Intervjuu ilmus ERRis 21.aprillil, küsis Madis Hindre
Õiguskantsler Ülle Madise ütles ERR-ile antud intervjuus, et nii eriolukorra ajal kui sellest väljudes peaksid koroonaviiruse leviku piiramiseks mõeldud meetmed olema seadustes võimalikult arusaadavad ja selged. Sellest võidaksid nii ametnikud kui kodanikud.
Kas tänaste seaduste järgi saaks üleriigilisi liikumis- ja kogunemispiiranguid seada ka pärast seda, kui valitsus eriolukorra lõpetab?
Selle üle juristid vaidlevad. Oluline on, et põhimõtteliselt saaks.
Tasub alustada sellest, mis on eriolukorra säilitamise põhjuseks ja neid põhjuseid on seaduse järgi kaks. Üks neist on nende piirangute tarvilikkus, mis on hädaolukorra seaduses ja eriolukorra peatükis, ja sealhulgas on tõesti ka liikumispiirangud ja mitu sellist võimalust, mida eriti ei ole või ei ole üldse rakendatud, nagu näiteks sundtöö või sundvaldus või mingite asjade ära võtmine. Teine küsimus on, et kes neid piiranguid kehtestab, ehk juhtimine.
Seadus ütlebki, et nii kaua kui on vaja üleriigilisi, selgeid, karme piiranguid, erilisi võimalusi või sellist juhtimiskorraldust, kus juhitakse otse Stenbocki majast üle kohalike omavalitsuste, terviseameti ja vajadusel paljude teiste peade, siis täpselt nii kaua ka eriolukord peab püsima.
Ja nüüd kui eriolukord lõppeb, on täiesti õige küsimus, mis saab edasi.
Teadlased on selle küllalt selgelt välja öelnud, et see viirus ei kao, välja arvatud juhul, kui ta ise muteerub ohutuks. Ja tõenäoliselt ta jääb meiega. Ja ka mitte ükski nendest riikidest, kes on ebainimlikke võtteid kasutanud ja korraks viirusest lahti saanud, ei ole jäädavalt sellest viirusest lahti saanud. Nii, et me peame valmistuma olukorraks, kus peale eriolukorra lõppu tuleb viirus tagasi, tekivad jälle nakkuskolded, võib-olla tullakse jälle kuskilt reisilt nakkuspiirkonnast.
Nüüd sellel hetkel minu arvates põhirõhk tuleb panna sellele, et ametid suudavad otsekohe selle nakkuse leviku isoleerida ja selleks on minu hinnangul kõik võimalused seadustes olemas. Kui aga on tarvis, tuleb nad kirjutada selgemaks.
Mulle tundub, et niikaua, kui on ranged üleriigilised piirangud, koolid kinni, kaubanduskeskused kinni, saarte ja mandri vaheline liikumine oluliselt piiratud, meile kõigile kehtivad liikumispiirangud, siis niikaua võib olla õigustatud ka eriolukord. Kui see saab otsa, siis ennekõike tuleks keskenduda sellele, te konkreetsele kolletele saaks otsekohe ja jõuliselt reageerida. Kui vaja, jäetakse kontserte ära, kui vaja, pannakse mingi hotell või restoran kinni. Kui on vaja nakkustunnustega inimene isoleerida ja tema lähikontaktsed välja selgitada, siis tehakse seda. Sellega kindlustatakse, et see viirus ei lähe uuesti laialt levima.
Ma saan aru, et siin te räägite nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadusest ja sellest, kus kohalik omavalitsus saab terviseameti ettepanekul karantiini kehtestada. Seal on just räägitud sellest üksikust nakkuskoldest ja sealt levimise takistamisest. Kas see tähendaks seda, et meil igapäevast üle-eestilist nakatumiste väljatulemist ei olegi, vaid oleme valmis selleks, et näiteks tuleb kaks nakatunut Tõrvast ja seal saab siis meetmeid rakendada?
Neid meetmeid peab saama rakendada igal pool, kus neid on parajasti tarvis.
Karta on, et neid koldeid tekib igal pool üle Eesti. Ja nii nagu see on paljudel teistel juhtudel, tuleb siis seal otsekohe vastavalt reageerida. Kui mõnes koolis läheb see või mõni teine haigus lahti, siis see konkreetne kool pannakse kinni, neid õpilasi, keda on vaja, ravitakse, keda on tarvis testida testitakse, jälgitakse tervist, tehakse koolimaja puhtaks ja õppetöö läheb uuesti lahti.
Nii, et ennekõike ma pean silmas seda, et siis kui eriolukord ükskord läbi on, et siis oleks olemas valmidus kiirelt ja otsekohe ja otsustavalt reageerida, et see nakkus ei läheks üle Eesti massiliselt levima, et haiglate võimekus ei satuks löögi alla, et inimeste elud ei satuks ohtu. Ja minu hinnangul selleks on seaduses normid olemas, aga kui on tarvis, võib neid kirjutada selgemaks.
