15.03.2024, Ülle Madise: Eesti kirjakeele normi ei tohi kaotada

Postimees, 15.03.2024

Eesti keel on meie rahva ühine varandus, mida tuleb hoolega hoida ja kasvatada. Soovitused on üks kirjakeele normi osa, neist ei saa loobuda.

See ei tähenda loovust ja noorust lämmatavat tagurlikkust, vastupidi! Mida rohkem eesti keele kõnelejaid, seda parem, kelleltki ei tohi võtta väljendumisjulgust ega -vabadust. Neis asjus vist pole erimeelsusi.

Õiguskantsleril tuleb põhiseaduse ja seaduslikkuse kaitsjana kanda hoolt, et üldise vaba keelekasutuse oludes säiliksid kirjakeele norm ja keelekasutuse hea tava ning nende üks oluline tugisammas ÕS sellisena, nagu keeleseadus ette näeb. ÕS püsib mõned aastad kirjakeele normi allikana, seejärel seda uuendatakse vastavalt keele arengule ja luuakse nõnda uus ajakohane norm.

Eesti riigi ülesanne on tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade, riigikeel on eesti keel. Nii ütleb põhiseadus. Ametlik keelekasutus peab vastama eesti kirjakeele normile. Kirjakeele normi all mõistetakse õigekirjutuslike, grammatiliste ja sõnavaraliste normingute ja soovituste süsteemi, sätestab keeleseadus. Nõnda tagatakse ametliku keelekasutuse ühtlus ja selgus ning soodustatakse keelekasutuse hea tava levikut. Keelekasutuse heast tavastki võiks rohkem kõnelda, sest rahva keelekultuur on oluline.

Kirjakeele norm eristab head ja halba

Kehtiva ÕSi kohaselt on norm ettekirjutus, mida saab täita või rikkuda. Põhiseadus, keeleseadus ja selle alusel antud määrus ütlevad selgelt, et kirjakeele norm peab piirama ja suunama, selle järgimist ametlikus keelekasutuses tuleb nõuda ja kontrollida. Kodukeel, släng, aja- ja ilukirjandus – need on loomulikult normimata.

Sõnade tähenduste kokku leppimisest, käänamise-pööramise ning sõnavaralistest normingutest ja soovitustest ei luba keeleseadus loobuda. Seda, mis kirjas, ka mõeldi, kinnitab eelnõu seletuskiri. Toonane minister Tõnis Lukas ütles keeleseaduse eelnõu ettekandjana 13. oktoobril 2010 riigikogus: «Me peame eesti keelt võõrmõjude ja väärastumise eest hoidma ning seda väärtustama. Me peame seda ikkagi korralikult kasutama, mitte ainult võitlema selle eest, et mõni teine keel ei saaks Eestis tugevalt kanda kinnitada.»

Kirjakeele normi mõte on, et sõnadel on kokkulepitud tähendused, on olemas grammatikareeglid, hea ja selge stiili nõue. Vaid nii püsib eesti keel kultuurkeelena, hariduse ja teaduse keelena.

Kas seadust saaks muuta, nii et ametlikku ja avalikku keelekasutust suunav kirjakeele norm kaob? Kui selline katse peaks tehtama, tuleb algatada põhiseaduslikkuse järelevalve. 2007. aastal lisas riigikogu üksmeelselt põhiseaduse preambulisse eesti keele kaitsmise kohustuse. Stenogramm kinnitab, et silmas peeti just seda, millest keeleseadus ja senine kirjakeele norm on kõnelnud. Vaid mõned nopped.

Paul-Eerik Rummo: «Me ei pea moodsa eluga kaasa minemiseks oma keelt vahetama. See on leidnud ka hiljem kinnitust pärast nn Gutenbergi revolutsiooni: kirjakeelteks muutunud keeled olid ainsad, mis püsima jäid ja mis kujunesid haritud rahva keelteks. Eesti keelel vedas ka siis: eesti keel muutus kirjakeeleks ja on suutnud tänase päevani katta kõiki inimtegevuse alasid ja tasandeid.»

Mart Nutt: «[...] Eesti keelepoliitika on ühtaegu Eesti riigikaitse poliitika ja välispoliitika. Aga seda peab väga selgelt arvestama ka Eesti rahanduspoliitika, sest see tegevus vajab keelenõustamise süsteemi edasiarendamist, selle kättesaadavaks muutmist mitmesuguste tehnoloogiliste lahenduste abil, sõnaraamatute väljaandmist, omakeelse terminoloogia väljatöötamist väga erinevates valdkondades jne.»

