Igal inimesel on kohustus abivajavast lapsest teatada

Andra Reinomägi, Õiguskantsleri Kantselei laste ja noorte õiguste osakonna nõunik

Artikkel ilmus ajalehes Postimees 1. juunil 2022

Igal inimesel on kohustus abivajavast lapsest teatada

  • Kodu peaks olema koht, kus on kõigil turvaline olla, kuid Eestis on selles osas veel vajakajäämisi
  • On oluline mõista, et laste füüsiline karistamine on vägivald, mis ei lahenda ühtki probleemi
  • Vägivalla-mustrit aitavad muuta lapsevanemate koolitused, kus õpitakse keerulisi olukordi lahendama

Lastekaitsepäeval nagu ka igal muul päeval aastas on laste jaoks oluline, et täiskasvanud neid kuulaks, kirjutab Õiguskantsleri Kantselei laste ja noorte õiguste osakonna nõunik Andra Reinomägi.

Väejuht Johan Pitka kirjutas oma mälestustes lapsepõlves kogetud kehalisest karistamisest nii: «Kui valud hakkasid tuimenema ja ma suutsin jälle mõtelda, hakkas paistma elu ja kogu see maailm, kus elasin, hoopis teisena ja võõrana. […] Ühtlasi tundsin sügava kurbusega, et oli lõplikult möödas mu rõõmus, muretu lapseelu, mis oli täis piiramata elavaid kujutlusi, kus oli kõik võimalik. […] Nüüd ilmus selle asemele teine maailm: külm, õudne, kus igaüks elas enda pärast ja mind salliti ainult sedavõrd ja niipalju, kui palju ma polnud kellelegi pahanduseks. Maailm, mis ei tundnud andestamist ega kaastundumust teadmatu ja nõrga vastu.»

Lähisuhtevägivald on teema, mis mõjutab nii lapsi kui täiskasvanuid. Euroopa põhiõiguste ameti (FRA) 2019. aasta uuringu andmetel on lähisuhtevägivald Eestis teiste Euroopa Liidu riikidega võrreldes rohkem levinud, sellega seotud depressiooni esineb Eestis Euroopa Liidu keskmisega võrreldes enam ning pea iga teise vägivalda kogenu puhul on vägivalla toimepanija olnud sugulane või pereliige.

Pingeliste aegadega kaasnevad pinged ka inimestevahelistes suhetes. Ometi peaks just kodu olema see koht, kus pereliikmetel on hea ja turvaline olla. Lapsele on oluline, et vanemad oskaks ja suudaks luua temaga turvalise, usaldusliku ja sõbraliku suhte. Uuringud näitavad, et lapsed, kellel on vanematega hea ja usalduslik suhe, on tervemad, aktiivsemad ja ka üldiselt oma eluga rohkem rahul kui lapsed, kelle kodus häid suhteid ei ole.

Igal lapsel on õigus turvalisusele ja kaitsele

ÜRO lapse õiguste konventsioon keelab igasuguse lastevastase vägivalla. Lastekaitseseaduse järgi on keelatud lapse hooletusse jätmine, lapse vaimne, emotsionaalne, kehaline ja seksuaalne väärkohtlemine, sealhulgas lapse alavääristamine, hirmutamine ja kehaline karistamine, samuti lapse karistamine mis tahes muul viisil, mis ohustab tema vaimset, emotsionaalset või füüsilist tervist (§ 24 lg 1).

Väärkohtlemine võib olla see, kui väikelaps jäetakse karistuseks üksinda või hirmutatakse mahajätmisega, aga ka see, kui last alandatakse, sunnitakse teiste ees häbipostis seisma, ähvardatakse lasteaias teise rühma viia või keelatakse uneajal tualetti minna. Kuigi enamik Eesti lapsevanematest kutsub oma lapsi korrale ilma vägivalda kasutamata, on 18 protsenti vanematest oma last tutistanud ning 14 protsenti andnud vitsa, rihma või laksu. Sellised andmed on selgunud 2018. aastal tehtud «Lapse õiguste ja vanemluse uuringust». On oluline mõista, et laste kallal ei tohi mingit vägivalda kasutada ning et ka lapse kehaline karistamine on vägivald.

Igal inimesel on kohustus abivajavast lapsest teatada. Trennis, koolis, lasteaias või koduseinte vahel toimuv ei ole ainult nende seinte asi – laste kaitsmine, märkamine ja aitamine on igaühe kohustus. Kuid ikka ja jälle kuuleme abi vajanud lastest, kellest kõik on teadnud, kuid keegi pole teada andnud.

Väärkohtlemine võib olla see, kui väikelaps jäetakse karistuseks üksinda või hirmutatakse mahajätmisega, aga ka see, kui last alandatakse, sunnitakse teiste ees häbipostis seisma.

Igaüks, kes märkab lapse abivajadust, saab sellest teada anda lastekaitsetöötajale või helistada lasteabitelefonil 116 111. Lapsel endal on väga keeruline abi paluda – seetõttu on äärmiselt vajalik, et teised pereliikmed või tuttavad seda teeksid. Lapsel on samasugused õigused kui täiskasvanul – õigus kaitsele, õigus kehalisele puutumatusele, õigus oma arvamusele ja selle ärakuulamisele. Oluline on murda vaikusemüür, mittemärkamise või mitteuskumise müür, mis laseb laste väärkohtlemisel jätkuda, mis lubab kiusajal tegutseda.

