Artikkel ilmus Vikerraadio päevakommentaarina 26. oktoobril
Ministritele umbusalduse avaldamine on juba üsna sage nähtus. Usutavasti ei panda järjekordset usaldushääletust ühiskonnas enam tähelegi. Aga möödunud nädalal avalikustatud riigikohtu otsus kohustusliku kogumispensioni reformi kohta tõi uuesti tähelepanu alla seaduseelnõude sidumise usaldushääletusega.
Põhiseadus lubab valitsusel tema poolt riigikogule esitatud eelnõu vastuvõtmise siduda usaldusküsimusega. Sellisel juhul läheb eelnõu menetluse juhtimine riigikogult üle valitsusele. Ehk sisuline seadusandlik võim läheb parlamendilt valitsuse kätte.
Eelnõu muutmise ja selle riigikogu täiskogu päevakorda panemise otsustab valitsus. Riigikogu liikmete võimalused küsimusteks ja sõnavõttudeks on piiratud. Parlamendis toimub ainult üks hääletus. Saab olla kas tervikteksti poolt või vastu, usaldada või mitte usaldada. Kui riigikogu eelnõu seadusena vastu ei võta, astub valitsus tagasi.
Riigikohus leidis, et pensionireformi eelnõu sidumine usaldusküsimusega oli põhiseaduspärane, sest opositsioon oli kasutusele võtnud obstruktsioonitaktika. Kohtuotsuses on kirjas nii: "Obstruktsioon võib ülemäära takistada parlamendi tööd, mille tõttu võib valitsuse esitatud eelnõu vastuvõtmine jääda venima, samuti ei aita see kaasa sisulisele parlamentaarsele debatile."
Kohtule piisas valitsuse käitumise õigustuseks sellest, et eelnõule oli esitatud 957 muudatusettepanekut. Seejuures objektiivset põhjust kiirustamiseks polnud vaja. Nii andis kohus rohelise tule eelnõu sidumisele usaldusküsimusega alati, kui valitsuse arvates menetlus riigikogus piisavalt libedalt ja kiirelt ei lähe.
"Obstruktsioon ei pruugi alati kaasa tuua sisulise debati puudumist. Küll aga lõpetab parlamentaarse debati eelnõu sidumine usaldusküsimusega."
Põhiseadus on andnud valitsusele sellise jõuvõtte oma poliitika läbisurumiseks tõesti juhtudeks, kui parlament obstruktsiooni kasutades liiale läheb. Obstruktsioon ei pruugi alati kaasa tuua sisulise debati puudumist. Küll aga lõpetab parlamentaarse debati eelnõu sidumine usaldusküsimusega.
Obstruktsioon tähendab seda, et parlamendi vähemus kasutab kõiki seaduslikke võtteid eelnõu vastuvõtmise takistamiseks. Tavaliselt on need rohked kõned ja küsimused, vaheaegade võtmine, suure arvu muudatusettepanekute esitamine ja nende hääletamise nõudmine. Eesmärk on võita aega koalitsioonisaadikute ümberveenmiseks. Venitada menetlust lootuses, et koalitsioon ise ehk siiski ümber mõtleb.
Kuigi riigikohus esitles usaldushääletust võimalusena obstruktsiooni murda, siis teine oluline eesmärk usaldushääletusel on hoopis murenevat koalitsiooni kokku tuua. Isepäiseid rahvasaadikuid korrale kutsuda. Sest kui tavalise hääletuse puhul mõni saadik koalitsioonidistsipliinist hälbib, on raskeimaks tagajärjeks valitsuskoalitsiooni tahtele mittevastav seadusloome.
Kui aga usaldushääletusega seotud eelnõu jääb vastu võtmata, läheb valitsus laiali. Ja seda vastutust on parlamendisaadikul palju keerulisem võtta. Üks asi on lihtsalt ette antud poliitilisest joonest irduda. Hoopis teine asi teekaaslaste töökohad ja mõjuvõim ära võtta. Sest just viimast võimalik valitsusest välja jäämine erakonnale tähendabki.
Põhiseaduse loomisel eeldati, et tulevikus saab Eestis valitsuse positsioon parlamendi suhtes olema nõrk. Kardeti valitsuste väga sagedast vahetumist. Arvestades meie valimissüsteemi, oli sellisel kartusel põhjust. Eelnõu sidumine usaldushääletusega pidi olema üks vahend, kuidas tagada valitsuste suurem stabiilsus ja oma poliitika ellu viimine. Ent tegelikkus on läinud vastupidi. Riigikogu roll poliitikakujundamises on järjest vähenenud.
Põhiseaduse järgi on Eesti siiski parlamentaarne demokraatia. Rahvas on valinud riigikogu, mitte valitsuse. Riigikogul ainsana on rahva otsene mandaat. Ja kõik olulised küsimused tuleb otsustada riigikogus. Valitsus on riigikogu poolt ametisse määratud täitma täidesaatvaid ülesandeid. Ministrid ei pea olema isegi valimistel kandideerinud.
Seaduseelnõu sidumist usaldusküsimusega on siiani kasutatud siiski suhteliselt harva. Näiteks 2015. aastal sidus valitsus usaldusega kolm eelarvet mõjutavat eelnõu, mis olid vajalikud erinevate maksude ja toetuste muutmiseks. 2014. aastal sidus valitsus usaldusküsimusega vanemapensioni edasilükkamise eelnõu ja 2009. aastal majanduskriisist tingitud lisaeelarve vastuvõtmise.
Põhiseadus lubab sellist äärmuslikku vahendit kasutada. Aga kas iga kord, kui on oodata, et valitsuse eelnõu ei liigu valitsuse soovitud tempos, on parlamendi kõrvale jätmine õigustatud?
Tuletan meelde, et ühtegi tingimust, millal valitsus võib eelnõu usaldushääletusega siduda, põhiseadus ei sea. Selleks põhjuseks võib olla lihtsalt mõne ministri kapriis või soov avalikule ja parlamentaarsele debatile mitte aega kulutada.
Parlamendil on olemas vastukäigud, kuidas säilitada seadusandlik võim. Esmalt aitab hääletamine ikka iga saadiku südametunnistuse ja veendumuste järgi, mitte parteidistsipliinist lähtudes. Aitaks ka see, kui parlament ise eelnõu algataks, sest valitsus saab usaldushääletusega siduda üksnes enda esitatud eelnõu.