ERR raadiouudised, 26. august
Õiguskantsleri nõunik, molekulaarbioloog Martin Kadai ütles, et eeloleval sügisel pole põhjust laialdastest piirangutest rääkida, sest oleme põhimõtteliselt teistsuguses olukorras kui varem. Kadai ütles ERR-le, et pole ka põhjust koolides teha viiruseperioodil kiirteste, sest praegu pole enam vaja viirust jälitada. Ka üldist maskikohustust Kadai ei poolda.
Koroonaviirus maailmas ja Eestis jätkab levimist, see ei kao mitte kuskile. Meil on praegu liikvel leebem viirusetüvi ja enamik Eesti inimestest on haiguse läbi põdenud või on vaktsineeritud. Ja vaktsineerimist saab iga soovija jätkata. Kas sellises olukorras on vaja üldse põhjust vaadata möödunud talvede koroonareeglite ja piirangute poole?
Tegelikult oleme täna olukorras, kus viirusnakkus on juba kaks ja pool aastat levinud. Paljud inimesed on selle haiguse läbi põdenud, paljud on selle vastu vaktsineeritud, paljud inimesed on nii vaktsineeritud kui läbi põdenud. Ehk tegelikult on tekkinud inimestel üsna laiaulatuslik immuuntaust.
Immuuntausta olemasolu on põhiline tingimus, et pandeemia seniselt enam edasi levida ei saa või on selle mõju inimestele teistsugune. Pandeemia tekke eeldus ongi inimpopulatsiooni puudulik immuunsus mingi nakkushaiguse suhtes.
Tõepoolest näeme, et viirus levib edasi, ja sellel konkreetsel viirusel on võime varem tekkinud immuunsusest kõrvale põigelda ning inimeste seas edasi ringelda. Aga selle tagajärjed ei ole võrreldavad sellega, mida me nägime selle viiruse alfa või delta variandi korral.
Ja sellest peaksime tegema väga selged järeldused. Teadusringkondades on tegelikult ka juba kevadel öeldud välja, et pandeemia akuutne faas on möödas. See ei tähenda, et julgetakse veel öelda, et pandeemia on täiesti möödus või viirus on ära kadunud. Tõenäoliselt viirus ei kao ära. Aga see tähendab hoopis teistsugust olukorda, teistsuguseid vajadusi ja tegevusi.
Mis peaks olema sel sügisel see indikaator, et ühiskonnas taas mingeid eraldi reegleid kehtestada? Mille alusel me hindame, et nüüd on olukord tõsine? Iganädalane haigestumise statistika pole ju enam varasema ajaga võrreldav, sest laboratoorseid teste teeme kordades vähe. Jääb ainult haiglate koormuse hindamine?
Tänases olustikus ei ole mõtet vaadata kui ulatuslikult ja intensiivselt koroonaviirusnakkus levib. Tegelikult ei ole olukord võrreldav varasemate pandeemia faasidega. Täna peame üksnes ennekõike jälgima, et mida see viirusnakkus põhjustab. See annab tegelikult vastuse küsimusele, mis probleemi me üldse lahendame. Viiruse nakkuse leviku probleemi ei peagi ilmtingimata lahendama. Meil on ju palju hooajalisi viiruhaigusi, millega me eesmärgipäraselt ei võitle, sest see võitlus on juba ette kaotatud. Sellel võitlusel ei ole ka väga mõtet. Me peame ikkagi võitlema viirusnakkusega kui see põhjustab erakordselt raskeid tagajärgi.
Koroonaviirusnakkus seda enam ei põhjusta, ei ole enam mõtet selle levikuga võidelda. Ehk tegelikult peame vaatama, millist haiguskoormust viirusnakkus põhjustab. See on põhindikaator.
Aga ka haiglaravil viibivate inimeste üldarv on väheinformatiivne. Olukord on ka haiglates drastiliselt muutunud omikroni tulekuga, palju inimesi oli ja on küll koroona diagnoosiga haiglaravil, aga nad ei ole seal enam koroona tõttu. Ja see on oluline muutus. Inimesed ei vaja koroona tõttu ravi, kuid nad võivad vajada isoleerimist, et hoida ära haiglates nakkuse laiem levik.
