanud kompensatsiooni: sellistele inimestele nähakse ette nii maamaksuhüvitis kui ühekordne summa kinnistu väärtuse vähenemise eest. See oleks nö ajaloolise ebaõigluse kõrvaldamine.
Jättes kommenteerimata eelneva sisulise külje, märgin, et nimetatud kontseptsioon on valmis olnud juba pea kaks aastat: ühtki asjakohast eelnõu ma näinud ei ole. Selle uue skeemi rakendamine nõudvat seda, et katastrikaartidelt oleks võimalik aru saada, millise otstarbega maad ja kui palju tehnovõrgud mõjutavad. Justiitsministeerium sõnab, et tehnovõrkude sellisel viisil nähtavaks tegemine eeldab Keskkonnaministeeriumi tegevust ja seaduseelnõu. Aga Keskkonnaministeerium ei tee midagi.
Lisaks ütleb Justiitsministeerium, et sisulist probleemi ei ole, sest Riigikohtu lahendist tulenevalt on jätkuvalt olukord, kus seaduse järgi on maaomanikul õigus nõuda tasu ja võrguettevõtjal seda maksta. Leppigu omavahel kokku.
Minu küsimus on, kui kerge on maaomanikul ja võrguettevõtjal kokku leppida tehnovõrgu talumistasus, kui ministeeriumid ja seadusandja ei ole suutnud 10 a jooksul, kui probleem on teada, seda olukorda lahendada. Võrguettevõtjatel, nt Elering, kelle suured võrgud koormavad tuhandete inimeste maid, on väga kulukas ja ajamahukas iga maaomanikuga eraldi läbi rääkida. Maaomanikul on omakorda raske Eleringiga läbi rääkida. Üks selline vaidlus on praegu arutusel Riigikohtu tsiviilkolleegiumis. Kas Elering peaks kõigi oma maaomanikega 3 kohtuastet läbi käima?
Lisaks tekib küsimus, kas kõik need talumistasude väljamaksmisele tehtavad kulud võib Elering ühtlasi lülitada võrgutariifi. Nimelt seda kõne kirjutades hakkas mind kummitama üks mõte: kas tänases situatsioonis võib tekkida olukord, kus Konkurentsiamet võib hakata Eestis talumistasude üle otsustajaks? Nt kui võrguettevõtja esitab oma asjakohase tariifi ametile kooskõlastamiseks, siis peab Konkurentsiamet hindama, kas seal sees on vaid põhjendatud kulud. Kui võrguettevõtja maksaks maaomanikele tasusid mida viimased nõuavad, teatud juhtudel väga heldeid tasusid, kas siis Konkurentsiamet võiks hakata kritiseerima neid, öeldes, et need on ebamõistlikult kõrged? See on lihtsalt üks mõttemäng, ma ei tea, kas see võiks olla ka reaalne ja kas Konkurentsiamet on sellega kokku puutunud või puutumas või kas ettevõtjad on kõrgeid tasusid maksnud.
Täna esitan hüpoteesi, et seadusandja peab kehtestama ise talumistasude määramise korra – seda nii juba olemasolevate kui tulevaste tehnovõrkude osas. Tuleb arvestada, et talumistasud ei mõjuta vaid maaomanikku ja võrguettevõtjat, vaid tegelikult kogu ühiskonda erinevate võrguteenuste hindade kaudu.
On lubamatu, et sellises küsimuses valitseb selline õigusselgusetus ja määramatus. Seadusandja peaks ise tasakaalustama need kolmnurga erinevad huvid ja tagama selguse. Ei saa nõuda, et maaomanik ja võrguettevõtja räägivad igakord omavahel läbi, sealjuures võttes arvesse ka kolmanda osapoole, teenuse tarbija õigusi ja huve saada mõistliku hinnaga võrguteenus.
Samas tunnustan ettevõtjaid, kes on proovivad ise leppida kokku tüüptingimusi talumistasude ühtlustatud korra kehtestamiseks. Ettevõtjate seisukoha järgi peaks talumistasu arvestamine olema võrguettevõtjate lõikes ühesugune ainuüksi juba seepärast, et ei tekiks maaomanike ebavõrdset kohtlemist. Vaatamata ettevõtjate aktiivsusele ja palvetele kehtestada selline regulatsioon riiklikul tasemel, on ministeeriumid ja seadusandja lihtsalt tegevusetud. See on äärmiselt kurb.
Siinjuures on minu hinnangul ülimalt taunitav see, et Justiitsministeeriumi esindajad, kes olid oktoobri lõpus kutsutud ettevõtjate organiseeritud talumistasude nõupidamisele, laiutasid ka seal vaid käsi ja ütlesid, et ega nemad midagi teha ei saa, et uut regulatsiooni veel ei ole ning et ettevõtjad võivad maaomanikega siiski ka ise läbi rääkida üks ühele. Minu hinnangul on lubamatu, et ministeeriumide esindajad, kelle enda tööülesanne on välja töötada asjakohane regulatsioon ja see viia ka poliitikute teadvusesse, näitavad ettevõtjate osas sellist suhtumist.
Kas kohtuotsused on täitmiseks?
Liigun aga nüüd sammu kaugemale tehnovõrkude teemast, et ilmestada, et kohtuotsuste täitmine seadusandja poolt on kahjuks veelgi laiem probleem.
Kohtumenetluse mõte on see, et üks vaidlus saaks lahendatud. Saabuks õigusrahu ja -kindlus. Väga paljud Riigikohtu otsused põhiseaduslikkuse järelevalve asjades nõuavad Riigikogu tegevust: et Riigikogu kehtestaks uued, põhiseaduspärased normid või looks terve uue regulatsiooni kui see oli siiani puudu.
Seadusandja on äärmiselt loid põhiseaduskohtu otsuste täitja. Just käsitlesin talumistasude regulatsiooni. Selliseid juhtumeid on aga veel: nt nn apteegikaasus. Eelmisel aastal ütles Riigikohus, et see, kuidas on piiratud juurdepääs apteegiturule on põhiseadusvastane. Ja kohus tunnistas need normid kehtetuks. Riigikogu võttis möödunud suvel, Riigikohtu otsuse jõustumise päeval, vastu sisuliselt samasugused apteekide asutamise piirangud kui need mille Riigikohus oli kehtetuks tunnistanud. See tähendas sisuliselt Riigikohtu otsuse omavolilist edasilükkamist.
Paneb mõtlema. Kujutame ette olukorda, kus igaüks võiks teda puudutava kohtuotsuse jõustumise lihtsalt edasi lükata. Igaüks võiks hinnata olukorda – kõiki neid asjaolusid, mille üle kohtus juba arutati – ja leida, et otsust pole siiski otstarbekas täita. Mitte veel, võib-olla kunagi hiljem. Sel juhul oleks justkui kaks kohtupidamist, millest viimases oleks esimesel korral alla jäänud pool kostja ja kohtunik üheaegselt. Ja mõistagi otsustaks enda kasuks.
Kui seadusandja otsib põhjuseid, miks mitte kohtuotsuseid täita ja veeretab vastutust, siis kuidas tagada et teised ühiskonnaliikmed kohtuotsuseid täidajaks ja austaks?
Loodan, et selline Riigikohtu otsuste eiramine saab lõpu. Kui Riigikohtu otsused pole enam tingimusteta täitmiseks, siis satub ohtu õigusriiklus tervikuna.