Õiguskantsler Ülle Madise tervituskõne Andmekaitse Liidu konverentsil
TTÜ Mektorys 5. oktoobril 2023
Austatud kolleegid,
Tervituskõne on ses mõttes meeldiv loomevorm, et võib olla hoogne ja ergutav, tehtud vead parandatakse päeva jooksul. Nõnda loodan oma poolikute visandlike mõtetega kutsuda esile kriitilist arutelu. Tõemonopolile ei pretendeeri ma kindlasti.
Minu randmel on spordikell. Osal teist ilmselt ka. „Kas jooksmiseks on vaja kella?“ küsis algaja jooksja ajakirja „Runner´s World“ veerul. „Ei, jalgadest piisab!“, vastas jooksutreener. Ometi hoiame liikumise, hingamise, pulsi, asukoha jm jälgijat ööl ja päeval töös. Homo sapiens, tõsi või? Ostab kalli kella, ja siis laseb enda andmeid veel tasuta edasi müüa ka! Ent kas ei peaks inimesele tema andmete kasutamise eest maksma? Veel parem mõte oleks andmepüük ja -müük maksustada, maks läheks kodakondsusjärgse riigi kassasse. Väike määr, lai maksubaas – kõige arukam maksustamisviis. Õiglane ka. Andmed on varandus, ometi laseme ja lasevad ka riigid selle vara tasuta ära võtta. Kuhu, milleks ja kuidas, me tegelikult ei tea. EL andmekaitsemäärus ju ses asjas suurt ei aita. Nõusolekuväsimus on ehk kõikidele tuttav. Nagu seegi, et enamik ei loe, milliste oma õiguste piirangutega õigupoolest nõustub. Kas kõik ikka teavad profileerimisteenustest, mida avaandmete alusel OSINT platvormid müüvad? Ja sugugi mitte odavalt. Inimesele kui andmete omanikule õiguste tagamine ning infoühiskonda sobivad andmekasutuse maksustamisviisid nõuavad rahvusvahelist kokkulepet. Mis senistele kasusaajatele kahtlemata ei meeldi.
Võimalik, et rahvusvaheliselt peaks piirama arvutusvõimsuse ühtedesse kätesse kogunemist. Siis, kui kvantarvutid on töös ja sestap andmekogude, salasõnade ja krüpteeritud materjali lahti murdmine veel hõlpsam kui praegu, on hilja selle tagajärgedega tegeleda. Eks sama lugu ole ühe või paari tehnoloogiahiiu kätte koguneva inimsuhtluse, sh erakirjade, andmepilvede sisu jpm-ga.
Põhiseadust tõlgendaks ma aga nõnda, et tehnoloogia arengutega ei tule meil väikese targa rahva ja riigina mitte üksnes kaasas käia, vaid need arengud tuleb inimeste ja Eesti kasuks pöörata. Olles innovaatiline, kasutades oma eeliseid. Samal ajal tõkestab Põhiseadus -täiesti õigesti ja hästi- läbimõtlematut õhinat, millest võib tekkida suur ja vahel pöördumatu kahju. Näiteks digiloo sisu välismaale müümine.
Nõnda koorub kaks Põhiseaduse vaates täiesti lubamatut lähenemist: püüdlused areng - e-valitsemine, e-hääletamine, personaalne riik jne - üldse keelata; ja teine: rakendada inimeste andmeid, roboteid ja tehnoloogiaid kõikjal kus aga saab, arutu muretusega ja silmad kinni, saagu, mis saab!
Kuulates näiteks arutelusid kõikide riigiasutuste ja omavalitsuste ning erakaamerate piltide kokkusidumise võimekuse loomisest ja Euroopa Parlamendi punasest tulest sellele, pani imestama riskide mittetunnetamine. Veel enam arvamus, et kõikide pidevalt jälgitavaks muutmine on möödapääsmatu, sest muidu läheb Hiina meist ette. Kõhedust tekitasid ka Rahvastikuregistri andmete kuritarvitamise arutelus kõlanud väited, et olla tehtud palju kära ei millestki, sest: „Korralikul inimesel pole midagi karta!“ ja „Eraettevõtjad koguvad meie kohta nagunii palju infot!“. Ei saa nõus olla. Põhiõiguste kaitsmisest ja õigusriiklusest loobumine ei ole mitte ainult vormiliselt lubamatu, vaid ka sisuliselt ohtlik. Ka neile, kes end „eeskujulikult korralikuks inimeseks“ arvavad.