Ma ise olen alati olnud selles leeris, kes pigem pooldab seda, et kui sa seadust loed, siis sa saad aru, mida sa loed ja mida teha tuleb ning mida teha tohib. See on hea nii nendele ametnikele, kes peavad piiranguid rakendama kui ka inimesele, kes saab sellest samast seadusest järele vaadata, mis õigused ja kohustused temal on.
Kui me nüüd selle kriisi tulemusel selles suunas uuesti liigume, et ametnik ei pea korraga käes hoidma kolme seadust ja kahte määrust, siis minul selle üle ainult hea meel.
Mis koha pealt või mis osas on seadused praegu ebaselged?
Näiteks käib vaidlus selle üle, kas oleks võimalik see 2+2 reegel kehtestada ka terviseameti üldkorraldusega. Kui selgust ei saada, siis minu arvates ongi tarvis järelikult seadust täpsustada.
Samamoodi vaieldi, kas oli õigus ära jätta üks konkreetne kontsert, kas oli õigus üle piiri nakkuskoldest tulevad haigustunnustega inimesed kohustada koju rahvakeeli karantiini jääma ja ka nende lähikondsed. Nüüd on vist saadud selgus, et see õigus oli ja see õigus on, aga jällegi tuleb omavahel kokku panna kolm erinevat seadust.
Kui siin saab mingit täiendavat selgust luua, on see ainult hea.
Aga igal juhul peame saama olla kindlad, et peale eriolukorra lõppu sellised lokaalsed nakkuskolded otsekohe võetakse kontrolli alla.
Kuhu tõmmata piir selle vahel, et meil on nüüd üleriigilised meetmed ja teiselt poolt kohalikud kolded ja kohalikud meetmed? Mitu ministrit on öelnud, et kuni juuni lõpuni ei ole kindlasti mõeldav suurte ürituste korraldamine. Suuri üritusi saab ka ju ühekaupa ja kohaliku meetmena piirata. Aga kui palju kohalikke on kokku, siis see on ju üleriigiline. Kas sellist piiramist peaks tegema ikkagi eriolukorra raames?
Eks ta lihtsam ja selgem on eriolukorra raames ja ju seda eriolukorda mingil määral praegu ka pikendatakse. See on ka nende etenduste ja kontsertide ja muude ürituste korraldajatele oluline, et on ette teada, kas siis tohib teha või ei tohi.
Praegu ollakse pigem seda meelt, et maikuus kindlasti ei saa rahvarohkeid üritusi teha. See sõnum peab olema selge.
Loomulikult peale eriolukorra lõppu peab olema võimalik teatud piirangud säilitada.
Võib-olla kõige lihtsam ongi sel teemal mõelda just nii, et inimese seisukohalt on kõige olulisem see, et millised keelud, käsud ja tavaelu piirangud kehtivad. Ja alles teises järjekorras see juriidiline ja juhtimislik pool, et kes neid kehtestab. Oluline on, et inimene saab aru, mida tohib ja mida ei tohi. Ja nii palju, kui me praegu selles olukorras ette oskame vaadata, nii palju peaks ka tegelikult riik andma signaali.
Aga nii üheselt ma ei seoks, et pärast eriolukorra lõppu selliseid üldkorraldusi anda ei saaks. Minu arusaam õiguskorrast on, et saab küll ja kui selles ei ole üksmeelt - ju siis tuleb seadust täpsustada.
Sellisel juhul see andja peaks olema mitte peaminister, sest temal enam sellist hooba ei oleks, vaid justnimelt mingi pädev asutus, näiteks terviseamet?
Jah, niimoodi on riigi elu reeglina korraldatud. Eks peaminister peab ikkagi tegema olukorra normaliseerudes ennekõike peaministri tööd ja ametnikud peavad tegema ametniku tööd, nii nagu see valdkonniti ette on nähtud. Me seda ei märkagi, et tegelikult kõik need aastad ju see kogu aeg niimoodi on ka käinud.
Piirangud on ju inimestele ikkagi suhteliselt koormavad. Kas seda vastutust saab anda siis ühele ametile, antud juhul terviseametile?
Eriolukorra saab ikkagi lõpetada, siis kui väga karme ja üleriigilisi keelde ja piiranguid ei ole enam tarvis. Ja sealt edasi terviseamet tegutsebki ennekõike üksikjuhtumitega. Neid õiguslikke võimalusi on mitu ja on ka see võimalus, et valitsus tõmbab need piirid või koguni riigikogu. Et öeldes, kui suuri üritusi ja kuna tohib korraldada. Neid variante on mitu, aga eks see loogika ole muidugi õige, et need otsused, mida teeb riigikogu või mida teeb eriolukorra juhina peaminister, eks need vähemalt esialgu kindlasti ole autoriteetsemad kui hierarhias allpool olevad ametnike otsused.
Samas ei pea see tingimata nii olema, sest ühiskonnas on tööjaotus ja igaüks teeb oma tööd. Minu hinnangul näiteks politsei- ja piirivalveamet ja paljud teised tegutsevad väga korralikult, on väga autoriteetsed, kindlasti väga paljudes küsimustes ka terviseamet.
