Indrek Teder, kõne seminaril "Õiguskantsleri roll Eesti riigiõiguslikus süsteemis"

Indrek Tederi ettekanne seminaril "Õiguskantsleri roll Eesti riigiõiguslikus süsteemis" Õiguskantsleri Kantseleis, 21.01.2014

 

Austatud inimesed, lugupeetud kohalolijad!

Minu väike ettekanne omab kolme vaadet. Esimene – proloog (mis on kahjuks nukker); teine visioon – õiguskantsleri institutsiooni taastamine (mis on väga optimistlik); kolmas visioon – tulevik (muidugi on subjektiivne). Jah, väike kõne saab olla pelgalt subjektiivne.

Proloog

Õiguskantsleri institutsioon loodi Eesti Vabariigis aastal 1938 jõustunud põhiseadusega. Selle loomine tulenes vajadusest tagada riigivõimu seaduslikkus ja anda õigusabi Vabariigi Presidendile. Toonane õiguskantsler oli ministri õigustega kõrgem ametnik Vabariigi Presidendi juures, kelle ülesanne oli „valvamine riigi- ja muude avalikõiguslikkude asutiste tegevuse seadusepärasuse järele“. Eesti Vabariigi esimeseks õiguskantsleriks oli Anton Palvadre, kelle ametiaeg kujunes paraku väga lühikeseks. Pärast seda, kui Nõukogude Liit suvel 1940 Eesti okupeeris, likvideeriti õiguskantsleri ametkond ja Anton Palvadre mõisteti surma.

Ääremärkusena – Seppo Zetterbergi teoses “Eesti ajalugu“ on n-ö Varese valitsuse fotol näha ka õiguskantsler Anton Palvadret. Ta ei olnud valitsuse liige ega õigustanud tollast valitsust ja ma ei tea miks ta oli fotol. Ma oletan, et ta ei olnud naiivikuks.

Ma osundan teosele „Eesti ajalugu“ [1]: „Valitsus pandi kokku naiivikutest, kel polnud mingit arusaamist sellest, missugust osa neil tuli mängida“ Nii kirjutas Rei oma mälestustes. Vares ja Andresen olid üldtuntud intellektuaalid. Suvel 1940 astusid nad kõik Eestimaa Kommunistliku Parteisse ja jäid ajalukku niinimetatud juunikommunistidena. Jah, nad olid ka naiivikud. Nende hilisem saatus oli vägivaldne. Mind jääb kogu aeg kummitama selle aja naiivsus. See oli toona ja loodetavasti oleme sellest õppinud.

Teine vaade – taastamine

Parafraseerides professor Lauri Mälksood [2], et Eesti Vabariik nagu Lumivalguke on ärganud, on ka õiguskantsler ärganud.

Õiguskantsleri institutsioon taastati vastavalt põhiseadusele aastal 1992. Ma ei hakkaks seda täpsemalt analüüsima, see on ühiskonnale väga positiivne. See on ka edulugu – õiguskantsleri taastamise aeg.

Võtaksin kaasaja. Ma ei tahaks jällegi puudutada nn ESMi kaasust. Aga samas tasub mõelda laiemalt ja ka lausa teistmoodi. See tähendab, et ma vaidlen kaasuses poolt ja ka vastu. Ma mõtlesin, et põhiseaduse § 1 lauses sisalduv „iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik…“, on ju äärmiselt lai. Nimelt – demokraatlik ei tähenda ju pelgalt ainult meie riiki. Riik ei ole üksi demokraatlik n-ö saar, vaid see on tunduvalt laiem. Seda aga (antud juhul demokraatiat) kahjuks eriti ei ole analüüsitud, mis oli mulle ka natuke üllatav.

Samas see tähendab – demokraatia on kogum ja ta toimib koosmõjus teiste riikidega. Seega äkki me võtame ka liialt kitsalt? Või piltlikult – kas ma oleksin nagu vedur, et sõidan kas ettepoole või tagasi? Jah, ilma relssideta vedur ei saa sõita, aga kas ma käitun nagu vedur või rong? Ehk utreerides kui menetlust ei ole, siis sa ei või tegutseda või ka mõtelda. Või reaalne õigus, ja elu on tunduvalt laiem. Ei tasu lasta end eksitada illusioonist, et hea seadustikuga ja reguleeritud menetlusega ongi kõik korras. See on utoopia. Utoopia oleks kas fiktsioon või täielik, olematu tardumine.

