Indrek Teder, kõne konverentsil „Rahva tahe – seadustega kujundatav või väljendatav?"

Õiguskantsler Indrek Tederi kõne "Kas väärtused on ainult illusioon ehk kas Põrgupõhja Jürka saab õndsaks?" TÜ eetikakeskuse ja Õiguskantsleri Kantselei ühiskonverentsil „Rahva tahe – seadustega kujundatav või väljendatav?", 27. novembril 2014 Tallinnas.

 

Austatud kuulajad!

Kas väärtused on ainult illusioon ehk kas Põrgupõhja Jürka saab õndsaks?

Esitatud küsimustest

Tänase konverentsi küsimused on tõesti huvitavad ja teemade ring lai, kuid ma vaataksin küsimustele laiemalt, rahvusvaheliselt, sest ega Eesti ei ole teisel planeedil. Seega maailma arengud mõjutavad meid, ja seda nii heas kui halvas. Mind kummitab küsimus, kas oleme eestvedajad või järele lohisejad? Kui me oleme lohisejad, kas me oleme ühtlasi pimedad kuuletujad?

Rääkides väärtustest

Euroopas käib sõda. Kas võib väita, et rünnatakse mitte ainult üht riiki, vaid väärtusi ja seadusi laiemalt? Nietzsche on öelnud: „Pole olemas fakte, on tõlgendused. Ajas aga tõlgendatakse nii fakte kui muudetakse väärtusi.“ Kas siis väärtused on pelgalt illusoorsed, mida tõlgendatakse nii, kuidas keegi tahab? Näiteks ründav, annekteeriv, okupeeriv suurriik väidab, et nad kaitsevad oma väärtusi ja demokraatiat. See paneb mõtlema, kui laiaks saab demokraatia mõiste tõmmata.

Eestis on väga populaarne väärtusõigus, mille alusmüür on konkreetne väärtus ja sellest lähtuvalt sätestatakse seadus. Ent ka väärtusõigus on tekitanud küsimusi. Kasutan Tartu Ülikooli õiguse ajaloo professor Marju Luts-Sootaki mõtteid[1]. Rakendatud väärtusõigus eeldab sätestatud seadust. Väärtusõiguskoolkonna põhiidee on, et õigusemõistmisel peab lähtuma mitte seaduse sõnastusest, vaid seadusandja kaalutud väärtustest ja huvidest. Jätkuvalt võib kuulda üleskutseid, et kohtud peavad tegema rohkem väärtusotsustusi, lähtuma õigusemõistmisel mitte seadusetähest, vaid väärtustest jne.

Ehkki see võib kõlada provokatiivselt, vaatlen professor Marju Luts-Sootaki jälgedes põgusalt natsionaalsotsialismi, mis kehtestas väärtustele tuginedes õudseid kurjuse seadusi. Tuletan meelde, et sel ajal pühitses abinõu eesmärki. On selge, milleni viib kohtuniku otsustustegevuse niisugune „vabastamine” parteilise väärtusühtsuse üldise „seaduse” alla. Pärast kolmanda Reich’i kaotust II maailmasõjas ja kokkuvarisemist vahetati väärtusjurisprudentsi doktriinis välja omadussõnad. Kui varem pidid otsustust juhtima natsionaalsotsialistlikud väärtused, siis 1949. aasta järel samadelt autoritelt ilmunud õpikute uutes väljaannetes võib neis kohtades lugeda põhiseaduslikest väärtustest. Kus on garantii, et me ei hakka kunagi liikuma vastassuunas?

Eelnev puudutas väärtustest lähtumist. Toon aga ka näite pimedast formalismist. Hannah Arendt selgitab oma teoses „Eichmann Jeruusalemmas: raport kurjuse banaalsusest“[2], kuidas pealtnäha pehme loomuga mees, SS ohvitser Otto Adolf Eichmann, kes sõjakuritegude eest 1961. aastal Jeruusalemmas kohtu ette toodi, võis toime panna sellise koletu inimsusvastase kuriteo. Täpsemalt juudi rahvastiku massilise deporteerimise natside poolt okupeeritud Ida-Euroopa koondus- ja hävituslaagritesse.[3] Arendti meelest polnud Eichmann ei hull ega koletis. Ta oli jõudnud järeldusele, et kurjus ei ole irratsionaalne ega vihkamisest sündinud, vaid võib iseloomustada tavalisi inimesi, kes soovivad käskudele alluda, seadustest kinni pidada ja hindavad üle kõige bürokraatlikku efektiivsust. Arendt tõdes raamatu lõpus, et pime kuuletumine ja seaduse täpne täitmine võib tuua kaasa genotsiidi.

Ma ei taha propageerida mõtet, et „ärgem järgigem seadust“, vaid et ärgem olgem pimedad kuuletujad. Teisalt – me peame oluliseks seaduste täpset järgimist, kuna oleme seadusrahvas ja tahame olla koguni perfektne seadusriik. Aga kas me saame eeldada, et teised riigid on samasugused? Ja kui see pole nii, kas me tohime siis olla pelgalt järelelohisejad? Ka siis, kui näiteks karistusõigus libiseb (minu subjektiivne väide) kuhugi mujale, näiteks Brüsselisse? Kas me tohime sel viisil oma võimu loovutada? Seda enam, et me ei saa alati eeldada, et kui me loovutame osa oma pädevusest, siis kasutatakse seda seaduskuulekalt. See on äärmuslik näide, aga kas Venemaa järgib sõdu pidades väärtusõigust ja seadust? Kas me oleme siis naiivikud ja oletame, et kõik järgivad seadust?

Kui järgid tõelisi väärtusi, siis saad õndsaks. Põrgupõhja Jürka tahtis saada õndsaks, järgis oma väärtusi, aga teda peteti jõhkralt kogu aeg. Lõppude lõpuks Jürka rikkus seadust, rakendas jõudu. Kas ta sai siis õndsaks või ei saanud? Tammsaare jättis selle küsimuse õhku. Mõnikord tundub mulle, et me oleme samasugused kui Põrgupõhja Jürka – teeme tööd, oleme ausad, järgime väärtusi, aga teised riigid petavad. Seega meie rahvas, olles Põrgupõhja Jürka, õppigem sellest – olgem rohkem skeptilised, ärgem olgem naiivikud. Nõnda suudame me õiguse abil kaitsta oma tõelisi väärtusi (põhiseaduse §54[4]) – kaitsta elu ja kaitsta vara.

Tänan kuulamast ja soovin Teile sisukat konverentsi!



[1] Marju Luts-Sootak. Riigikohtu konverentsi ettekanne. Põlatud õiguspositivism õigusriigi teenistuses: õigusajaloo õppetunde. Kättesaadav http://www.riigikohus.ee/vfs/733/RKkonverents_M.Luts-Sootaku%20ettekanne.pdf (24.11.2014).

[2] Hannah Arendt (1963). Eichmann in Jerusalem: A Report on the Banality of Evil. Penguin Books.

[3] Robert Arp (1914). 1001 Ideed mis on muutnud meie mõtlemist (lk 792). Tallinn: Kirjastus Varrak.

[4] Eesti Vabariigi põhiseaduse §54: „Eesti kodaniku kohus on olla ustav põhiseaduslikule korrale ning kaitsta Eesti iseseisvust. Kui muid vahendeid ei leidu, on igal Eesti kodanikul õigus osutada põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele omaalgatuslikku vastupanu“. Riigi Teataja - https://www.riigiteataja.ee/akt/127042011002 (24.11.2014).