Indrek Tederi artikkel "Vana olgu vaiki, sant seisku paigal"

Õiguskantsler Indrek Tederi arvamusartikkel "Vana olgu vaiki, sant seisku paigal" Õhtulehes, 31. jaanuar 2014.

 

Vana olgu vaiki, sant seisku paigal

Ajal, kui Euroopa Liit on pühendanud aasta aktiivsena vananemisele ja põlvkondadevahelisele solidaarsusele, on sotsiaalministeeriumis valminud aktiivsena vananemise strateegia ning ühiskonnas räägitakse väärikana vananemise põhimõttest inimkonna üldise vananemise kontekstis, puutub õiguskantsler kahjuks kokku eakate inimeste väärkohtlemisega.

Seome kinni või paneme luku taha

Eakatele mõeldud teenused peaksid tagama neile võimaluse inimväärselt vananeda, saada abi ja hoolt igapäevaelus paremini toimetulekuks ning edendama ja toetama nende õiguste ja huvide kaitset. Paraku näitab praktika (näiteks mullu tegid õiguskantsleri nõunikud hoolekandeasutustesse ja haiglatesse 30 kontrollkäiku), et Eestis tegutseb asutusi, kus seotakse hooldusravil viibivaid inimesi nende ohjeldamiseks voodite külge või lukustatakse dementsed patsiendid palatisse.

Samuti on mitmel õiguskantsleri kontrollkäigul tekkinud kahtlus, et mõne rahutuma vanainimesega tekkida võivate probleemide vältimiseks manustatakse talle ülemäärases koguses rahusteid.

Kirjeldatud juhtumite puhul on tegemist inimeste õigusvastase ohjeldamisega, mis rikub nende õigust vabadusele samamoodi nagu siis, kui ülemeelikuks muutunud lapse rahunema sundimiseks seoks ema ta kätt pidi radiaatori külge või kui ülemus lukustaks ärritunud alluva kabinetti.

Põhiseadus lubab vabaduspõhiõigust piirata vaid seaduses täpselt määratletud juhtudel. Need sätted ei anna õiguslikku alust eakate kinnisidumiseks, tubadesse lukustamiseks või muul viisil nende vabaduspõhiõiguse piiramiseks hooldekodus või hooldusravihaiglas. Täpselt nii, nagu need sätted ei anna kellelegi meist vekslit kedagi tema tahte vastaselt puu külge siduda või korgijooki manustada. Seega ei tohi inimeste vabadust hooldekodudes piirata.

Vanainimesel on õigus otsustada, kas ta soovib hooldekodus viibida ja millistel tingimustel on ta nõus teenust kasutama. Teisisõnu tuleb austada teenuse kasutajate vaba tahet ja teenuse osutajal ei ole õigust nende vabadust kirjeldatud moel piirata. Paraku seda siiski mitmel pool tehakse.

Õigustamatu tegevuse õigustused

Tuleb arvestada, et kontrollkäikudelt avaneb meile üksnes murdosa hoolekandeasutuse igapäevatööst ning tegelikku olukorda teavad vaid seal töötavad ja teenust kasutavad inimesed ise.

Samuti ei tea me, mis toimub nende eakate kodudes, keda hooldavad lähedased. Võib-olla minnakse sealgi aeg-ajalt lihtsama vastupanu teed ja lukustatakse tülikas vanainimene tagatuppa. Seda ei saa siiski pidada õigustatuks. Nii võib saada kahjustatud eaka inimväärikus, vabadus ja tervis. Radikaalsematel juhtudel võib ohtu sattuda ka luku taha pandu elu, rääkimata võimalusest ise oma käekäigu üle otsustada, rahuldada oma soove ja vajadusi või suhelda teiste inimestega.

Teenuse osutajad põhjendavad õiguspäratut praktikat raha, personali või oskuste puudumisega. Selgituste kohaselt ei ole muid võimalusi dementsete patsientide jälgimiseks ja nende kaitseks iseenda eest.