Mark Soosaar: «Põhiseadus[…]e muutmine meie kiiresti muutuvas maailmas peab tagama eesti kultuuri ja keele harmoonilise teisenemise ja endaks jäämise. Kõik ikka selleks, et ka meie lapselapsed võiksid kunagi tulevikus kõigil elualadel eesti keeles toimetada. Ja kui nad satuvad Alpi mägedesse või Londoni metroosse, siis peavad nad meie emakeelt tutvustades saama öelda uhkelt järgmise kauni lause: «Elas kord tädi Maali, kes pillas pärlid allikasse, kus millimallikad lupsu lõid.»»

Eelnevat kokku võttes: kirjakeele normi mõte on see, et sõnadel on kokkulepitud tähendused, on olemas grammatikareeglid, hea ja selge stiili nõue. Vaid nii püsib eesti keel kultuurkeelena, hariduse ja teaduse keelena. Seal, kus kirjakeele normi täitmine on kohustuslik, võiks parima stiili valimisel ning vigade parandamisel abiks olla keeletoimetaja. Toortõlked, kantseliit, paljusõnalisus ja segane targutamine ei sobi ametlikku keelekasutusse ega tule kasuks mujalgi.

Taandareng ei ole areng põhiseaduse mõttes

Kirjakeele normi mõistet ei saa tühjaks tõlgendada. Kirjakeel on nagu aed, mida tuleb kujundada, kus tuleb umbrohtu kitkuda; seal, kus vaja, väetada või katta. Ainult hoolitsetud iluaiast saab ilu ja hoolitsetud tarbeaiast saaki. Okupatsiooniaja elasime üle paljuski tänu emakeeleõpetajatele, keeletoimetajatele, kirjanikele, kes hoidsid eesti keelt hoolega.

Tean, et see jutt paljudele ei meeldi. On ju kõlanud üleskutseid teha inglise keel teiseks riigikeeleks ja loobuda lõplikult eestikeelsest kõrgharidusest. Tean, et on neid, kes unistavad riigipiirideta maailmast, kus on ühiskeel, elatakse sõbralikult kõrvuti rahvusele, usutunnistusele ja erinevustele vaatamata. Seesugune rahumaailm oleks ilus, aga seda ei tule. Vähemalt mitte niipea ega sellisena, nagu on unistustes.

Kirjakeele normi mõistet ei saa tühjaks tõlgendada. Kirjakeel on nagu aed, mida tuleb kujundada, kus tuleb umbrohtu kitkuda; seal, kus vaja, väetada või katta.

Kui eesmärk peaks olema muuta eesti keel masintöödeldavaks, loobuda sõnade käänamisest-pööramisest, lubada mistahes lauseehitust (Pall minevik lööma poiss poolt), siis pole seegi hea põhjus nõtkele ja täpsele, eripärasele eesti keelele hingekella lüüa. Erinevates keeltes mõeldakse eri moodi. Võime mõelda eesti keeles, ja mitme teistsuguse keele oskus on meie tugevus, mitte nõrkus. Arvutusvõimsused kasvavad üha, suured keelemudelid õpivad eesti keele kiiresti ära. Mul oli väga kahju, kui juurdunud mõiste kõlvatu konkurents asendati ebaausa konkurentsiga ametliku põhjendusega, et oleks rohkem inglise keele moodi. Ja minu meelest pole üldse paha, kui ingliskeelset lauset Policy was ruined by politics ei tõlgita masinlikult, vaid otsides tabavat vastet. Näiteks: Päevapoliitika nurjas läbimõeldud plaani.

Niisiis ei ole vajadust ega võimalust õigekirjutuslike, grammatiliste ja sõnavaraliste normingute ja soovituste süsteemist loobuda. Head keelekasutust kujundav ja halba keelekasutust piirav kirjakeele norm peab säilima. Keelekasutuse uurimine ja kõigi kasutusviiside ülesnoppimine on tänuväärne. Selle töö vili on ka kirjakeele arendamise aluseks. Tegeliku keelekasutuse ülevaatesse aga ÕSi sulatada ei saa. Seadus ei luba.

Normitud keel

Kirjakeele norm on määratud Eesti Keele Instituudi uusima õigekeelsussõnaraamatuga, Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsustega ning keeletoimkonnas heaks kiidetud ortograafiareeglistiku, normatiivse käsiraamatu ja grammatikaga.

Vabariigi Valitsuse määrus 01.07.2011