Riik kogub andmeid sunnijõul, karistuse ähvardusel. Ettevõtjaid on palju, klient saab üldjuhul konkurendi juurde üle minna ja ettevõtja käsutuses pole üleriigilist sunniaparaati. Vähemalt nõuavad Euroopa Liidu õigus ja ka Põhiseadus ausa vaba konkurentsi tagamist ja monopolide tõkestamist. Riigi eest ei ole aga kodumaal kindlasti pääsu. Nii peabki olema, ent seda enam tuleb mõista riigi ja eraettevõtte kätte usaldatud andmete kaitse ja kasutamise vahet. Kui rahvas hirmu või viha täis aetakse, on võimalik riigi sunnijõul ja rahva enamuse aplausi saatel vaba ühiskond likvideerida, rünnata poliitilisi oponente, teisitimõtlejaid või lihtsalt „valesti“ arvajaid. Pandeemia ajal päästis räigest inimõiguste rikkumisest - reaalajas isikustatult mobiiltelefoni kaudu jälgimisest - just erafirmade vastuseis. (Vt nt Dan Bogdanov https://digi.geenius.ee/blogi/elisa-blogi/dan-bogdanov-koroonakriis-viis-meid-uute-tehnoloogiliste-lahendusteni-tunduvalt-kiiremini/ )
Kahjuks pole alust arvata, et oleme lausa geneetiliselt paremad kui inimesed autokraatsete valitsejate meelevallas meist kiviviske kaugusel. Ka meil ei toeta avalikkus hirmu või viha vallas olles põhiõigusi, vaid vastupidi, nõuab nende rikkumist, lihtsaid kurje ja vaid näiliselt häid lahendusi. Sõltumatud põhiseaduslikud institutsioonid jäävad sel puhul inimõigusi ja Põhiseadust kaitstes üksi avalikkuse raevuka ründe alla. Alles ju nägime seda siin Eestiski.
Ajaloo helge lõpp ei ole saabunud, kurjus, rumalus ega ahnus ei ole maailmast kadunud. Pigem liiguvad valitsemisvormid taas autokraatia suunas, ühiskonna totaalne lõhestatus ja põhiseadusliku korra ründamine pole enam haruldased. Muidugi tasub anda oma parim, et iga inimese õigusi ja vabadusi ning vastutust austav demokraatlik õigusriik jääks püsima ja tugevneks taas, ent paraku on tark arvestada võimalusega, et ees on raskemad ajad. Ideed, mille elluviimiseks on vaja inimeste tahet allutada, on liikvel. Tõsi, mitte enamuses.
Juba võib märgata näiteks kliimamuutustega võitlejaid, kes ütlevad otse, et õigusriik ega demokraatia ei sobi olukorra tõsiduse mõistmiseks. Näiteks Die Letzte Generation Saksamaal. Taotlus kõikide inimeste elutegevus keskse kontrolli alla ja seda sunnijõul piirata võtta on täiesti olemas. Kasvõi näiteks sotsiaalse öko-krediidi vahendamise platvormide või digiraha kaudu. Ka rahvaste ja valitsuste soov kõiki 24/7 julgeoleku ja turvalisuse tagamiseks kontrollida on tajutav.
Mis te arvate, kas üleskutse muuta kodudes suitsuanduri kõrval ka kaamerad kohustuslikuks, näiteks selleks, et võidelda koduseinte vahele jäävate väärnähtudega, pälviks üleüldise vastupanu või leiduks arvukalt poolehoidjaid?
On viiteid, et nooremad generatsioonid ei väärtusta privaatsust nii palju kui eelkäijad, kel veel isiklik kogemus või vanemate-vanavanemate vahendatud mälupildid autokraatsetest režiimidest puuduvad. Kaasajal vist ei loeta ka väärt romaane, mis inimhinge tumedust ja võimu korrumpeerivat olemust ajaloo aineil paljastaks. Võimu jagamine, tasakaalustamine ja piiramine ei ole niisama naljaks välja mõeldud. Vabaduse, vastutuse ja õigusriikluse austamine ei ole kõigutamatu enesestmõistetavus, just seetõttu tuleb inimõigustele ja inimõigusi kaitsvatele süsteemidele kogu aeg tähelepanu pöörata. Ja just seepärast ei tohiks riigil lasta tekkida võimekust kõiki inimesi riiklikult jälgitavaks muuta. Kui tehniline võimalus on, siis ka tehakse. Varem või hiljem. Sest valimistel on tagajärjed.
