Postimehe Arter, 16.01.2020.a., autor Krister Kivi
originaal: https://leht.postimees.ee/7156641/ulle-madise-valvab-korgelt-ule-linna?_...
Ülle Madise valvab kõrgelt üle linna
Piiranguid ei taheta kohtus vaidlustada, kuna kardetakse valitsusega tülli minna, on õiguskantsler märganud.
Ülle Madise, kes valiti õiguskantsleriks 2015. aastal TÜ avaliku õiguse instituudi riigi- ja haldusõiguse õppetooli riigiõiguse professori kohalt (ja ametiaeg on pikk, kestab märtsini 2022) seisab oma kabinetis väga sirgeselgselt. Tuleb see ehk joogast, millega paljud õiguskantsleri büroos kuuldavasti lõunapausidel tegelevat? Ma isegi ei küsi. «Tundmatu meistri töö 19. sajandi algusest,» teab Madise mainida, tutvustades nurgas olevat kaminat, millesse ta (ikka see ajapuudus!) veel kordagi tuld teinud pole. Kuid toimima tulekolle peab, sest ametit ja ruume viie aasta eest Indrek Tederilt üle võttes olid söetükid lõukas olemas. Kustunud kamin on paraku ka kõige kuumem isiklik detail, mille loosse lisada saan, sest eraasjadest Madise eriti rääkida ei taha, isegi mitte oma Euroopa Liidu üldkohtunikuks olevast abikaasast, kellega ta lõpetas sajandi algul koos Tartu Ülikooli õigusteaduskonna; töörolli astudes on õiguskantsleri laused täpsed, vaid asjassepuutuvad, otsekui apteegikaaluga vaetud. Ühtäkki saan aru oma tuttavast, kes arvab: Ülle Madisest võiks saada järgmine president.
Selja taga on kummaliselt keskaegne aasta, mil eurooplaste ellu naasid valitsemisvõtted ja rahvatervise vallas meetodid, mida viimati tarvitati nii küllap katkuaegadel: laiaulatuslik karantiin, piiride sulgemine, paljude harjumuspäraste õiguste vaka alla panek. Mis meie vabadustest saanud on?
Nakkuse levikut piiranguteta ei tõkesta, see on selge. Vaatama peab, et igast piirangust oleks päriselt kasu, et ei keelataks vähem ega rohkem kui vältimatult vaja. Esmapilgul parim tee ehk politseiriik pole tark. Ei aita viirust võita ega loo kellelegi paremat tulevikku, teeb hoopis ühiskonna katki. Ühekorraga tuleb toetada neid, kes lähedaste ja enda pärast kardavad, mõista, et õdede, hooldajate ja arstide ülekoormusel ei tohi lasta kasvada. Kindlasti tohi nakatunuid häbistada ega teha muud, mis viiks nakatumise varjamiseni.
Teiste riikide teemal sõna ei võta. Mujalt tasub ennekõike õppida seda, mida mitte teha. Meie suur erinevus ja eelis on asustushõredus koos meelelaadiga. Pandeemiast vähima tragöödiaga väljatulek on peen teadus, kus tuleb ühitada paljude erialade teadmised ja leppida paljude muutujatega. Mida rohkem ja kauem liialdatud ja arusaamatuid piiranguid, seda vähem on neist kasu. Eesti senine tee – mõistlikult paika kaalutud piirangud, liigse karmuse vältimine – on meid päästnud: Eestis ei ole hakatud nakatumist varjama. Enamik saab aru, et karta tuleb nakkust, mitte karistust. Sestap on nii ebaeetiline kui ka rumal piirangutest mööda hiilida.
Kui sageli koroonakriisiga seoses oma Euroopa kolleegidega suhtlete ja kui palju teie mõtted kokku langevad?
Jaa, ikka suhtleme, mured ja seisukohad on meil sarnased. Valitsused on kõikjal sundseisus. Paistab, et piirangutes on lõpuks näpuotsaga kõike: teaduslikku tõendust, eksperdiarvamust, talupojatarkust, naabri pealt kopeerimist, isiklikku arvamust, huvigruppide lobi, emotsioone, mundriau kaitsmist. Õiguskantsleri ja kohtute kohustus on ka ärevas olukorras vastavalt ametivandele edasi töötada. Kogu kriitika kiuste peab mõtlema ka sellele, millises Eestis elame pärast pandeemiat.