Dementse või muu psüühikahäirega vanemaealise isiku eest hoolitsemine on kahtlemata väljakutse, mis nõuab aega, vaeva ja suurt tahtejõudu. Ometi on seda võimalik teha kellegi põhiõigusi rikkumata. Õiguskantslerilt palutakse juhtnööre, kuidas osutada raha, töötajate ja oskuste puudumisel teenust nii, et dementset ei peaks kümne luku ja riivi taha panema.

Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde. Jurist ei saa õpetada arsti, õde või hooldajat, kuidas haige ja vana inimese eest hoolitseda ning milliseid vahendeid tema inimväärikuse tagamiseks kasutada. Küll saab ta aga öelda, mis on ja mis ei ole lubatud ning milline on hoolealuse õiguste kaitse aspektist õigustatud käitumine. Eakale teenuse osutaja ülesandeks on oma pädevuse piires leida parim tee inimväärikuse tagamiseks mõistva suhtumise ja inimese vajadustest lähtuva õiguspärase tegevuse kaudu.

Seepärast soovitan kaasata teenuse osutamisesse koolitatud inimesed ja leida praktilised võtted patsiendi vajadustega toimetulemiseks. Üheks suunanäitajaks Eesti hoolduspraktikas võiksid olla näiteks sotsiaalministeeriumi mõned aastad tagasi välja töötatud kroonilise psüühikahäirega eaka hooldusjuhend ja hooliva hooldaja käsiraamat.

Psüühikahäiretega inimestele inimväärse vanaduspõlve tagamisel rakendatavate võimalike hooldamisvõtete kohta leiab infot mujaltki. Teenuse osutaja ei saa oma õigusvastast tegevust vabandada muude võimaluste puudumisega. Võimalused on tegelikkuses olemas, need tuleb vaid üles leida ja praktikas rakendada.

Kui ei suuda, siis loobu

Kuidas ikkagi suhtuda sellesse, et inimesed, kes kirjade järgi peaksid oskama teenuse osutamist vastavalt seadustele korraldada, ütlevad meile, et kuna nemad teenust teisiti osutada ei suuda, siis nad käituvad klientidega nii, nagu ise heaks arvavad?

Sellist käitumist ei saa pidada põhjendatuks. Mis oleks, kui samasuguseid põhjendusi esitaks mõni tuumajaama pidaja? Kui ettevõte ei suuda olemasolevate vahenditega seaduste järgi teenust osutada, tuleks sellest loobuda. Selles mõttes pole tõesti vahet, kas tegemist on tuumajaama või hooldekoduga: ühtviisi traagilised tagajärjed võivad saabuda mõlema teenuse nõuetevastasel osutamisel.

Põhiseaduse järgi on meil olemas kokkulepe, et igaühel on õigus elu ja tervise kaitsele. Seepärast ei või hoolekandeasutuse ega tuumajaama pidaja osutada teenust, milleks tal puudub pädevus. See kehtib ka olukordades, kus hooldekodu või haigla ei tule toime patsientidele nõuetekohase teenuse osutamisega.

Neil tuleks hoolega kaaluda, kas nad suudavad oma senist praktikat muuta ja leida võimalusi seaduslike meetmete rakendamiseks probleemsete klientidega toimetulekuks või käib näiteks dementsetele patsientidele teenuse osutamisega kaasneda võivate ohuolukordade lahendamine asutusel üle jõu.

Kui seda ei suudeta teha, tuleb teenuse osutaja poole pöördunud abivajajatele selgitada, millist teenust nemad või nende lähedased vajavad ja kus seda osutatakse. Näiteks kui dementsel inimesel on raske psüühikahäire, mida tuleks ravida psühhiaatriahaiglas, tuleks pöörduda hooldekodu asemel sinna, mitte jätta dementne vanainimene nende hoolde, kes tema eest hoolitseda ei oska ja seetõttu seda teha ei või.