Enda andmete vabatahtlik teistele jagamine ilma, et oleks mitu käiku ja eri stsenaariume ette mõeldud, on ohtlik inimesele endale. Keskse riikliku jälgimisvõimekuse loomine on aga ohtlik kõikidele, sealhulgas demokraatlikule riigikorraldusele. Jaa, on teisi vaateid, mis seavad turvalisuse -täpsemalt kujutluse turvalisusest- ülemaks, väites, et jälgimisvõimalusi kunagi ei kuritarvitata. Ajalugu näitab muud. Tõenäolisem on siiski, et privaatsuse hoidmine on üksikisiku turvalisuse ja riigi kui terviku arengu seisukohalt kasulikum.
Totaalset turvalisust ülimaks pidava vaate vastu kõneleb ka inimloomus ise. Kas meile tegelikult ikka sobib, et kogu avalik ruum on kellegi püsikaamera vaateväljas? Sh metsaalune ja üksildased rannad? Vaevalt, et inimpsüühika on muutunud ja me ei vajagi enam võimalust tagasi tõmbuda, omaette olla; et meil ei ole enam omaenda salajast „inimese kapikest“ nagu
Viivi Luik ütleb (Essee „Inimese kapike“, 1998; ilmunud https://www.ohtuleht.ee/16731/inimese-kapike ja samanimelises esseekogumikus).
Õiguskantsleri ametkonna kontrollkäikudel juhime ikka tähelepanu, et kogu inimese elutegevus ei tohi olla pealtkuulatud ja -vaadatud ei turvakodus, haiglas, hooldekodus, arestimajas ega vanglas, kui selleks ei ole erilist, erandlikku, konkreetset jälgitavat arvestades väga kaalukat põhjust.
Andmeid, sh isikuandmeid tuleb inimeste endi ja Eesti heaks kasutada. Kuidas teha nii, et kasu on kindlasti rohkem kui kahju? Uute andmekasutusideede ja tehnoloogiate kasutuselevõtt võiks käia nii, et mõeldakse otsekohe läbi, kuidas neid uusi võimalusi kuritarvitada saab. Häkaton sihiga mõelda välja, mida halba võidakse ette võtta! Ja siis, mida head. Riskid tuleb maandada või teadvustada ja kaaluda saadava kasuga. Uute tehnoloogiate ja ka vanade (nt droonides, kaamerates jne pole ju enam midagi uut) kasutuselevõtul või sümbioosel kasutamisel tuleb alati analüüsida nende mõju põhiõigustele ja -vabadustele, kui need puudutavad inimest. Kui puudutavad, siis tuleb kaaluda, kas saab ka teisiti. Kui ei saa, siis näha ette õiguste kaitse võimalused ja kindlustada andmete kaitstus.
Oluline on ka läbipaistvus ja inimeste teadlikkuse tõstmine. Selle vastu eksitakse juba praegugi: kohati varjatakse -kardetavasti teadlikult-, milliseid andmeid kogutakse, kuidas neid päriselt kasutatakse, millal loob nende andmete pinnalt järeldusi ja uut infot masin, tehisintellekt jne, või siis teavitatakse inimesi viisil, millest keskmine inimene aru ei saa. Vaja on kasvatada terve ühiskonna teadlikkust enda poolt jäetavast digitaalsest jäljest. Kardetavasti on siin vanemaealised veel kaitsetumas seisus kui noored.
Kui juba jutt tehisarule läks: faktiteadmisi tasub ka edaspidi au sees hoida; samuti õpetada maast madalast kuuldus-nähtus kahtlemist ja allikakriitikat. Kui inimesel on olulisimais asjus koolist ja kodust kaasas entsüklopeedilised faktiteadmised, oskab ta ehk paremini masina toodetud valet ära tunda.
Tehnoloogiat on seni arendatud eelkõige majandusliku kasu saamise eesmärgil – hoida kulusid kokku ja optimeerida tööd -sh riigivalitsemises-, teenida suuremat kasumit. Inimese privaatsus ja üldse inimõigused kipuvad seejuures tahaplaanile jääma. Mugav ju! Huvitav ja meelelahutuslik. Nagu see aktiivsusmonitorgi, või igapäevane osalus ajaleheportaali küsitluses. Andmekasutuse ja tehnoloogia arengu edendamise juures taas inimõigusi kesksele kohale seada on maruraske, aga mitte võimatu. Vähemalt avalike teenuste pakkumisel saaks Eesti-sugune väikeriik olla eeskujuks.
Tänan!