Nüüd on vaja läbi mõelda, kas uues olukorras, kus koroona ei põhjusta raskemaid tagajärgi kui muud hooajalised viirusnakkused, kas senisel viisil viiruse otsimine ka raviasutustes ja seal inimeste isoleerimine on põhjendatud. See on äärmiselt keeruline küsimus. Tegelikult nakkushaiguste ja nakkuskontrolli eksperdid peaksid selle otsuse mingil hetkel tegema ja seda pidevalt jälgima.
Koroonaviiruse nakkuse pingeline otsimine ja inimeste isoleerimine toimub ju plaanilise ravi arvelt. Ja see ei pruugi olla enam tasakaalus, sest plaanilise ravi edasilükkamine tähendab inimestele ka suuri probleeme. Ja peaksime seda mõõtma tervikuna, tervena elatud eluaastate väärtuses, mitte eelistama ühe haiguse ravi teistele haigustele. Aga see on keerukas küsimus.
Inimesi saab läbipõdemise ja vaktsineerituse alusel jagada praegu väga paljudeks kategooriateks. On inimesi, kes on olnud mitu korda haiged ja teinud mitu vaktsineerimiskuuri, on lihtsalt vaktsineerimata aga läbipõdenud inimesi, osa on omikronis olnud möödunud talvel, mõned alles äsja. Kuidas on võimalik sellises olukorras luua mingitki adekvaatset koroonapassi? Isegi kui me Eestis selle peale ei mõtle, on maailmas riike, kes haigestumise tõusmisele kindlasti reageerivad koroonapassi sisseviimisega.
Dokumendina koroonapassi võib välja anda, kui inimene tahab tõendada mitu korda ta vaktsineeritud või millal on laboratoorse kinnitusega haiguse diagnoosi saanud. Olulisem küsimus on tõesti, et mis on sellise tõendi sisuline mõte ja mida see näitab? Koroonapass ei näita inimese immuunsust, sest me ei oska mõõta vaktsineerimise või läbipõdemise kaudu saadud immuunsust. Me ei oska selle passi põhjal öelda, kas ja millal see inimene võib uuesti nakatuda või haigestuda. Ja seetõttu kaotab tegelikult koroonapass mõtte.
Koroonapass ei näita ka inimese nakkusohutust, sest teame teaduslikult tõendatult, et vaktsineerimine ja läbipõdemine ei kaitse inimest taasnakatumise eest. Küll vähendab vaktsineerimine riski raskeks haigestumiseks ja surmaks. Selles osas vaktsiin ja varasem läbipõdemine annavad parema immuunsuse. Seetõttu pole ka koroonapassil nakkusohutustõendina mingisugust sisu. Väga raske on seda passi tänasesse konteksti üleüldse tuua. Aga tõepoolest, see võimalus on olemas, et mingid riigid seda teevad. Ja selle vastu me midagi teha ei saa. Aga ma Eesti oludes koroonapassi siseriiklikul taaskasutuselevõtul sisulist mõtet ei näe.
Kas aga vajame olukorra halvenedes üleüldist maskikohustust? Loomulikult soovitusena võib iga inimene maski kanda, aga kas ka üldise kohustusena?
Hästi oluline on eristada soovitust kohustusest. Ei tohi pahaks panna, kui pädevad ametkonnad annavad soovitusi, et inimene võiks paremini ennast kaitsta nakkushaiguste vastu. Mitte midagi ei tohiks selle vastu olla. Aga samamoodi ei tohiks pahaks panna, kui inimene on otsustanud, et ta seda soovitust ei järgi või järgib seda kuidagi teistmoodi.
Kohustuse kehtestamisel peaks olema ikkagi oluliselt rohkem tõendust, et see kohustus täidab oma eesmärki. Kohustuse mitte täitmisele peab järgnema ju karistus ja selle kohustuse vajalikkust peab suutma tõendada. Praegu ei ole väga järjepidevat ja veenvat tõendust, et inimestele kehtestatud maskikohustus avalikes siseruumides oluliselt mõjutas kuidagi nakkuse levikut. Meil ei ole seda tõendust. Sellest juba tegelikult algab probleem. Me ei tohiks seetõttu maskide kandmist kohustusena tänases olukorras seada.
