Andres Aru: Koolikiusu-, koroonatesti- ja maskivaba õppeaastat!

Andres Aru, õiguskantsleri laste ja noorte õiguste osakonna juhataja

Õhtuleht, 31. august

Suvepuhkus on möödas ja uus kooliaasta algamas. Viimaste aastate vintsutuste järel vajavad õpilased ja õpetajad eelkõige rahu ning kindlustunnet.

Terve on koolis, haige kodus
Kahele pandeemia-aastale vaatamata on just koolimaja ja klassiruum endiselt kohtadeks, kus haridust omandatakse. Õpilaste erineva tausta ja koduse olukorra tõttu on koolimaja paljudele ka parim õppimise koht. Distantsõppe halvast mõjust õppeedukusele ja vaimsele tervisele on palju kirjutatud.
Sellest tulenevalt saab laste ja noorte olulist põhiõigust piirata vaid äärmiselt kaalukatel põhjustel, tõesti viimase võimaliku abinõuna. Pealegi on lapsel endal võrreldes täiskasvanuga palju väiksem võimalus oma õiguste eest seista. Seetõttu tuleb kõigi lapsi puudutavate otsuste puhul seada esikohale laste parimad huvid.
Nõustun täielikult professor Irja Lutsariga, et üleriigilist distantsõpet ei tohiks praegu võimalike nakkuse levikut tõkestavate meetmete hulgas enam isegi mitte kaaluda (vt „Koroonapandeemia lõpeb siis, kui see saab läbi meie peades“, 23.08.2022, Õhtuleht). Oleme juba sealmaal, et nii intensiivne õiguste piirang pole enam vajalik ega mõõdukas. Me teame juba piisavalt, kuidas nakkus levib, kellele on see ohtlik ja mida enda kaitseks teha tuleb.
Selle asemel tuleb taas kehtestada universaalsed reeglid. Ühe neist sõnastas professor Lutsar väga lihtsalt: terve laps käib koolis ja haige laps jääb koju. Sama põhimõte kehtib ka õpetajate ja teiste koolitöötajate suhtes. Koolis nakatumise vastu aitavad kätepesu ja hea ventilatsioon. Lähikontaktseid otsida ja isoleerida pole asjatundjate kinnitusel enam vaja, parima kaitse raske haigestumise vastu annab vaktsiin.

Mask ja test on soovituslikud
Lisaks koroonaviirusnakkusele hakkavad sügisel ja talvel levima ka teised hingamisteede ägedaid haigusi põhjustavad viirusnakkused. Ka neisse haigestunud inimene peab jääma koju, et mitte nakatada teisi ja ise võimalikult kiiresti paraneda. Negatiivne koroonatest ei ole õigustus, et teiste hulgas haigena ringi liikuda.
Rääkides koolides kehtivatest nõuetest, aetakse tihti segamini õiguslikult siduvad reeglid ja soovitused. Kui kohustuslike piirangute järgimist saab riik nõuda ja nende rikkumise eest karistada, siis soovitusest juhindumise üle otsustab igaüks ise. Koolilastel ei ole kohustust end testida ega kanda koolis maski. Seda, kes nii toimib, ei tohi halvustada ega survestada oma valikut muutma, ammugi teda koolist minema saata. Sama kehtib ka teistpidi: kui mõni õpilane on veendunud maski kaitsvas toimes ja soovib end igal hommikul vastava võimaluse olemasolul testida, siis ei ole selles midagi häbistamisväärset.
Õpilase häbistamine, olgu maski tõttu või muul põhjusel, liigitub aga pesuehtsaks kiusuks. Koolikiusamisel ei tohi üldse kohta olla. Õpilased ja õpetajad peavad end koolis tundma turvaliselt. Eesti on selle teemaga süsteemselt tegelnud enam kui kümme aastat, uuringud näitavad paranemise märke. Lisaks oleme õppinud kiusamisse suhtuma laiemalt, muu hulgas rääkima sellestki, et kiusamist tajuvad ka õpetajad ning et esineb ka olukordi, kus õpetaja kiusab õpilast. Probleemi lahenduse võtmed asuvad koolimajas, vastutus selle kasutamise eest lasub koolijuhil.
Ka seadus nõuab, et kooli kodukorras peab olema kirjas, kuidas õpilaste ja koolitöötajate vaimset või füüsilist turvalisust ohustavaid olukordi ennetatakse, juhtumitest teavitatakse ja neid lahendatakse. Kooliaasta algus on hea aeg, et need asjad laste ja vanematega uuesti läbi rääkida ning leppida kokku, milles seisneb igaühe roll ühiste eesmärkide saavutamisel. Praktilisi soovitusi kiusamisjuhtumite lahendamiseks saab lugeda ka õiguskantsleri veebilehelt.

Avatud suhtlus ja selged kokkulepped
Uus õppeaasta algab ka huvihariduses ja spordis. Ka seal kehtivad kiusamist ja eriti väärkohtlemist ennetavad reeglid. Ka seal tugineb arusaamatuste ja konfliktide ennetamine avatud ja ausale suhtlemisele, heale koostööle ja vastastikuste ootuste teadvustamisele.
Sport − eriti võistlussport − esitab nõudmisi nii lapsele kui treenerile. Saavutusteni jõutakse pingutades. Laps, vanem ja treener peavad seadma sportimise eesmärgid ühiselt. Seejuures peab olema selge, kas trennis käiakse liikumisrõõmu pärast ja vaba aja mõtestatud sisustamiseks või on sihiks tulemus ja medalid.
Sellest sõltub suhtumine, muu hulgas eesmärgini kuluva aja ja pingutuse ulatus. Treener peab lapse ja vanema usaldust õigustama, olema nõudlik ja järjekindel ning seejuures aus, vajadusel ka otsekohene. Head treenerid ei karju ega löö, nad oskavad noort motiveerida teisiti: turvaliselt ja spordirõõmu rikkumata, ehk huumorigagi. Viimased skandaalsed paljastused noortespordis pani häirekella kõlama paljudes kodudes, mistõttu alanud aastal pühendab ka õiguskantsleri ametkond spordiringides kehtivatele kirjutatud ja kirjutamata reeglitele varasemast rohkem tähelepanu.

"Koolilastel ei ole kohustust end testida ega kanda koolis maski. Seda, kes nii toimib, ei tohi halvustada ega survestada oma valikut muutma, ammugi teda koolist minema saata."