Indrek Teder, tervituskõne konverentsil „Noor täna ja aastal 2030“

Õiguskantsler Indrek Tederi tervituskõne noorteseire aastakonverentsil „Noor täna ja aastal 2030“, 11. september 2014.

 

Noor täna ja aastal 2030

Vähem naiivsust, rohkem nutikust ja rahulikust!

Austatud kuulajad!

Loomulikult on see subjektiivne visioon, kuid ma olen kindel, et tulevikus on noored otsustajad ja neil läheb hästi. Samas, tuleb tõdeda, et alati ei lähe kõik automaatselt hästi. Me peame ise selle nimel igapäevaselt tegutsema. Me peame mõtlema ja analüüsima, mida on vaja teha, et meie ühiskonnal läheks paremini. Seda tuleb teha rahulikult, kalkuleerivalt. Seda kõike öeldes ma ei väida, et tänane noor on n-ö roosade prillide kandja või ülemääraselt sinisilmne. Aga on oluline, et me oleks rahulikud kalkuleerijad.

Mõeldes tulevikule, mõtlen ka minevikust. Kas tõesti minevik kordub? Kas tulevik on samasugune? Ma ei usu seda. Me oleme palju õppinud ja ma rõhutan – tänane situatsioon on teistsugune. Aga samas on ka meil Eestis olnud naiivikuid, kes uskusid kõiki jutte. Kuid me õpime ajaloost.

Lugedes Seppo Zetterbergi teost „Eesti ajalugu“, väärib osundamist [1] „Valitsus pandi kokku naiivikutest, kel polnud mingit arusaamist sellest, missugust osa neil tuli mängida“. Nii kirjutas Rei oma mälestustes. Vares, Andresen olid tuntud intellektuaalid. 1940 aasta suvel astusid nad kõik Eestimaa Kommunistlikusse Parteisse ja jäid ajalukku niinimetatud juunikommunistidena. Jah, nad olid naiivikud. Nende hilisem saatus oli vägivaldne.

Tänapäeval kohtame naiivseid inimesi, kes igaks juhuks ei taha vastutada. Seda on vist ajaloost õpitud. Ei vastuta – mina ei taha vastutada, aga vastutagu teised ja mina võin õpetada, et kuidas on õige. Kas nii käitumine ei tähenda otseselt või kaudselt moraalset süüd? Eesti Vabariigis sõltub kõik kõikidest inimestest. Eestis on ligikaudu üks miljon ja kolmsada tuhat inimest, seega on igaühe roll ja tähendus suurem, kui see on üksikisikul suurriigis.

Ma mõtlen naiivikutest ja tulevikust ja tuleviku süüst [2]. Kas tegemata jätmine ja ka naiivsus on süü? On, kui jätta vajalik tegu tegemata või mõte mõtlemata.

Tänapäeval ja tulevikus ei ole väikeseid ega suuri tegusid või valikuid. Väikesest mõtlematust sammust,  tänasest valest valikust võib homseks sündida ränk ülekohus. Võivad toimuda arengud, mida me oma ettekujutuses ei oleks iial aimanud, kartnud. Kas me suudame oma inimliku mõistuse, südametunnistuse ja kõlbla meelega haarata iga oma valiku ja teo motiive ning tagajärgi? Mõelda eetilisel pinnal üheaegselt oma eesmärgile, valitud vahenditele ja võimalikele tagajärgedele?

Siinkohal pöördun veelkord minevikku. Konstatin Pätsi ja Johan Laidoneri juhtimisel võideti Vabadussõda ja kindlustati Eesti riigile iseseisvus. Samas olid nad riigitüüri juures ka siis, kui sõlmiti Nõukogude Liiduga baaside lepingud, millega lõpuks kaotati iseseisvus.

Lugedes Riigikaitse Nõukogu protokolle aastatest 1933-1939 [3], kus Päts, Laidoner ja teised otsustasid Eesti ja NSV Liidu vastastikuse abistamise lepingu (nn baaside leping) üle, kerkib küsimus, kas nende ajalooliste figuuride puhul oli sel ajal tegemist liigse sinisilmsusega. Tsiteerin Pätsi sõnu baaside lepingu osas: “Me peame lepingust kinni pidama ja sõjaväelistel delegaatidel ei ole õigust seda omamoodi seletada“. Kas nad tõesti ei teadnud, et naabrid on valetanud ja vassinud? Tsiteerin veel Pätsi: “Vägede toomine maanteid mööda tekitaks teatavalt ärevust meie kodanikkude seas ja seepärast oleks parem, kui vägede transport sünniks ainult raud- ja veeteid kaudu“. Tegelikult siiski toodi suurem osa maavägesid 18.-19. oktoobril Eestisse mööda maanteid.

Miks ma tõin tänasesse kõnesse Pätsi ja Laidoneri ning viite protokollidele? Selleks et ilmestada, et läbimõtlematus koos naiivse lootusega, et kõik läheb automaatselt hästi, võib tuua tagajärjed, mida me ei soovi.

Tekib küsimus, et kas tõesti on inimesed nii naiivsed, uskudes pimesi kõike või usutakse, et võidab see, kes on populist?

Vastutamine on ka otsustamine ning reaalses elus on otsustamine väga raske, eriti kui laual ei ole selget head ja halba varianti, vaid variandid on näiteks keerukad hallid, kuid otsustama peab. Samas, kas tulevikus sooviksid sa olla olulistest asjadest kõrval „elevandiluust tornis” ja mitte julgeda otsustada?

Ma loodan seda, et populism muutub ebasoodsamaks ja me julgeksime rohkem vastutada. Me ei vingu, vaid kui vaja, oleme iroonilised. Samas sõltub tulevik väga palju teist kõikidest, meie inimestest.

Samas meie põlvkonda oleks nagu säästetud. Elame oma riigis, meil on demokraatlikult valitud parlament, oma president, oma valitsus, oleme ise omal maal peremehed. Peame siiski meeles pidama, et Eesti demokraatlik Vabariik ei toimi iseenesest.

Tsiteerin põhiseaduse § 54: „Eesti kodaniku kohus on olla ustav põhiseaduslikule korrale ning kaitsta Eesti iseseisvust. Kuid muid vahendeid ei leidu, on igal Eesti kodanikul õigus osutada põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele omaalgatuslikku vastupanu.“ Lihtsustatuna – jää ellu!

Minu jaoks on see põhiseaduse selgroog- vundament. Eesti Vabariigi põhiseaduses sätestatud põhiseadusliku korra mõiste ei tähenda ideoloogiat. Põhiseaduslik kord väljendab demokraatliku õigusriigi väärtusi, mis oma olemuselt on relatiivsed ja lõpuni defineerimatud. Väärtused, mis on inimlikud ja avatud. Siinkohal on asjakohane tsiteerida J. Schumpeteri ütlust: „Mõista oma veendumuste paikapidavuse suhtelisust ja ometi vankumatult nende eest seista – see eristabki tsiviliseeritud inimest barbarist“ [4].

Paluge noortel seista nende väärtuste eest kindlameelselt ja arukalt, siis on noortel aastal 2030 hea ja kindel meie riigis elada!