Kui võrrelda Euroopa Liitu ja USAd, siis mu meelest ei saa rääkida, et epidemioloogiline olukord oleks Euroopas märkimisväärselt parem kui neil, kummatigi on Euroopas piirangud olnud radikaalsemad. Tundub, et USAs on inimesed varmamad piirangute pärast ka kohtusse minema. Kas teate mõnd juhtumit EList, kus kohus oleks koroonapiirangu tunnistatud ebaõiguspäraseks?
Trend on pöördumas, sest kohtud uurivad piiranguid üha sisulisemalt ja julgemalt. Otsuseid, millega mõni piirang on kehtetuks tunnistatud, sest sel puudub viirustõrjega põhjuslik seos, on tehtud küll. Euroopa kohtud on nõudnud, et kõiki ohutusreegleid ausalt täitvate hotellide, restoranide jm asutuste sulgemisel tuleb näidata, miks see on vältimatult vajalik ja mõõdupärane. Õigusteaduses nimetatakse seda proportsionaalsuse testiks. Euroopa vabades ühiskondades on valitsustel kõva usalduskrediit. Seda on paraku kerge maha mängida, kui avaliku arvamuse survel liialt uljaks minna.
Üks ammune Ameerika president on väidetavasti öelnud, et need, kes vahetavad oma vabaduse vähese lisaturvalisuse vastu, ei vääri kumbagi. Kui sageli sellele lausele mõelnud olete?
Benjamin Franklinist* küll presidenti ei saanud, aga mu meelest on tal õigus. Lõpetasin tema tõdemusega Postimehe kultuurilisa AK essee «Vimm ja vabadus» veidi enam kui kaks aastat tagasi. Kui siin hakata hirmu, rumaluse või laiskuse tõttu järeleandmisi tegema, on esmalt läinud vabadus ja seejärel kohe ka turvatunne, mille nimel vabadust justkui võeti. Ajalugu on sellekohaseid näiteid täis. Sõrme annad, käsi läheb, ja kõik need teised vanarahvatarkused. Aga eks tuleb siingi leida tasakaalupunkt, sest hirm nakatuda on reaalne.
Olete kritiseerinud mitmeid vabariigi valitsuse välja mõeldud piiranguid, näiteks otsust sulgeda Harjumaal kohvikud ja ujulad, kuid jätta avatuks palvemajad. Võtsite sõna ka maskikandmiskohustuse vastu ja ütlesite, et puudub teaduspõhine tõestus, et maskide kandmine aitab. See on põhjustanud teravat kriitikat; internetikommentaatorid on süüdistanud teid «riigile vastutöötamises». Miks ja kui suure siseveendumusega te valitsuse meetmeid kritiseerite?
Olen kogu aeg öelnud, et õige mask õigesti ees on asjakohane. Maskivastaseks sõimamine oli ülekohtune ja ootamatu. Valitsuse meetmeid ma ju ka ei kritiseeri. Üldjoontes on tehtud tasakaalukaid loogilisi otsuseid, seda, mis on lõpuks õige, ei tea täpselt keegi. Avalikkuse surve valitsusele on suur – kellelegi on piiranguid liiga vähe, teise meelest palju. Ütlen vaid, et reeglid ja piirangud peavad toimima koos. Rahvas ei peaks nõudma ohtlikke või kasutuid piiranguid. Need, kes piiranguid ei täida, tuleb korrale kutsuda. Vale on lähenemine, et keelame kõik ära, sest muidu äkki kuskil rikutakse reegleid. Kui keegi tõesti reeglitele vilistab, teeb ta seda ilmselt edasi, ja lüüa saavad ausad.
Võite sõnaõigusega osa võtta vabariigi valitsuse istungitest. Kui sageli seda teete ja millised jutuks olnud piirangud on jäänud tänu teie vastuseisule tulemata?
Kõik valitsused, kellega olen koos töötanud, on mõistnud, et igaüks teeb oma tööd. Mina austan peaministri ja ministrite tööd, nemad minu oma. Eesti on rajatud vabadusele, õiglusele ja alles siis normidele. Kasutan põhiseaduses ette nähtud õigust parimas tahtes, selle juurde käib ka konfidentsiaalsus.
