Õiguskantsler Ülle Madise Aktuaalses Kaameras 15. mail, https://www.err.ee/1090588/madise-arge-kartke-piirangu-rikkumisega-kaasnevat-karistust-kartke-nakkust
Õiguskantsler Ülle Madise ütles "Aktuaalsele kaamerale" antud intervjuus, et teatud piiranguid on vaja ka pärast eriolukorra lõppu ning ta rõhutas, et inimesed ei peaks kartma piirangute rikkumisega kaasnevat karistust, vaid koroonaviirust.
Eriolukord lõpeb pühapäeval, mis juhtub esmaspäevast tavainimese jaoks?
Selle, millised piirangud jäävad kehtima, saame tõenäoliselt teada laupäeval. Kas lõuna ajal või õhtuks, eks me seda näeme. Need piirangud kehtestatakse, täpselt nii nagu ajakirjanikud juba ütlesid, nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse alusel. Kõik see, mis ennist räägiti, ma arvan, et on õige. Ja omalt poolt tahaks rõhutada, et inimesed ei peaks kartma mitte piirangute rikkumisega kaasnevat karistust, vaid jätkuvalt paraku karta tasub nakkust.
Kas teie hinnangul piirangud, mis esmaspäevast veel üles jäävad, on proportsionaalsed ja õigustatud ja ei piira meie põhiõigusi?
Kõiki piiranguid ja üleüldse seadusi on vaja justnimelt siis, kui on kellegi õigusi tarvis piirata. Selles praegu asi ongi, et uue nakkusepideemia ärahoidmiseks tuleb jätkuvalt hoida distantsi, täpselt nagu doktor Popov selgitas, ja säilivad mõned muud piirangud. Mis täpselt, saame teada siis, kui valitsus need kehtestab ja siis kui terviseamet omakorda oma piirangud kehtestab. Siis saab hakata vaatama ka seda, kas need on proportsionaalsed, mis mõistlikus keeles tähendab seda, et piirang on nii leebe kui võimalik ja samas piisavalt karm, et temast oleks kasu.
Mõned ettevõtjad on justkui eelistatumas seisus ja on mõned, kellelt lähevad osad piirangud hiljem maha. Kui vaadata piiranguid kogumis, siis kas need on loogilises järjekorras maha läinud ja jäävad veel peale? Kas need on tervemõistlikud?
Seda hindab igaüks ise. See on jälle see olukord, kus väga raske on öelda, mis täpselt on õige, sest sellest, kuidas tänane piirangute süsteem ja kuidas inimeste käitumine selles süsteemis nakatumist mõjutab, saame teada nädala või kahe pärast. Sellepärast on minu teada seatud ka ajagraafikud, et osa piiranguid on juba praeguseks maha läinud ja järk-järgult võetakse neid maha.
Mulle tundub, et üks loogika on ka see, et lähtutakse sellest, mida on inimestel kõige rohkem tarvis teha. Nii et igaühel on õigus endal mõelda, kas see loogika on olemas, milles see võiks seisneda. Alati võib anda oma soovidest, muredest ja kriitikast ju valitsusele märku.
Ja kui keegi tunneb, et kas terviseameti või valitsuse mingisugune ettekirjutus või korraldus on ülemäärane, õigusvastane, ülekohtune, siis on võimalik kirjutada nii õiguskantslerile või kui asi on päris tõsine, siis ka kohe pöörduda halduskohtusse. See advokaati ei nõua, riigilõiv on võrdlemisi väike. Ja kui asi on väga tõsine, näiteks ettevõtja leiab, et ilmaaegu pannakse tema tehas kinni, ilmaaegu suunatakse kõik töötajad karantiini ja tervisekontrolli, sellisel juhul on võimalik kohe pöörduda halduskohtusse, taotleda esialgset õiguskaitset. Täiesti normaalne riigielu käik. Selles mõttes, lihtsalt väga paljud inimesed saavad praegu teada seda, kuidas Eesti riik on kogu aeg toiminud ja kuidas ta toimib praegu edasi.
Nii et tegelikult see väga suur vaidlus selle üle, kas mõni volitus tuleb juurde - ma kardan, et siin emotsiooni on rohkem kui sisu.
Te oma arvamusartiklis ERR-i portaalis viitasite, et riigil ei ole mõtet kehtestada normi, mida massiliselt ei täideta või ei saagi täita? Mida me selle 2+2 nõudega teeme? Me ju näeme, et me oma kallite inimestega ei hoia seda kahemeetrist vahet, samas peaminister ütleb, et kaks meetrit ja kahekesi võid käia. See kõik tundub nii ebaloogiline. Me ju ei täida neid nõudeid, mida peaminister peab vajalikuks täita.
Juriidiliselt on need nõuded olnud seni sõnastatud ja ju nad nii ka jäävad. Distantsi tuleb hoida võõraste inimestega, oma pereliikmetega võib liikuda üheskoos nii kodus kui väljaspool. Ja loomulikult jääb kehtima see, et kui tunned ennast tõbisena, siis tuleb kontrollida, et ega see ei ole koroonaviirus, jääda koju, hoida distantsi. Nii et see on mõistlikult sõnastatud ja seal on ka selline klausel, et välja arvatud juhul, kui seda pole võimalik mõistlikult tagada. Aga veelkord - ärge kartke karistust, kartke nakkust. Pole parata.