Indrek Teder, tervituskõne noortefoorumil „101 last Toompeale“

Indrek Tederi tervituskõne noortefoorumil „101 last Toompeale“, 20.11.2009 


Kõrgesti austatud kuulajaskond!

Tavapäraselt on õiguskantsleri esinemised siit kõnepuldist väga täpselt juriidiliselt formuleeritud, kaalutud ning mõõdetud. Nimelt on Riigikogus kõik, sealhulgas ka Teie ees seisja, orienteeritud stenogrammile ja sellest tulenevalt ei ole vaba, mittemahalugev parlamentaarne debatt Eestis just kõige tavapärasem.

Käesoleval juhul ma kasutan võimalust ning ei harrasta nii pidulik – formaalset esinemisstiili. Osundan vaid paarile lihtsale tõdemusele, mis on varjus ja mitte kohe nähtavad.

Tänase noortefoorumi peateema on „Kuidas mina jõuan riigini?“. Järelikult paljud meist tunnevad, et riik on kusagil kõrval, kauge ja võõras. Ka see on nii?

Riik kui inimsuhete võrgustik

On juba vana teooria, et me kõik sel planeedil oleme kuue tutvuse kaugusel ükskõik millisest teisest inimesest siin. Nagu kirjutas John Guare oma näidendis, mis 1990. aastal selle kontseptsiooni kuulsaks tegi, lahutab igaüht meist Ameerika Ühendriikide presidendist, nagu ka mõnest gondlijuhist Veneetsias, täpselt kuus inimest. Sina tunned kedagi, kes tunneb kedagi, kes tunneb kedagi... ja nii edasi, kuni see seitsmes inimene tunneb Barack Obamat.

Loogiline on eeldada, et väikeses Eestis on see vahe veel väiksem. Loogiline on eeldada, et arvestades seda, kuidas kaasaegne tehnoloogia ja sotsiaalsed võrgustikud internetis arenevad, muutub see näiline distants väiksemaks ja kuue õige inimese identifitseerimine lihtsamaks. Loogiline on eeldada, et mõnele teist on võib-olla Rate.ee’s andnud 9 punkti keegi, kelle Facebooki sõprade hulgas on keegi, kes tunneb kedagi, kes tunneb Toomas Hendrik Ilvest, Edgar Savisaart, Mart Laari või Andrus Ansipit. Teid lahutab meie riigijuhtidest vaid paar ühist tuttavad. Või üks ombudsman.

Kas see ka tegelikkuses nii on – on sellel tegelikult tähtsust? Kas siis nemad, meie tipp-poliitikud, ongi riik? Kas äkki on riiklus hoopis inimestevaheline võrgustik ja inimsuhete kogum kõige otsesemas tähenduses? Seega riigini jõudmiseks ei pea vist väga pikka ja kurnavat matka ette võtma.

Riik on ühised väärtused, ühine identiteet. Mis need väärtused on, sellele annab vastuse meie põhiseadus, millega mina iga päev tööd teen. Vabadus. Õiglus. Õigus.

Näilisus ja tegelikkus

Riiklus nii nagu kogu ühiskond on rüütatud näilisuse kulda ja karda. Ma ei alahinda ühiskonna näilisust ja fassaad on nii vaimses kui ka materiaalses maailmas oluline. Seetõttu ka võimu sümbolid, mis juba definitsiooni järgi peavad olema silmapaistvad ja erakordsed, ja sellest tulenevalt natuke kättesaamatud. Kuid näilisus on ainult asjade üks külg. Peale selle on asjadel ja suhetel ratsionaalne ja selge sisu, mida näilisus pahatihti kas teadlikult või mitteteadlikult varjab.

Minu üleskutse on lihtne – püüdke tabada ja näha asjade sisu, isegi kui see on varjatud igasuguse säraga - tahtliku ja tahtmatu silmakirjalikkusega. Tuleks enda jaoks selgeks teha, mis on silmakirjalikkus ja mis on asendustegevus.

Lao kuulutamine elustiilikeskuseks ei muuda lao olemust.

Kui te suudate tabada asjade ratsionaalset tuuma, suudate te ennast ka kehtestada. See ei pruugi olla kerge, kui on tehtud professionaalset tööd selleks, et midagi näidata teisiti ja on investeeritud suured summad meedialummusse. Selleks, et tabada asjade sisu, võiks endale püstitada hüpoteetilise mõtte - kahtle kõiges ja püüa selgeks teha, miks mingi suhe, mingi asi on just selline nagu ta on. Selleks, et sellist hüpoteesi realiseerida, tuleb julgeda küsida. Ei ole olemas lolle ja asjatundmatuid küsimusi, on vaid lollid ja asjatundmatud vastused. Aga tunnistan - selline küsimisoskus ei vaja ainult julgust, vaid ka tarkust ja intelligentsi. Usun, et sellest teil puudu ei tule. Muidu poleks te täna siin, kus te olete.

Tasuta haridus

Lähen konkreetsemaks. Puudutasin tarkust. Tarkus ei tule automaatselt ilma hariduseta. Eesti põhiseaduse § 37 sätestab õiguse tasuta haridusele üldhariduskoolides. Mind teeb murelikuks see, et reaalsuses toimub varjatud libisemine tasulise hariduse poole. Tasuta haridust deklaratiivselt ei eitata, kuid tasuta haridusse lisanduvad nö tasulised lisandused, mis minu meelest on sügavalt küsitav. Tasub jälgida Riigikogu menetluses olevat põhikooli-  ja gümnaasiumiseaduse eelnõud, kus ei ole selgelt ja kategooriliselt välistatud tasulisse haridusse libisemine. Selline libisemine võib toimuda näiteks munitsipaalkooli ümberkujundamisega erakooliks. Olen veendunud, et poliitikud eitavad seda tendentsi, aga … Seega tasuta haridus kõige selgemalt ja kategoorilisemalt on otsene ja printsipiaalne nõue.

Peale haridusõiguse tegeleb õiguskantsler ka muude laste õigustega. Lastel ja noortel on põhiseaduses defineeritud põhiõigused ja vabadused, ning riik oma struktuuriga peab olema suuteline põhiõigusi tagama.

Selle aasta sõnum „Koos on hea“ on minu hinnangul eriti aktuaalne.

Paar kuud tagasi siitsamast puldist tegin ma Riigikogu liikmetele üleskutse minna tänaselt rahvus-keskselt riigimõtlemiselt sujuvalt üle kodaniku-kesksele riigimõtlemisele. Eesti riikluse loomise manifest oli manifest kõigile Eestimaa rahvastele. Eesti peab muutuma kõigile Eesti kaasmaalaste rohkem koduks, võtma õigusriigist tulenevat kõigi kodanike võrdsuse ideed südamega, siiralt ja tõsiselt. See on põhiseaduspatriotism. Põhiseaduspatriotism ei ole mõeldav ilma haritud ühiskonnata. Haritud ühiskond ei ole mõeldav ilma põhiseaduses sätestatud reaalse tasuta hariduseta.

Koos on hea.

Aitäh teile!