Õigus tervise kaitsele on üks olulisemaid põhiõigusi, sest tervis on inimväärse elu eeldus ja iga riigi esmane kohustus on tagada oma kodanikele inimväärne elu. Inimväärikuse põhimõte on meie põhiseaduse ühe põhiprintsiibina sätestatud põhiseaduse §-s 10. Sel põhimõttel on meie põhiseaduses väga oluline koht. Seetõttu tuleb probleemidesse tervishoiu valdkonnas suhtuda ülimalt tõsiselt ning lahendusi otsida üheskoos. Nii avas õiguskantsler Allar Jõks oma ettekande 17. jaanuaril Ühiskondliku Leppe Tervisefoorumil.
Põhiseaduse § 28 sätestab igaühe õiguse tervise kaitsele. Õiguskantsler tõstatas oma ettekandes küsimuse, milline on selle õiguse ulatus?
Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) põhikirja preambulas on tervise mõistet defineeritud kui täieliku füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisundit, mitte üksnes haiguste või puuete puudumist. Samas on selge ka see, et põhiseadus ei pane riigile kohustust tagada igaühele maksimaalne tasuta arstiabi. Põhiseadus annab seadusandjale terviseõiguse sisustamisel avara otsustusõiguse, sest terviseõiguse tagamise ulatus sõltub paljus riigi majanduslikest ressurssidest ning nende käsutamise õigus on seadusandjal. Seadusandja pädevuses on täpsemalt määrata, milles väljendub igaühe õigus tervise kaitsele, samuti millist liiki abi ja millises ulatuses abi tuleb puuduse all kannatavale inimesele osutada. Seadusandjal ei saa aga nende põhiõiguste kujundamisel olla piiramatut suvaõigust. Ta ei tohi põhiõiguste kujundamisel jätta kaitse alt välja vastavate põhiõiguste tuuma ega piiritleda nende õiguste kasutamise tingimusi ebamõistlike kriteeriumidega.
Ligikaudu 6 %-dil Eesti elanikkonnast puudub ravikindlustus. Ravikindlustusega hõlmamata isikutele on riigi poolt aga tagatud üksnes vältimatu abi ja kiirabi teenus. Kuid juurdepääs nii üld- kui ka eriarstiabile on nende isikute jaoks piiratud, sest nende teenuste eest on kindlustamata isikutel kohustus tasuda kogu ulatuses ise. Siin tuleb küsida, kas Eestis hetkel riigi poolt igaühele tagatud vältimatu abi ja kiirabi teenus tagavad täieliku füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu?
Siin näeb õiguskantsler Allar Jõks mõjuvat põhjust võimalikult paljusid osapooli kaasava diskussiooni algatamiseks igaühele riigi poolt tagatava tervise kaitse miinimumstandardi üle. Vastus tuleb leida küsimusele, kas põhiseaduse § 28 lõikes 1 sätestatud põhiõiguse tervise kaitsele kitsas tõlgendus on kooskõlas meie põhiseaduse ühe põhiprintsiibi, inimväärikuse põhimõttega ja Eesti Vabariigi poolt endale võetud rahvusvaheliste kohustustega, nagu WHO liikme kohustused ning parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta ratifitseerimisega võetud kohustused. Põhiseaduses sätestatud põhiõiguse tervise kaitsele ulatust on õiguskantsleril käesoleval aastal plaanis ka analüüsida. Analüüsi tulemusena loodab õiguskantsler leida vastuse küsimusele, kas antud hetkel igaühele kättesaadava arstiabi miinimumstandard on kooskõlas põhiseaduse sätestatuga või mitte.
Teise olulise probleemina peatus õiguskantsler tervisefoorumi ettekandes ohjeldusmeetmete rakendamisel patsientide suhtes psühhiaatrilist abi pakkuvates tervishoiuasutustes. Allar Jõks peab psühhiaatrilist ravi vajavate ja eriti psühhiaatrilisele sundravile määratud patsientide õiguste kaitset väga oluliseks valdkonnaks õiguskantsleri töös, sest nn kinnistes või poolkinnistes asutustes viibivatel isikutel on piiratud võimalused oma õiguste eest seismisel.
Õiguskantsleri poole on pöördunud ka avaldaja kaebusega, et tema abikaasa sisuliselt ohjeldati psühhiaatrilise ravi asutuses surnuks. Sellest avaldusest ajendatud analüüsi tulemusena tõdeb õiguskantsler, et kehtiv 1997. aastal vastuvõetud psühhiaatrilise abi seadus on moraalselt vananenud ning vajab uuendamist eelkõige ohjeldusmeetmete rakendamist puudutavates küsimustes. Õiguskantsleri pöördumisest ajendatuna on Sotsiaalministeeriumi käesoleva aasta tööplaani lisatud uue psühhiaatrilise abi seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsus.
Õiguskantsleril on käesoleval aastal plaanis teha ka kontrollkäik ühte psühhiaatrilist abi vajavate laste asutusse, et kontrollida, kuidas on seal laste õigused tagatud.
Kolmanda kitsaskohana meie tervishoiusüsteemis tõi Allar Jõks Tervisefoorumil välja patsientide vähese teadlikkuse oma õigustest. Patsiendi õigusi puudutav regulatsioon on laiali erinevates õigusaktides. Eksisteerib reaalne oht, et paljude patsientide õigused võivad jääda kaitseta üksnes põhjusel, et patsiendid ei ole oma õigustest teadlikud ega suuda leida õigeid seadusesätteid, millele kaebuse esitamisel saaks tugineda. Ühtse patsientide õigusi sätestava seaduse puudumisel tuleks kogu ühiskonnas tõhustada teavitustööd patsientide õigustest, leiab Allar Jõks.