Õiguskantsleri nõunik Martin Kadai saates Otse Postimehest 25.oktoobril. Küsis Ulla Länts.
https://www.postimees.ee/7369430/martin-kadai-muud-valjapaasu-kui-vaktsineerimine-meil-ei-ole
Kui plaaniline ravi haiglates on peatatud ja perearstikeskuste töö piiratud, siis kuhu inimene peaks oma tervisemurega pöörduma?
Olukord on keeruline, raviteenuste kättesaadavust on piiratud, kuid sellest hoolimata Eesti tervishoius kehtivad ikka raviteenuste osutamisel üldised põhimõtted, vältimatu abi on inimestele tagatud igal juhul, plaaniline ravi tõepoolest on midagi, mis ei ole tavapärasel viisil kättesaadav, aga siin on juba tervishoiusüsteemi tarkus, et kuidas inimeste jaoks, kes on jäänud oma raviteenustega ootele, vaadata ümber nende edaspidine raviteenuste osutamine. Kui inimesele on määratud ravijärjekord ja see lükkub edasi, siis õiguskantsler siin otseselt aidata ei saa, aidata saab tervishoiuteenuse osutaja. Me kõik loodame, et see olukord ei kesta pikalt ja tõsiseid tervisevaldkonna probleeme selline olukord kaasa ei too. Selge on samas see, et kui tervishoiuteenused jäävad osutamata, siis kvaliteetselt elatud eluaastaid me kaotame.
Miks piiratakse perearstikeskustes plaanilise töö mahtu põhjendusega, et perearstid hakkavad rohkem vaktsineerima, samas kui me teame, et minged järjekordi vaktsineerimisel ei ole, pigem on probleem, et pole kedagi vaktsineerida?
Sain täna riigikogu sotsiaalkomisjoni istungil perearstide esindajalt teada, et päris sellist olukorda ei ole, et perearstid panevad kõik muu tavapärase perearstitöö kõrvale ja tegelevad ainult vaktsineerimisega. Piiratakse või peatatakse tänasest sellised teenused, kus kahjulikku tervisemõju ei ole. Mis puudutab vaksineerimist, siis on meil kaks teed sellest kriisist väljuda, kas kõik kes ei ole viirusega kokku puutunud või vaktsineeritud põevad selle haiguse läbi, mis tähendab tõsist ja ulatuslikku haiglakoormust, suhteliselt suurt suremust ja ka tüsistusi või vaktsineerime ennast. Rohkem võimalusi ei ole. Viirus ära ei kao, mis tähendab seda, et ka rahunemist ei ole enne oodata kui kõik inimesed on mingil moel immuunsusega kaetud. Vaktsineerimine on prioriteet ja muud väljapääsu ma sellest olukorrast ei näe.
Kas tänasest kehtivad reeglid, mis annavad vaktsineeritud inimestele suurema vabaduse, ongi pigem kantud eesmärgist saada inimesed vaktsineerima?
See ei tohi sellise piirangu mõte olla. Me peame siiski kinni pidama sellest, millises õigusruumis me oleme. Vaktsineerimine on meil vabatahtlik. Kohustulik vaktsineerimine ei ole Eestis võimalik. Kui tööandja töökeskkonna riskianalüüsi tulemusena näeb ette vaktsineerimise nõude, siis see on kitsas kontekst, kus sellist nõuet saab rakendada. Kui tänases olukorras kehtestatakse piirangud, siis ei saa need olla seotud põhieesmärgiga karistada vaktsineerimata inimest, et ta läheks vaktsineerima. See ei ole lubatud. Eesmärgipärane on piirang siis, kui see tagab suurema nakkusohutuse. Kui me vaatame tänasest kehtima hakanud piiranguid, et negatiivse testiga inimene ei saa enam osaleda üritustel kus nõutakse covid-tõendit, siis eesmärk on ikkagi kaitsta vaktsineerimata inimesi. Testi tegemine ei kaitse kedagi. Samas tuleb tunnistada, et riik ei ole koroonaviiruse tõendi kehtestamisel olnud väga selge ja ühemõtteliselt aruvaadav, et mis on selle tõendi rakendamise eesmärgiks, mida me sellega tahame tõendada.
Arusaamatu on ka see, miks hakati piirangutest rääkima kaks päeva peale valimisi? Enne seda võisime kõik koos valimistelgis suppi süüa ja kooki küpsetada.
Kui riik ei ole kriisi reguleerimisel ja kriisi juhtimisel ning oma otsuste tegemisel süsteemne, järjepidev ja arusaadav, siis see röövib päris tõsiselt ühiskonna usalduskrediiti ja lõpeb see sellega, et ühiskonnas pole väga suurt koostöötahet. Mulle tundub, et täna on seda usalduskrediiti kõvasti ära söödud ja seetõttu on üha raskem ka piiranguid rakendada. Kui inimesed ei tule nendega kaasa, siis ei ole piirangutel ka toimet.
Meil on poliitilisi jõude, kes sooviksid riigi lukku panna. Kas sellel on mõtet?
Igasugune piirang, mis täna seatakse peab olema õiguspärane, eesmärgipärane ehk ta peab midagi lahendama ja see peab olema proportsionaalne. Kui riik läheb lukku kõigi jaoks, siis piirangute rakendamise järjepidevus kohe ka kaob. Selle tulemusel ühiskondlik usaldus ilmselt väheneb veelgi. Täna on probleem haiglate toimetulek ja üldiste piirangute seadmine kõigile inimestele, seda probleemi ei lahenda.
Laupäevane kogunemine Vabaduse väljakul tekitas palju emotsioone, kas oleks saanud midagi teha, et seda ära hoida?
Märgid ühiskonna lõhenemisest olid ju olemas juba varem. Seda riski oleks tulnud arvestada, sest paljud on ju ka selle eest hoiatanud. Ma ei oska öelda, mis ajenditel erinevad inimed kogunesid Vabaduse platsile. Minu kogemus on see, et need põhjused ei pruugi olla kõikide puhul ühetaolised. Tõenäoliselt mõned inimesed on lihtsalt frustreerunud kogu sellest olukorrast, nende jaoks polegi küsimus, kas vaktsiin või piirangud, nad on lihtsalt väsinud. Seda ühiskondlikku väsimust me ju näeme tegelikult igal pool, alates tervisetöötajatest kuni koolideni välja, kus lapsed ei saa juba teist aastat normaalselt haridust omandada.
Kas paadunud vaktsiinivastaseid on võimalik ümber mõtlema panna?
Minu isiklik kogemus näitab, et kui inimene on veendunud, siis see pingutus ei tasu ära. Kui inimesel on oma kinnistunud veendumused, siis sellega ei olegi mõtet väga tegelda. Küll on aga mõtet tegelda, kui inimesel on vaktsineerimise osas kõhklused. Kõhklused võivad olla põhjustatud erinevatest küsimustest, palju on olnud päevakorral vaktsiini ohutus ja kas vaktsiin ka tegelikult aitab. See on see koht, kus midagi ka ära teha saab ja selles mõtles on õigustatud, et perearstid on just praegu võtnud fookusesse vaktsineerimise. Pingutama peame me mitte süstimise mõttes, vaid selgitustöö tegemise mõttes, argumenteerimise mõttes. Seal see pingutus tasub ära, aga muidugi on igal pingutusel piirid.