Aga kui on soovitus, siis halvakspanu ei tohiks aktsepteerida ei maski kandmise ega mittekandmise suhtes. Selline halvakspanu eelmistel viiruse hooaegadel ajas väga paljusid inimesi tülli.
Absoluutselt. Seda ei tohi kuidagimoodi häbivääristada või pahaks panna. Väga vastik oli näha olukordi, kus maskita inimene maadleb turvatöötajaga kuskil kaubanduskeskuses. See ei ole mõistlik.
Järgmisel nädalal lähevad lapsed ja noored taas koolipinki. Kas koolid peaksid hoiduma distantsõppest, kui teame, et see viirus möödub lastel enamasti väga kergelt? Ja kaalukausil on koroona versus laste haridus ning sotsiaalne suhtlus?
Minu hinnangul koolides peaks kehtima tuleval õppeaastal üks reegel, mis on kehtinud ka varasemalt: terve laps peab igal juhul käima koolis ja laps peab oma koolikohustust järgima. Haigestunud laps peaks igal juhul jääma koju, see on vajalik tema tervise mõttes ja vajalik, et mitte teisi nakatada ja ohustada. See lihtne reegel tegelikult panebki kõik paika. Rohkem väga palju teha ei ole mõistlik. Seda reeglit üldjoontes järgides saab kooliõppega rahulikus tempos edasi minna.
Tegelikult ei ole vajadust otsida laste seast positiivse koroonatestiga lapsi. Oluline on aru saada, et positiivne test ei võrdu haigusega. Ja seetõttu ei ole mõtet ka positiivseid teste laste hulgast otsida, sest nagu ma enne ütlesin, täna me ei ole selles pandeemia faasis enam, kus me peaksime seda nakkust meeletult taga otsima.
Probleem ikkagi inimese jaoks algab siis, kui inimene haigestub. Kui inimene on haigestunud, siis on vaja otsustada, kas meil on vaja teada saada, mis selle haigestumise on põhjustanud. Või ei ole see oluline.
Koroonapandeemias on kõik nagu pea peale pööratud: kõigepealt otsime nakkushaigust ja siis üritame aru saada, et kas see on ka probleem. Tänases olustikus ei ole nakkuse otsimine ja võimaliku nakkusega inimeste eraldamine, sealhulgas koolilaste kodus hoidmine, mitte kuidagi vajalik. Tegelikult, kui see reegel kehtib, et terve laps käib koolis ja haigestunud laps püsib kodus, siis on kõik hästi.
Mis puudutab üldiselt distantsõpe mõtet, siis siinkohal täiesti jagan professor Irja Lutsari arvamust, et lausaline riigiline distantsõpe ei tohiks täna üldse olla variandina isegi laual. Pandeemia käigus on korduvalt ja korduvalt viidatud teaduskirjanduses ning rahvusvahelised organisatsioonid on seisukohal, et laste distantsõppele saatmine on kõige-kõige viimasem variant üleüldse.
Ma arvan, et me isegi ei peaks rääkima distantsõppe küsimusest, me peaksime rääkima, et millised reeglid koolis kehtivaid. Ja kehtib põhireegel, mille järgi terve laps käib koolis ja haigestunud laps on kodus.
Haridusministeerium on ostnud miljonite eurode eest kokku kiirteste, et neid koolidele jagada. Mis siis nendega teha?
See on keeruline küsimus. Ma ei oska põhjendada nende testide vajalikkust, sest nagu ütlesin - nakkuse otsimine tänases olukorras ei ole väga hästi põhjendatud. Näiteks kui minu lapsel tuleb negatiivne koroonaviiruse test, siis millise otsuse ma nüüd sellest negatiivsest testist teen? Kas ma käitun nüüd teistmoodi? Tegelikult on otsus ikka ühesugune: haige laps on kodus ja terveks saades läheb ta kooli.
Kui laps saab positiivse testi, siis sellest ei sõltu üldjuhul kodune ravi. Ma ikka ostan apteegist käsimüügiravimeid, et palavikku, köha ja muid sümptomeid leevendada. Ja ei ole ju ka retseptiravimeid, mis töötaks nüüd konkreetselt koroonaviiruse vastu. Seega koduse ravi küsimus sellest ei sõltu, ei lastel ega täiskasvanutel. Ja me kiiremini ei parane, et kui teame, et see on koroonaviirusnakkus. See on pigem uudishimu küsimus.