Kevadel nägime, et infarktide ja paljude teiste erakorraliste tervisehädadega abi otsijate arv langes erakorralise meditsiini osakondades oluliselt, sest inimesed ei julgenud pöörduda (ning ehk oli ka vähem olukordi, mis teatud tüüpi tervisekriise vallandasid). Kas õigusekantsleri poole pöördujaid on kriisiaastal harjumuspärasest vähem olnud?
Esmase ettekande koroonaaja pöördumistest tegin riigikogule juunis. Neist saab lugeda ka aastaülevaates. Pöördumisi oli rohkem kui varem. Juuspeent arvestust ei pea, sest osa muresid lahendame telefonitsi, kohapeal käies või kiire e-kirjaga, isegi sotsiaalmeedias. Dokumendihalduse andmetel oli n-ö aastakäive veidi üle 4000 ühiku.
Tunduks intuitiivselt põhjendatud eeldada, et palju kaebusi on praegu seotud koroonaviiruse ja koroonapiirangutega, kuigi ma ei tea, kas enam kurdetakse põhivabaduste äravõtmise üle või selle üle, et riik ei tee piisavalt, tagamaks veel jõulisemate piirangutega õigust elule, mis samuti ju põhiõiguseks.
Liiga karmid piirangud ei kaitse lõpuks ei elu ega tervist ja teevad muudki kahju. Põhiseadus nõuab tasakaalupunkti leidmist. Sageli tuuakse autoritaarsete riikide eeskuju. Kõva käsi tundub hea hetkeni, mil see omal kõrist haarab. Needki inforiismed, mis jõhkrate piirangute kohta siia jõudsid, ei peaks kadedaks tegema. Mittevabade riikide infosse suhtuksin samuti ettevaatusega: kui ajakirjandusvabadust ei ole ja suhtlus vaba maailmaga piiratud, ei saa vist täit tõtt eeldada. Okupatsiooniaja kogemus on meil ju endalgi olemas. Õiguskantslerile jõuavad enamasti kaebused piirangute peale, näidatakse, miks need tunduvad inimesele ülemäärased. Ühiskonnaelu keelamist nõutakse mõnes üksikus kirjas. Valitsuse üldkorraldusi – neid dokumente, millega pandeemia ajal on kehtestatud piiranguid – saab vaidlustada halduskohtus.
Halduskohus erineb teistest kohtutest selle poolest, et peab tegema asjade lahendamisel ise rohkem tööd, mõte selles, et kaebajal oleks kulu vähem ja julgetaks kaevata.
Aga millised on olnud muud, koroonaga mitteseotud, kuid lõppevale aastale siiski omased või eripärastena esile kerkinud mured, millega pöördutakse?
Eesti elu on kirju. Kui tahta mingeid suundumusi näha, siis juurde on tulnud kaebusi metsaomanikelt ja põllumeestelt, palju kaevatakse ka rahapesu tõkestamise meetmete peale, kui kellegi pangakonto kinni pannakse. Palju muresid on ehituses ja planeerimises. Riigieelarve läbipaistvus vana teemana ja koroonaabi õiglane läbipaistev jaotamine ning ettevõtjate võrdne kohtlemine uue teemana on käsil.
Õiguskantsleri poole pöördutakse bürokraatliku tuimuse tõttu olukorras, kus riigi või kohaliku võimu asutuses ei püüta leida lahendust, vaid lihtsalt venitatakse ja esitatakse nõudmisi ning keegi justkui ei tea, mis kõige selle eesmärk on. Probleem ei ole kahjuks uus.
Teine teema, mis on silma hakanud, eriti seoses koroonaviirusega seotud piirangutega, on see, et piiranguid ei taheta kohtus vaidlustada, kuna kardetakse valitsusega tülli minna. Siin on õigusriigi hoidjatele peamurdmist, et miks see nii on. Mida täpselt kardetakse või loodetakse?
Õiguskantsleri seadus võimaldab teile kaevata igaühel, kes kahtlustab, et on langenud diskrimineerimise ohvriks kolmeteistkümnel võimalikul alusel. Kas inimesed saavad aina rohkem aru, et neid on diskrimineeritud, ning julgevad sel teemal pöörduda? Mis on trendina uuteks põhjusteks, mille alusel inimesi sürjutatud on?