Kolmas vaade – tulevik

Eesti Vabariigis sõltub kõik kõikidest inimestest. Eestis on ligikaudu üks miljon ja kolmsada tuhat inimest, seega on igaühe roll ja tähendus suurem kui seda oleks üksikisikul suurriigis. Seega ärgem mängigem suurriiki. Aga samas, Eesti Vabariik ei ole automaatne.

Kas tulevikus me sooviksime olla olulistest asjadest kõrval „elevandiluust tornis” ja mitte julgeda otsustada? Tegutseksime siis äärmuslikult kitsalt ja meid muu ei huvitaks. Samas kui sa vastutad ja oled liigkitsas ja ei tegele oluliste küsimustega, siis, kas meil või kellelgi on ka moraalne süü? Sa ei tegutse, ei otsusta. Samas, kui me otsustame ja püüame ja teeme, on meil puhas n-ö moraalne süü, sest sa ise osalesid ja tegid kõik.

Nagu inimesed, nii ka institutsioonid, seal hulgas ka õiguskantsler aitab kaasa Eesti põhiseaduslikule arengule. Ta ei kõiguta paati. Subjektiivselt – õiguskantsler ei tee skandaale – ei ründa ühtegi isikut. Õiguskantsler ei tekita ka põhiseaduse kriise. Õiguskantsler on konstruktiivne kriitik, kes alati proovib aidata, kaitstes põhiseadust. Õiguskantsler ei ole naiivne ega ole demagoog ega ka populist.

Demokraatia muutub kogu aeg. Alati demokraatlikes riikides on nii skandaale, raskeid probleeme jne. Aga see on ka täiesti tavaline ja seda ka lahendatakse või püütakse lahendada. Meil tuleb samuti tegeleda probleemide lahendamisega ja need ei tohi kuhjuda. Probleemide kuhjumine on ohtlik. Seega õiguskantsler aitab lahendada ka konkreetseid juhtumeid.

Kuigi õiguskantsler Euroopa Liiduga formaalselt ei tegele, on meil aga olnud vastava teemalised töötoad ja arutelud kogu aeg. Euroopa Liidust sõltume ju äärmiselt palju.

Euroopa Liidust (pelgalt minu subjektiivne arvamus) – saab väita esiteks: jõgi voolab. Euroopa Liit muutub ja loodan, et ka areneb. Sun Bin [3] on öelnud „Kui vesi voolab oma sängi mööda, viib ta kaasa kivid ja purustab paadid. Kui rakendada rahvast tema loomustmööda, täidab ta käske nagu voolav vesi“.

Teiseks: regulatsioon (kogu Euroopa Liidu seadus) ei ole loogiline n-ö kogum. Tsiteerin Hent Kalmot [4] “On öeldud, et Püha Rooma Riigi hirmsegase konstitutsiooni vastu saab huvi tunda üksnes inimene, kes armastab anomaaliat ja ebakorrapäraseid vorme. Sama võime me veel pikka aega öelda ka Euroopa Liidu kohta“.

Hea kui Euroopa Liidu printsiipides on loogika, kuigi ka printsiibid võivad ähmastuda.

Euroopa Liidus sõltub otsustamine tegelikult ka Eestist, hoolimata sellest, et Eesti on väike. Seega tuleks targalt, diplomaatiliselt, ausalt ja kavalalt tegutseda ning otsustada oma huvides. Tasub olla jonnakas, aga ka mitte rumal. Põhiseadus võiks võrduda – kasulik ühiskonnale. Seega võiks ju püstitada küsimuse – kas mingi asi on kasulik nii Eesti kui ka Euroopa Liidu tasandil? Seega võtame kasulikult (ma ei võta nii kitsalt) ja küsime seda ka Euroopa Liiduga seonduvalt. Mis on asja tegelik sisu ja mis on meile kasulik.

 

 

---

 

[1] Seppo Zetterberg. Eesti ajalugu, 2009, lk.489