Meenutame, et koolide distantsõppeküsimusi lahendati Eestis omavalitsustes üsna erinevalt. Näiteks Tallinna linnavalitsus oli üsna agar lapsi koduõppele saatma. Ja ennustan, et viiruse koolidesse jõudes ja haigestunud laste arvu kasvades tekivad ruttu häälekad lapsevanemad, koolidirektorid ja ka kohalikud poliitikud, kes näevad ainsa lahendusena laste koju saatmist.
Aga tuletame meelde pandeemiaeelset olukorda, viirusnakkused on meid saatnud kogu aeg ja tihti oli olukordi, kus väga palju õpilasi ja õpetajaid olid haiged, see ei ole ju midagi uut. See oli ka varem niimoodi ja see jätkub ka tulevikus. Ma arvan, et koolidele on see olukord tuttav. Ja nad leiavad konkreetses olukorras konkreetse lahenduse. Omavalitsuse või riigipõhiselt sekkumiseks ja distantsõppele minekuks ma ei näe isegi vajadust. Kõiki neid olukordi saabki klassides või koolides kohapeal lahendada.
Teine olukord on absoluutselt see, kui otsustatakse viiruse leviku tõkestamiseks koolide kontaktõppe peatada. Siin on oluline aru saada, et omavalitsusel ei ole seda pädevust. Seda saab teha pädev ametkond, milleks on terviseamet.
Viiruse leviku tõkestamiseks peavad olema äärmiselt tugevad argumendid. Arvestades kõiki neid soovitusi, mis on teadusajakirjanduses ja mida rahvusvahelised organisatsioonid on andnud koolide sulgemise ja distantsõppe läbiviimisel kohta, siis no ma isegi ei kujuta ette, milliste argumentidega saab ära põhjendada selle, et koolid läheksid distantsõppele.
Ma pole nii optimistlik. Olen näinud ametkondlikke riskistsenaariume, mille järgi esimese koolivaheajaks oktoobri lõpus ennustatakse haiglaravi vajaduseks 450-600 inimest. Haiglajuhtide ja osa avalikkuse surve valitsusele kasvab ja nõutakse kiireid lahendusi. Ja kuuleme sama juttu, mida viimased kolm aastat.
Siin tuleb tegelikult mängu õigusruumi ja võimaluste küsimus. Täna ei ole paraku terviseamet ametlikult välja öelnud, kas koroonaviirusnakkus on päriselt ja jätkuvalt veel seaduse mõistes eriti ohtlik, uudne nakkushaigus. Terviseamet on jäänud oma väljaütlemistes natukene ebamääraseks.
Sellest hinnangust ja argumentidest hakkab sõltuma, kas üldse tohib piiranguid kehtestada. Professor Lutsar on öelnud, et me ei ole gripi-adenoviiruse või muude viiruste pärast sulgenud koole. Ja me ei tee seda loodetavasti ka tulevikus ja tegelikult ka seadus ei luba seda teha.
Uue väljakujunenud olukorra mõistmine on tegelikult ülioluline. Ja teisipidi ma tuletan ka meelde, et mis juhtus aasta alguses. Omikroni laine nakkuse levik oli enneolematult suur. Ja seda hoolimata kõikidest piirangutest, mis olid seatud nakkuse leviku vähendamiseks või ärahoidmiseks. See näitas ühemõtteliselt, et nakkuse levikuga võitlemine ei ole piirangutega saavutatav.
Kui tahame nakkuse levikust tingitud haigestumise tagajärgi ära hoida või leevendada, siis see on küll nüüd vähemalt mingis osas saavutav. Kuid selleks on hoopis teised lahendused. Eelkõige tuleb keskenduda riskirühma vaktsineerimisele, et suremust ja rasket haigestumist ära hoida.
Koolide sulgemine selleks mõõdetavaks lahenduseks ei ole, nagu ka mingisugused üldised piirangud elanikkonna tasemel.