Töösuhetes kiputakse liiga tegema lapsevanematele ja eakamatele inimestele, seda näeme küll. Juhtumeid, kus inimest ei lubata koolitusele või öeldakse muus olukorras, et ei saa, sest te olete liiga vana, tuleb kahetsusväärselt palju ette. Õnneks on ealise diskrimineerimise käsile võtnud võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik. Erivajadustega inimeste murede lahendamine on meile uus ülesanne ja tööd jagub. Rõõmu on ka, näiteks on selgunud, et tihtipeale on puudega inimesed, aga ka lapsevanker või käimisraam ehitustel ja busse hankides lihtsalt ära unustatud – tuletame meelde ja saab parem.
Olete kritiseerinud, et ametnikel on jäänud vähemaks sisulist soovi inimesi nende probleemides aidata; et vastuseks küsimusele lajatatakse aina sagedamini mõne paragrahviga, mis justkui peaks kõike põhjendama. Õiguskantsleri poole saavad pöörduda ka need, kes leiavad, et hea halduse tava on jäänud riigivalitsemises järgimata. Kuidas meil Eestis lood riigivalitsemisega on?
Abstraktne, tihti raskesti arusaadav norm tuleb inimese konkreetsest murest lähtudes lahti seletada. Ei saa piirduda sellega, et inimesele muudkui korrata, et vale koht, pole pädevuses, esitatud paberites on puudused. Siis tuleb öelda, kes lahendab, mis on puudu ja mida n-ö lihtne inimene nüüd edasi peaks tegema.
Teie institutsioonis peituv võim on suuresti varjatud. Seaduse järgi on teil õigus teha näiteks riigikogule ettepanek riigikogu liikme, vabariigi presidendi, vabariigi valitsuse liikme, riigikontrolöri, riigikohtu esimehe ja riigikohtu liikme kriminaalvastutusele võtmiseks vastavalt seadusele. Mille põhjal otsustaksite, kui teieni jõuaks palve selline ettepanek teha?
Õiguskantsler tutvub vajadusel kriminaaltoimiku materjaliga, kuid ei kontrolli ega hinda kogutud tõendeid. Asja mõte on välistada poliitiliselt erapooliku või muul põhjusel ilmselgelt põhjendamatu süüdistuse esitamist. Taotlus on võimalik põhjendusega tagastada. Juhul kui õiguskantsler otsustab riigikogule saadikupuutumatuse äravõtmise ettepaneku teha, ei tähenda see, et riigikogu liige on kuriteos süüdi, ega peata tema volitusi riigikogu liikmena. Süü üle otsustab kohus.
Igapäevases töös on õiguskantsleril võimalik kaebusi menetleda, nõuda seletusi ja võtta ütlusi, kuid erinevalt kohtutest puudub teie ametkonnal otsene otsust jõuga täitmisele pöörav aparaat. Kui õiguskantsleri soovitusi ei järgita, paistab seaduses väljapakutud alternatiivide seas ka üsna nõrgana ähvardus: «Õiguskantsler võib soovitusest või ettepanekust ja selle täitmisest või mittetäitmisest teavitada avalikkust.» Või on see avalikkuse teavitamine hoopis tugev malakas, mida selja taga hoida?
Vaatamata pikale kogemusele usun ikka, et enamik inimesi tahab töötada hästi, pälvida tunnustust. Meie tööpõhimõte on, et pakume võimalusel alati vähemalt ühe õiguspärase lahenduse.
Niisama kritiseerimisel pole mõtet. Igas riigikogu ettekandes olen tänanud ametnikke, riigikogu liikmeid ja ministreid kiiresti parandatud eksimuste eest.
Erilist tähelepanu see tänu kahjuks ei pälvi, näis, kas sellesse intervjuusse jääb sisse. (Naerab.)
Kuivõrd suurel määral on õiguskantsleri kantselei tegevus kollektiivne? Jõuate te sisuliselt menetleda või mingilgi kombel puutuda igasse menetlusse, mis teie juurest läbi käib?
Tööd jagan ise, vastutus jaguneb muidugi osakondade ja õigusteenistuse vahel. Meie tööpõhimõte on ka see, et igaüks vastutab parima võimaliku tulemuse eest, «tükke» ei loeta, kunstlikku konkurentsi nõunike vahel pole. Meil on tõesti tugev meeskond. Erinevad inimesed, kõik väga head. Eri osakondade nõunikud murravad sageli ühiselt pead, seal, kus vaja ja ajaliselt võimalik, osalen nõupidamisel ka ise.
Kui vaadelda teie karjääri, siis mis pani teid juristiks õppima? Miks olete vältinud karjääri advokaadina või kohtunikuna ning jäänud pigem akadeemilis-nõuandvasse sfääri?
