Vikerraadio päevakommentaar, 21.12.2020.a.
Ähvardamine, et kui piirangutest kinni ei peeta, keeratakse riik veel kõvemini lukku, tõstab ühiskondlikku ärevust. Pealegi karistatakse nii eelkõige neid, kes hoolikalt käituvad ja reegleid järgivad. Viirusele ähvardused ei mõju, nendib Külli Taro Vikerraadio päevakommentaaris.
Öeldakse, et inimene harjub kõigega. Sel aastal olemegi paljuga harjunud, vähemalt kohanenud. Kuid millise hinnaga? Ebakindlus, väsimus, ärevus, isegi heitumine. Ja pettumus, et suurtele pingutustele vaatamata pole viirusest jagu saadud. Värsked uudised ütlevad hoopis, et levib uus agressiivne tüvi. Ja WHO soovitab veel rangemaid meetmeid rakendada.
Kas oleksime aasta tagasi ette kujutanud, et lapsed ei tohi õppimiseks koolimajja minna? Et pargis kambakesi rahulikult jalutamine pole lubatud? Poodi või pangakontorisse ei või ilma maskita siseneda. Mandri ja saarte vahel liikumiseks on vaja eriluba. Reisimisele ei tasu isegi mõelda. Välijõusaalid ja mänguväljakud on aedade ja lintidega piiratud. Kallistamine pole enam moes ja vanavanemaid soovitatakse mitte külastada.
Oleme pidanud leppima, et põhjaliku analüüsita võidakse iga hetk ja üleöö meie elu segi paisata. Plaane pole mõtet teha. Määramatusega toimetulek röövib hingerahu.
Sel nädalal ilmub Eesti Vabariigi põhiseaduse 100. aastapäevaks põhiseaduse kommentaaride viies väljaanne. Põhiseadus on meie ühiskonna raamkokkulepe selles, kuidas siin riigis elu korraldatakse.
Koroonaviirusega võitlemine on aga kaasa toonud mitmeid möönduseid nii põhiõiguste ja -vabaduste kaitses kui ka õigusriigi põhimõtete järgimises. Eks tagantjärgi tarkusena saab veel pikalt analüüsida, kas rakendatud meetme olid ikka proportsionaalsed. Vaielda, kas jõustumistähtajad seaduslikud ja otsuse teinud organ õige.
Ma ei kahtle, et otsuste tegemise hetkeemotsioonis on püütud käituda parimal viisil. Elu ja tervis on kõige tähtsamad väärtused, mida kaitsta. Eesmärk on pühendanud nii mõnegi abinõu.
Juba Vana-Roomas oli ütlus, et sõdu alustada on lihtne, aga lõpetada raske. Nii on ka "sõjaga" koroonaviiruse vastu. Kui juba kaasa minna levinud militaarterminoloogia kasutamisega.
Juba üsna "sõja" alguses kasutasid riigid suuresti ära oma võimalused ühiskonna käitumist mõjutada. Vähemalt demokraatlikud võimalused, mis põhiõiguseid austavad. Ent ka kõige karmimaid riiklikud piirangud on aidanud vaid ajutiselt.
Pärast piirangute leevendamist on viirus tagasi. Ja iga järgnev riigi sulgemine, "rünnak" viiruse vastu, pole olnud enam nii edukas. Vaba ühiskonda pikaajaliselt lukku panna pole võimalik. Piirangutest väsitakse. Neid ei võeta enam nii tõsiselt.
Eriolukord koos rangete liikumis- ja kogunemispiirangutega kuulutati Eestis välja siis, kui nakatumismäär oli alla kümne. Nüüd on nakatumismäär üle 500. On arusaadav, et inimesed on segaduses.
Üha enam nõutaksegi, et valitsus peab asuma viirusevastasesse võitlusse tõsisemate relvadega. Seejuures unustatakse, et viiruse levikut ei aita pidurdada mitte riiklikud piirangud, vaid inimeste käitumine. Ja alati pole need kaks omavahel otseses seoses. Demokraatlikes riikides pole ka karmimad piirangud alati paremat tulemust toonud. Sest vaba ühiskond lihtsalt ei toimi lineaarselt.
Kui riiklikke piiranguid ei järgita, pole ka nende karmistamisest kasu. Kogu riigivõimu sunnijõu rakendamine üksnes piirangute täitmise järelevalveks pole mõistlik ega võimalik. Muud ülesanded vajavad ka täitmist. Kuritegevus, vägivald ja teised ohud pole kuhugi kadunud.
Erinevalt sõdadest, mille alustamise või lõpetamise üle on riikidel siiski otsustusõigus, viiruse leviku üle sellist võimu pole. Sõdades saab vastaspoolega läbi rääkida. Viirusega kaubelda ei saa. Kurnamistaktika väsitab ühiskonda, mitte viirust.
Ähvardamine, et kui piirangutest kinni ei peeta, keeratakse riik veel kõvemini lukku, tõstab ühiskondlikku ärevust. Pealegi karistatakse nii eelkõige neid, kes hoolikalt käituvad ja reegleid järgivad. Viirusele ähvardused ei mõju.
Kevadest alates on professor Irja Lutsar järjekindlalt korranud sõnumit, et me peame õppima koos koroonaviirusega elama. Isegi pärast vaktsiini kasutusele võtmist. Sellele vaatamata oleme kuulnud peamiselt sõnumit, et peame natuke (veel) vastu. Alguses räägiti mõnest nädalast, hiljem mõnest kuust.
Ootus ja lootus, et varsti läheb üle, on paraku pettekujutelm. Selles, mida juhtimisteadustes nimetatakse ootuste juhtimiseks, oleme viirusevastases võitluses enim ebaõnnestunud. Strateegilises juhtimises tuleks tegeleda ka sellega, et ootused tulemusele on realistlikud. Kui ootused on ebarealistlikud, kukub ka parim strateegia läbi.
Uuel aastal saame edasi harjutada viirusega koos elamist. Isegi siis, kui vaktsineerimine lõpuks pihta hakkab.
Koroonast saab tõenäoliselt hooajaline nakkushaigus, millesse haigestumist on võimalik vaktsiiniga vähendada, kuid mitte ära kaotada. Aga nüüd oleme juba palju kogenenumad õppijad. Loodetavasti immuunsed asjatu hirmutamise vastu, kuid oma käitumises vastutustundlikud. Ka riigid peavad aru saama, et edu toob pikaajaline taktikaline lahendus, mitte välksõda.