Ka terviseameti igapäevast tööd, mida nad on aastaid teinud, me tegelikult ei märka, sellepärast, et see on tehtud ja mingeid suuri õnnetusi, näiteks nakkuspuhanguid ei ole olnud. Seda, et on koole kinni pandud selle tõttu, et seal on mingi nakkushaigus levima läinud, on olnud küll, aga ilmselt peale kohaliku lehe seda kuskil eriti ei märgata. Ma soovitaks nii ametnikel olla võimalikult selge ja autoriteetne kui ka neid otsuseid aktsepteerida.
Kui aega tagasi kerida enne eriolukorda, siis te andsite umbes samasuguse sõnumi terviseametile ja siis nad seda ei kasutanud.
Noh, mis sest minevikust ikka. Minu põhimõte on see, et tuleb minna rõõmal meelel edasi.
Fakt on seegi, et õiguskord on tõesti väga segaseks kirjutatud ja paljudes valdkondades on väga keeruline kolm seadust korraga pihus ringi käia ja mingeid otsuseid teha. On nagu on.
Aga minu murekoht praegu on selles, et kui eriolukord ükskord lõpeb, kas me siis saame olla päris kindlad, et edaspidi otsekohe nakkustunnustega inimene isoleeritakse kohustuslikus korras, mitte soovituslikult ja tema lähikondsed niisamuti. Mõistagi peab see toimuma inimlikult kõiki põhimõtteid järgides.
See on täiesti tavapärane õigusriiklik praktika, et nakkust ei saaks levitada. Et on liikumispiirang, mille täitmist politsei vajadusel ka kontrollib. Aga õnneks on osatud neid asju ajada praegu nii, et enamik inimestest mõistab, miks ei tohi nakkust levitama minna ja püsibki kodus.
See tuleb päris kindlasti selgeks teha, kas ametid on võimelised mõnda ööklubi sulgema, mõnda kooli kinni panema või hotelli sulgema. Kui selles selgust ei ole, siis tuleb midagi ette võtta.
Teile on ju tutvustatud seda võimalikku seadustemuudatuste paketti, et mida oleks tarvis, et need võimalused terviseametil ja teistel vastavatel asutustel oleks pärast eriolukorda olemas. Kas praegu selle paketi peale vaadates näib, et kõik vabadused ja põhiõigused ja ka see kontrollmehhanism on tagatud?
Vaidlus käib, aga ma tuleks ikka selle juurde, et tegelikult meil on ka praegu õigus ja võimalus kõiki neid otsuseid teha ja oli ka enne. Teisiti ei saa riigi elu korraldada, kui ametid ei saa oma tööd teha. Näiteks terviseameti üks ülesanne on nakkuste levikut tõkestada. Nii et põhimõtteliselt need võimalused minu hinnangul on õiguskorras olemas, aga kui nad kirjutatakse selgemalt nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadusesse, siis on see ainult hea. Kui oleks olnud minu teha, siis niimoodi oleks võinud juba ammu teha.
Eriolukorda raamistab päris kenasti hädaolukord, et sellest kauem eriolukorda ja eriolukorra meetmeid ei saa rakendada. Aga kui nüüd terviseametil tekib võimalus erinevaid meetmeid rakendada, siis mis nende tegevust raamistab? Mille järgi kontrollida, kas üks või teine meede on proportsionaalne ja kas ta selles ajahetkes on mõistlik ja ka lubatud?
Seda peab terviseamet oma igapäevatöös tegema nagunii. Kui tuleb nakkuskahtlusega inimene üle piiri, siis selleks peavadki olema protseduurid ja töökorraldus ette nähtud, et kuidas tehakse selgeks, kas ta on nakkuse kandja, kuidas talle tehakse ettekirjutus, kuidas selle ettekirjutuse täitmist kontrollitakse.
Kõik see peaks olema selge ja praegu on see selgeks saadud. Iga sellise piirangu kehtestamisel inimesele või ettevõttele, tulebki alati analüüsida, et kas see on proportsionaalne, kas see on õiguspärane.
Ja nii ei ole see ainult terviseameti puhul, vaid oleme ju siin näinud tehaste sulgemisi ja oleme näinud kasvõi toiduohutuse tagamiseks mingite toidupartiide müügilt kõrvaldamist. Kõik need on samasugused ettekirjutused, alati tuleb teha samasugused kaalutlused ja alati on võimalik minna ka kohtusse.
Juhul kui meil eriolukorda enam ei ole, siis millised võimalused on terviseametil näiteks diskoteegi sulgemiseks?
See käib samamoodi, kui näiteks avalikele kogunemistele arvulise ülempiiri teadmine, on võimalik seda teha üldkorraldusega, mille annab terviseamet ja on võimalik teha üldkorraldusega, mille annab eriolukorra juht, seni kuni eriolukord püsib.