Mulle meeldib probleeme lahendada, põhjuslikke seoseid otsida, mõelda. Valisin arsti- ja õigusteaduskonna vahel. Aasta oli 1993. Hea on iga töö, kus saab ajada ainult õiget asja, sõltumatult ja südametunnistuse järgi.
Milliseid isiklikke koroonapiiranguid olete endale kehtestanud või milliseid põhimõtteid järgite, et terveks jääda? Kas maski kannate ja saate kõrge riigiametnikuna vaktsiinisüsti eelisjärjekorras?
Muretsen lähedaste käekäigu pärast ja selle pärast ka, kas need, kes enne väärtusteemadel ja nüüd harrastusepidemioloogidena omavahel tülli on pööranud, ikka ära lepivad. Rahvarohkeid ja nakkusohtlikke kohti väldin alati, mitte ainult praegu. Karta tasub nakkust, mitte karistust. Seadusi täidan ja eeliskohtlemist ei nõua. Olen end alati gripi vastu vaktsineerinud ja muidugi ootan ka koroonavaktsiini.
Koroonakriisi otsese epidemioloogilise väljundiga oleme tuttavad, kuid majanduslik mõju alles tuleb, nagu tuleb kindlasti ka mõju inimeste vaimsele tervisele. Kui suureks ohuks seda peate?
Vaimse tervise eksperdid teavad, et pikaajalises mures ja hirmus elamine ja samal ajal rõõmustavatest harjumustest – sõpradega kohtumine, teater, laulukoor – loobumine ohustavad vaimset tervist. Viimane aeg on välja mõelda, kuidas pandeemiast väljumise järel võimalikult kiiresti kahjusid heastada.
Enesetapud on Eestis tabuks, meedia peab vastutustundlikuks neist pigem vaikida. Kui keegi enesetappu üritab või muul moel «endale ohtlik» on, toimetatakse ta psühhiaatriahaiglasse. Kas see on põhiseaduspärane, et enesetapukatse on de facto ühiskonnas keelatud?
Korraldasime eutanaasiateemalise ümarlaua. Väga huvitavat vestlust saab lugeda ajakirja Juridica 2017. aasta 5. numbris. Sealt on ka näha, kui erinevad on neis asjus eriala ekspertide seisukohad.
Samas peavad vahel surema need, kes surra ei taha: lootusetu vähihaige ühendatakse elusäilitava aparaadi alt lahti, olgugi et see toob kaasa tema surma ja olgugi et vähihaige ehk veel tahaks ise «võidelda»; kevadel töötati Eestis välja triaažieeskirjad haiglatele ning üldine veendumus paistab olevat, et on paratamatu, et arstidel on õigus ressursside piiratuse korral teha valusaid valikuid. Kas see pole diskrimineerimine, kui keegi vanuse või füüsilise seisundi tõttu abita jääb?
Passiivsest eutanaasiast saab rääkida, kui inimene keelab enda ravimise ja selle tagajärjel lahkub. Et inimene saaks teha läbimõeldud otsuse, peab talle põhjalikult selgitama, mida see otsus tähendab. Meile on jõudnud juhtumeid, kus esmalt elupäästvast ravist keeldutakse ja uuesti soovitakse seda siis, kui on liiga hilja. Teine on olukord siis, kui ravi pole enam inimese huvides, ei paranda tervist ega säilita elu. Siis jääb palliatiivravi, kannatuste leevendamine.
Triaaž tähendab kindlaks määratud reegleid, mille alusel määratakse abistamiskiirus. Vanus ega muu diskrimineeriv vormiline tunnus pole lubatud. Lähtutakse objektiivsetest kriteeriumidest, see reeglistik on abiks eriti kriisis. Näiteks kui katastroofipiirkonnas on rohkem kriitilises seisundis kannatanuid kui abiandjaid, siis on lähtumine kannatanu ellujäämislootusest paratamatu.
Ka Eesti peab paraku valmis olema kiiresti ja enim elusid ja tervist säästa suutvaks tegutsemiseks suure õnnetuse või muu kriisi korral. Ainult nii saab hoida enim inimelusid ja säästa abiandjaid hilisemast süütundest või lausa süüdistusest.
