Artikkel ilmus ERR päevakommentaarina 21.aprillil.
Ühe elu säästmine võib tähendada teiste elude ohverdamist. Poliitikakujundamine tähendabki valikuid, teinekord väga raskeid otsuseid, millist kahju vältida, arutleb Külli Taro Vikerraadio päevakommentaaris.
Enam kui kuu aega eriolukorda on pannud küsima, kas piirangud on kõike seda väärt. Kui palju oleme valmis ühiskonnana maksma, et vältida koroonaviirusest põhjustatud surmasid ja tervisekahju? Mitte ainult rahas maksma. Maksma ka teistes inimeludes, mis plaanilise ravi katkestamise pärast, aga ka muude sotsiaalsete ja majanduslike mõjude tõttu kahjustatud või hukka saavad.
Inimelu on hindamatu. Lähedase kaotus mõeldamatu. Ometi määratakse ühiskonnaelu korraldamisel igale elule hind. Sest ühe elu säästmine võib tähendada teiste elude ohverdamist. Poliitikakujundamine tähendabki valikuid. Teinekord väga raskeid otsuseid, millist kahju vältida.
Poliitikaanalüüsis kasutatakse mõistet "inimelu statistiline väärtus". Meetodeid selle arvutamiseks on mitmeid. Aga põhimõte on sarnane – leida enneaegselt inimelu kaotuse tõttu ühiskonnale saamata jäänud tulu. Nii otseste maksudena kui ka laiemalt ühiskondliku panusena, mis arvutatakse konkreetsetesse rahanumbritesse. Või leitakse n-ö ühikukulu, mida ollakse valmis maksma, et vähendada surma riski.
Tuleb ka silmas pidada, et poliitikaanalüüsis hinnatakse ühiskonna tulu ja kulu, mitte üksikisiku kasu või kahju.
Hinnangud "statistilisele elu väärtusele" kõiguvad kordades nii riikide kui ka valdkondade kaupa (vt näiteks OECD uuringut aastast 2012). Üsna värske teadusartikkel väidab, et USA uuringutes kasutatakse tihti summat 10 miljonit dollarit, teistes riikides on see enamasti madalam.
Poliitikaanalüüsi keskus STRATA on jällegi välja toonud, et USA keskkonnakaitseamet hindas 2015. aastal elu väärtuseks 10,7 miljonit dollarit, kuid tarbijakaitseamet kasutab juba 1995. aastast numbrit 5 miljonit. Ja tegelikult on inimelu väärtus poliitikaanalüüsides enamasti ülehinnatud.
Kõlab õõvastavalt. Eks ole? Ma ei ole veel näinud, et koroonakriisi ohjeldamise meetmete tõhususe hindamiseks oleks seesugust arvutust tehtud, kuid see kindlasti tuleb. Kokkuvõtteid on veel ka vara teha. Seniks saab poliitikaanalüüsis inimelule väärtuse andmise näitena tuua midagi lihtsamat kevadisest võitlusest tänavatolmuga.
Tallinnas on talverehvihooaja eel korraldatud mitmel aastal kampaaniat "Tolm tapab!". Selle eesmärk on kutsuda sõidukite omanikke üles naastrehvidele eelistama lamellrehve. Inseneride arvutuste järgi kisuvad rehvide naastud iga saja kilomeetri kohta üles isegi kuni ämbritäie asfalti (vt NASTA uurimisprojekt).
See asfalditolm ladestub meie kopsudes, põhjustab hingamisteede- ja südamehaiguseid ning suurendab inimeste arvu, kes nende haiguste tõttu satuvad haiglaravile või koguni enneaegselt surevad. Omanikele tähendavad naastrehvidega üles küntud teed miljonitesse eurodesse küündivaid remondiarveid. Kui veel kaugemale vaadata, siis rehvide naastude tootmiseks kasutatavat koobaltit kaevandatakse peamiselt Kongos, kus see metallitööstus tekitab suure ökoloogilise jalajälje ning hävitavaid sotsiaalseid tagajärgi.
Tallinna Tehnikaülikoolis juba 2005. aastal tehtud uuringus leiti, et kuigi talverehvide tollase kasutusstruktuuri juures säästeti Eestis aastas 14 inimelu, oleks ilma naastudeta talverehvide kasutamine olnud naastudega rehvidest kokkuvõttes ikkagi kasulikum.
Helsingis aastatel 2011−2013 läbi viidud põhjalik NASTA uurimisprojekt järeldas, et naastrehvide kasutamisest tuleneb pool pealinnapiirkonna tänavatolmust. Kuigi naastrehvid on päris talvistes teeoludes üldiselt turvalisemad, säästab lamellrehvide kasutamine kokkuvõttes rohkem inimelusid ja hoiab ära tõsist tervisekahju.
2018. aastal arvutasid Rootsi teadlased välja, et naastrehvid säästavad oma kasutusaja jooksul 60−770 tervisekahjustuse tõttu kaotatud eluaastat. Lamellrehvide kasutamisel säästetakse aga lausa 570−2200 eluaastat.
Oluline on märgata ka seda, et tervisekahju kannatavad jalgsi ja jalgrattaga liikujad ning neil ei ole võimalik seda vältida. Nii et üsna kummalisel kombel kuluvad apteekidesse müügile jõudnud tolmumaskid vähemalt tallinlastele vägagi marjaks ära.
Numbritele vaatamata on kõigis Põhjamaades naastrehvid endiselt lubatud. Lihtsamalt tajutav otsene kasu, mis tuleneb naastrehvide lühemast pidurdusteekonnast lamellrehvidega võrreldes, kaalub otsustajate silmis üles kaudsema ja palju suurema kahju inimeste tervisele ja teehooldusele.
Numbrid ongi vaid üks abivahend otsustajatele. Matemaatika on küüniline ja karm, kuid otsuseid ei tee kalkulaatorid. Õnneks. Ent demokraatlikus ühiskonnas tuleb otsuseid siiski põhjendada ja nende eest vastutada. Ja iga inimelu mõjutav otsus paratamatult tähendab elu väärtuse hindamist. Ühel või teisel viisil.