Artikkel ilmus Vikerraadio päevakommentaarina
Eesti Vabariigi sünnipäeva nädalal on paslik küsida, mis teeb ühest vabariigist vaba riigi? Et vabaduse olemust lahti mõtestada, on vahel hea pöörata pilk hoopis mujale, näiteks Hiina, arutleb Külli Taro Vikerraadio päevakommentaaris.
Praegu räägitakse kõikjal Hiinast. Hiina üleilmne majanduslik võim on hästi teada. Ent üha enam tuleb ka teistes eluvaldkondades rääkida Hiina mõjust. Koroonaviirus, välisluureameti aastaraport ja Huawei tehnoloogia on vaid mõned kuumemad märksõnad.
Ka riigiteadustes ei saa enam kuidagi läbi Hiinata. Avaliku halduse uurimisele pühendatud teadusajakirjades avaldatakse Hiinast üha enam artikleid. Autoriteks küll enamasti hiinlased ise. Ma ei tea, kas Hiina teadlased on hakanud lihtsalt rohkem rahvusvaheliselt publitseerima või ongi teaduskogukonna huvi Hiina riigihalduse vastu oluliselt suurenenud.
Isegi hiljuti dokumentaalfilmide kategoorias Oscari auhinna võitnud "Ameerika tehas" ("American Factory") jutustab sellest, kuidas hiinlaste töökultuuri püütakse Ameerikasse sisse viia. Ent ameeriklaste teistsugune elulaad, arusaam üksikisiku õigustest ja vabadustest näivad hiinlastele takistusena kompromissitus tegutsemises efektiivsuse ja kasumi nimel.
See film pani mind mõtlema, kas oleks võimalik Läände tuua ka Hiina riigi administratiivkultuuri? Kasvõi importida sedasama palju kõneainet pakkunud kodanikupunktisüsteemi ja siiasamasse, Eestisse.
Nn kodanikupunktisüsteemi loomise (i.k social credit system) on Hiinas teinud võimalikuks teistsugune väärtussüsteem ja tehnoloogia maksimaalne ärakasutamine, eelkõige kaamerad, näotuvastustarkvara, massandmete analüüs ja jälgitav internetiliiklus. Täpsem oleks selle kohta küll öelda ühiskondlik punktisüsteem, sest isikute kõrval saavad hinnanguid ka ettevõtted ja riigiasutused.
Sarnaselt erasektorist tuntud krediidireitingu põhimõttele, antakse kodanikele soositud käitumise eest plusspunkte ning ebasoovitavate tegude eest teenitakse miinuseid. Ja kui kodaniku punktiskoor langeb alla teatud taseme, jääb ta justkui valitsusele võlgu ning kaotab teatud õigused. Praegu veel toimuvad erinevates piirkondades üksikud katsetused, kuid eesmärk on luua ühtne riiklik süsteem.
Info kodanikupunktisüsteemi täpse toimimise kohta on napp ja kohati vastuolulinegi.
"Miinuseid ei teeni ainult seaduserikkumiste eest, vaid ka lihtsalt selles kultuuriruumis ebaviisaka käitumisega."
Miinuspunkte teenib kodanik väidetavalt näiteks siis, kui kuulab valjult muusikat, sööb ühistranspordis, eksib prügisorteerimisega, eirab liiklusreegleid, suitsetab selleks mitte ette nähtud kohas, ei ilmu kokkulepitud ajal arsti vastuvõtule, mängib liiga palju videomänge või postitab sotsiaalmeedias. Ehk miinuseid ei teeni ainult seaduserikkumiste eest, vaid ka lihtsalt selles kultuuriruumis ebaviisaka käitumisega.
Plusspunkte annab vabatahtlik töö, annetamine, veredoonorlus või lapsevanema kohustuste täitmine.
Madala reitinguga kodanikud ei saa näiteks osta lennupileteid siselendudele või rongipiletit esimesse klassi, kinnisvara soetada ega laenu võtta. Nende lapsed ei pääse parimatesse koolidesse. Nad ei saa peatuda parimates hotellides. Hea töökoha võib kaotada või pannakse nimi avalikku häbiposti.
Kahtlemata eirab selline kodanikupunktisüsteem inimõiguseid, sealhulgas eraelu puutumatust, õigust eneseväärikusele ning au ja hea nime kaitsele. Rääkimata õigusest võrdsele kohtlemisele.
Õigusriigi põhimõtetega ei käi kokku läbipaistmatus ja kontrollimatus. Kodanikul on väga raske või isegi võimatu oma reitingut vaidlustada. Nii kahtlustataksegi, et miinuspunkte saavad hulgaliselt ka teisitimõtlejad ja valitsuse suhtes kriitilised ajakirjanikud.
Totaalset jälgimisühiskonda võimaldab Hiinas olematu piir era- ja avaliku sektori vahel. Sest sisend ühiskondlikku punktisüsteemi tuleb paljuski eraettevõtete andmekogudest. Karistused realiseeritakse isegi erasektori teenuseid tarbides. Tehnoloogia võidukäik on teinud edukaks Hiina ettevõtted. Sama eduvalemit püütakse nüüd korrata riigihalduses.
Usun, et nii nagu erinevad vaatajate hinnangud filmis "Ameerika tehases" kirjeldatule, tekitab ka Hiina kodanikupunktisüsteem üsna vastakaid arvamusi. Mõni näeb õõvastavat inimeste ühikutena kohtlemist, mõni hoopis inspireerivat efektiivsust.
Tehnoloogiliselt oleks kodanikupunktisüsteem suuresti võimalik ka Eestis. Aga enam ammu pole demokraatlikes õigusriikides põhiküsimus selles, mida on võimalik tehnoloogia abil teha, vaid see, mida me ühiskonnana aktsepteerime.
Kodanikupunktisüsteemiga sarnased ideed pole Eestis sugugi võõrad. Vahel on õhkõrn see piir, mida ületades poleks meie kultuuriruumis tegemist enam efektiivse riigihaldusega inimeste heaks, vaid õigusriigi põhimõtete, universaalsetele inimõiguste ja põhivabaduste hülgamisega.
Seega vabadus ongi ehk vahel mitte teha kõike, mis võimalik. Vabadus on alati mitte teha nii nagu teised. Vabadus on ise vastutamine. Vabadus on iseolemine.