Uuringuandmed näitavad, et ise füüsilist karistamist kogenud inimesed on vägivaldse käitumise suhtes mõistvamad kui need, keda ei ole füüsiliselt karistatud. Pea pooled (49 protsenti) ise lapsena füüsilist karistamist kogenud täiskasvanutest peavad teatud olukordades laste füüsilist karistamist vajalikuks ja mõistetavaks kasvatusvahendiks. Täiskasvanute hulgas, keda ei ole lapsena füüsiliselt karistatud, on samal seisukohal vähem kui kolmandik (29 protsenti). Laste puhul on need näitajad vastavalt 43 ja 25 protsenti («Lapse õiguste ja vanemluse uuring», 2018).

Lapsevanemad on tunnistanud, et tegelikult ei lahenda kehaline karistamine ühtki olukorda, ei selgita lapsele tema vigu ega aita edaspidiseid eksimusi ennetada. Vanemad on nentinud, et enamasti on lapse kehalise karistamise ajendiks vanema enda probleemid, vastav emotsionaalne häälestatus, aga ka ajapuudus või muud täiskasvanu endaga seotud tegurid («Vanemate vajadused laste kasvatamisel: piiride seadmine, kehaline karistamine, vanemate abivajadus», 2017).

Vägivalla trauma kahjustab lapse arengut

Oskamatus pingelises olukorras oma tunnetega rahumeelselt toime tulla võib viia vägivallani. Vägivald põhjustab lapsele raskeid ja pöördumatuid kahjustusi. Johan Pitka on enda laste kasvatamise kohta kirjutanud: «Minu käsi pole neid karistamiseks puudutanud. Ja õigesti teevad vanemad, kes ei purusta raskete karistustega oma lapse õrna lapsepõlve maailma, milles õitsevad ainult armastusest ja õrnusest lõhnavad lilled, kus puuduvad igasugused piirid, vahetegemised ja eelarvamised, mis pidurdaksid ja takistaksid ta hinge vaba lendu. Ihunuhtlus lapsele, kes pole veel vastutav oma tegude eest, on suur kuritegu lapse hingelise arenemise vastu.» Pitka märgib: «Ma ei süüdista oma vanemaid! Nad ei oleks toiminud nii, kui nad oleksid teadnud, et pole õige talitada selliselt. Nad olid kohkunud nähtustest, mis ilmnesid minu isikus, ja haarasid kinni ainsast abinõust, mida nad tundsid, et juba alguses juurteni hävitada minus neid kurjakuulutavaid nähtusi, teadmata, et see oli lapse väljaviskamine ta pesuveega.»

Eksperdid leiavad, et vägivallamustrit aitaksid muuta lapsevanematele ja lastega töötavatele spetsialistele mõeldud koolitused, kus õpetatakse keerulistes olukordades oma käitumist valitsema ja rahumeelselt pingelisi olukordi lahendama. Seeläbi saavad täiskasvanud lastele eeskujuks olla.

Lapsed soovivad rahumeelseid vanemaid

Lastekaitsepäeval nagu ka igal muul päeval aastas on lastele oluline, et täiskasvanud neid kuulaks. Laste arvates ei tohiks näiteks vanemad vihastada, kui laps on midagi kogemata valesti või halvasti teinud. Või kui juhtub pahandus, siis ei tohiks lapse peale karjuma hakata. Vanem peaks lubama lapsel selgitada, mis juhtus, ta peaks lapse ära kuulama ning ütlema, mis mõtted temal tekkisid ja kuidas võiks olukorda lahendada. Lastele on väga tähtis, et vanemad ei karjuks ega pahandaks, vaid räägiksid nendega rahulikult.

Noppeid õiguskantsleri kantselei, Tervise Arengu Instituudi, MTÜ Oma Pere ja MTÜ SEB Heategevusfondi koostöös korraldatud seminarilt, kus arutleti, milliseid vanemaid lapsed vajavad.

Mida on lapsed ise heade lapsevanemate kohta öelnud:

«Hea lapsevanem kallistab oma last, õpetab teda ja ei ole talle halvaks eeskujuks.»

«Hea lapsevanem on sõbralik ja kuulab, kui lapsel on mure.»

«Parim vanem lubab erinevaid asju teha, ei karju ega ole vägivaldne, on naljakas.»

«Hea on rääkida vanematega, kes proovivad mõista ja aru saada lapse probleemist, mitte ei ütle, et neil on liiga palju tööd või midagi sellist.»

«Selleks et laps oleks õnnelik, peaks vanem olema range, aga mõistev. Tuleks keelata, kus vaja, aga anda lapsele võimalus katsetada ja eksida. Ei tohiks oodata, et laps oleks kogu aeg kõiges parim. Kindlasti tuleks pöörata tähelepanu lapsele ja olla tema jaoks olemas, niimoodi, et ta julgeks sulle asjadest rääkida. Last on ju vaja kaitsta!»

«Hea lapsevanem on alati oma lapse poolt, mitte vastu!»