Eks praegune koroonakriis sunni nendele teemadele mõtlema. Nendes riikides, kus haiglasüsteem tõepoolest hätta jäi, on ühiskondlik diskussioon juba alanud. Näiteks USA juhtiva poliitikaajakirja The Atlantic detsembrinumbris ilmus selle kohta huvitav käsitlus.
Eestis näeme praegu, kuidas n-ö headel aegadel on haiglates hooldajaid ja õdesid liiga väheks jäänud, töötatakse piisava puhkeajata mitmel pool. See on väga raske. Alles kriisis saame aru, mis saab, kui hästi tasustatud ja hoitud meedikuid, päästjaid, politseinikke abiks polegi.
Kui suureks võib hinnata ohtu, et vabaduste äravõtmise hinnaga hakatakse tulevikus kergemalt reguleerima ka teisi rahvatervise probleeme?
Kui sõltumatud kohtud töötavad, siis vast seda ohtu pole. Meie rahvas on olnud tark, usun, et mõistust jagub nüüdki. Kui tahad teistelt vabaduse võtta, tabab lõpuks välk ka ennast. Algul võib ju praalida, et nii ongi hea, ent seda on nähtud küll ja küll, kuidas siis korraga meel muutub. Vabadusest saab väärtus, kui teda enam pole. Piirangu ainsaks mõõdupuuks saab olla selle edu nakkuse leviku tõkestamisel. Teistest riikidest võib juba leida kohtuotsuseid, kus öeldakse, et piirang polnud vajalik, sest suleti koht, mis tegelikult polnud nakkuskolle.
Millest unistate? Tänavu ja üleüldse?
Soovin kõigile tervist, rahulikku meelt ja eelkõige lootust, et peagi saame nakkust kartmata oma eluga edasi minna.
*Kuigi enamasti omistatakse lauset tõesti Benjamin Franklinile, on kõnealust mõtet veidi teises sõnastuses vahel seostatud ka Thomas Jeffersoniga (K. K.).
Kolm meenutust ülikoolikaaslastelt
Meeldiv vestluskaaslane
Endine peaprokurör ja nüüdne Parempoolsete liige Lavly Perling
«Alustasime Üllega õpinguid Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas 1993. Kuigi olime mõlemad Tartust pärit, ei tundnud me eelnevalt teineteist. Ka Tallinna tööle jõudsime umbes samal ajal 1996. aastal, aga Ülle puhul võis see olla ka 1997. Mäletan seda aega just ühe hetke järgi, kui istusime köögis puupliidi ees ja kõnelesime elust ja unistustest.
Kui Ülle kohta kolm peamist märksõna öelda, siis need on tarkus, töökus ja järjekindlus. Ta on inimene, kel on oskus oma mõtteid väga kenasti sõnastada. Tema enda eesti keel on alati ilus ja korrektne ning ta seisab sellegi eest, et ka meie õiguskeel oleks lihtne, selge ja kõigile mõistetav. Kindlasti on ta oma tööle pühendunud ning soovib seda teha parimal viisil. Ülle on võtnud oma südameasjaks ka inimeste õigusteadvuse kasvatamise ja see tuleb tal hästi välja – teda usaldatakse ning ma usun, et inimesed mõistavad tänu talle paremini põhiõiguste ja -vabaduste olemust ja mõtet. Tema tasakaalukus ja arukus teevad talle au. Kõigele lisaks on ta meeldiv vestluskaaslane, kellega on ikka huvitav rääkida elust ja maailmast ning kellelt küsida nõu.»
Hoolikas kuulaja
Vandeadvokaat Katrin Prükk
«Õigus muutub kogu aeg, aga üheksakümnendate alguse Eestis olid muutused väga ulatuslikud. See tähendas, et olemasolev õiguskirjandus oli enamasti vananenud ja uut veel polnud. Enamik õppetööst toimus nii, et õppejõud rääkis ja meie kirjutasime.
Ülle on mul meeles kui korralik loenguskäija. Samas ma ei mäleta, et Ülle oleks kunagi konspekteerinud. Ta kuulas, väga hoolega kuulas.»
Kõva tööga saavutaja
Endine peaprokurör ja nüüdne vandeadvokaat Norman Aas
«Hindan Üllet väga, tegemist on professionaalse juristiga, kes kõikides oma ametites on omanud selgeid eesmärke ja nende saavutamiseks kõvasti tööd teinud ning need ka saavutanud. Ülle on inimene, kelle kohta võib kahtlemata öelda, et kes palju teeb, see palju jõuab!»