Artikkel ilmus ajalehes "Postimees" 13. juunil 2020.a.
Teadupoolest käis idanaabri juures sel kevadel kibe konstitutsiooni parandamise töö. Küünilised vaatlejad nägid asja sisu lihtsalt: rahvas saab rasvasema miinimumpalga ja indekseeritud pensionid, president Putin avarama võimu ja rohelise tule kaheks täiendavaks ametiajaks. Rahvahääletusele jõudis teisigi huvitavaid parandusi. Kaitse alla soovitakse panna «usk jumalasse» ja «ajalooline tõde». Et abielu asjus poleks segadust, määratleti see liiduna mehe ja naise vahel, kirjutab õigusteadlane Hent Kalmo.
Ajakirjanikud pidasid konservatiivsete väärtuste mainimist valdavalt suitsukatteks, millega peideti kaalukamaid muudatusi riigi valitsemises. Kõigi paranduste kogum on siiski huvitav, kuna võtab kokku putinismi kui ideoloogia praeguse seisu.
Putinit teenivad propagandakunstnikud on juba pikemat aega katsunud lahendada kõigi väärtuste ümberhindamise probleemi: selle asemel et pingutada liberaalse demokraatiani küündimise nimel, tuleks mõelda välja väärtused, millele Venemaa juba suurepäraselt vastab ning mida saaks tarvitada mõõdupuuna, süüdistamaks hoopis teisi riike hälbimises. Esimesel katsel sündis idee «suveräänsest demokraatiast», kohendus kunagisest «rahvademokraatiast». Edukamaks osutus aga teine, värskem leiutis – mõte «konservatiivsetest väärtustest», mis on konservatiivsed esijoones selle poolest, et ei nõua mingeid ümberkorraldusi Venemaa valitsemises ega ühiskonnas. See loosung ei ole leidnud mitte ainult Ida-Euroopas, vaid terves maailmas palju soosivat vastukaja. Nii palju, et esimest korda pärast kommunismiideoloogia langemist on Venemaa juhtide käsutuses tõeline soft power.
Kui kõne all on populism Kesk- ja Ida-Euroopas, siis eeldatakse, et tegu on demokraatliku valitsemise kogemuse puudusest tingitud tagasilangusega autokraatsesse minevikku.
Konstitutsiooni muutmist Venemaal võib vaadata osana samasuguste ettevõtmiste lainest Kesk- ja Ida-Euroopas. Muutmise vajadust on alatasa põhjendatud väitega, et 1990. alguses vastu võetud põhiseadused seati kokku võõraste stampide, kohati isegi võõraste võimude näpunäidete järgi – ning et liberaalne demokraatia ise pole muud kui moevool, mille nimel sunniti postkommunistlikke riike Lääne-Euroopat ja tema veidrusi järele ahvima. Näiliselt loosunglike deklaratsioonide lisamine põhiseadustesse on seega tähtis ilming. See tähistab n-ö vabadusteta demokraatia tungimist tegelikust praktikast usutunnistuse tasandile.
Miks on «konservatiivsed väärtused» nii populaarsed? Nende jõud peitub tõeliselt meelepärases lahenduses psühholoogilisele dissonantsile, mida kogeb inimene, kellele heidetakse ette vanamoodsust, kitsaid eelarvamusi, marurahvuslust, rassismi. Valitsevate väärtuste järgi on sellisel inimesel midagi häda: tal tuleb end muuta, kasvatada, teiste vaatenurka nägema õppida ja neil soovimisi elada lasta. Kui väärtused ümber pöörata, siis paraneb minapilt vähimagi pingutuseta. Selgub, et väidetav hälve on, vastuoksa, auväärsetest kommetest kinni hoidmine, «eelarvamus» on terve mõistus, hoopis teistel – õigusi nõudvail veidrikel – tuleb end kasvatada ja lasta kõlbelisel status quo’l edasi elada.
Eesti esimene põhiseadus, mida nimetati nii kiitvalt kui ka pilkavalt kõige demokraatlikumaks maailmas, ei kubisenud sugugi liberalismist – see võrsus populistlikust vaimust.
Eesti esimest põhiseadust tasub sajandal aastapäeval meenutada kasvõi põhjusel, et see koges 1930. aastatel samasugust rünnakut nagu see, mis nüüd on tabanud postkommunistlikke põhiseadusi. Eduard Laamani sõnul oli tegu lääne rätsepatelt saadud standardkonstitutsiooniga, mis osutus Eestisse sobimatuks võõrtaimeks. Kirjutati, et 1920. aasta põhiseadus kubises liberalismi sugemetest, mis ei vasta eestlase arusaamisele oma riigist. «Ja kõiki neid õigusi ja vabadusi ja nõudmisi riik võis kitsendada ainult siis, kui avalik või riiklik julgeolek oli sattunud hädaohtu, s.o. kui küna juba lõhki minemas...» 1937. aastal võeti ette põhiseaduse mugandamine. Eesmärk oli, nagu Jüri Uluots kõrgemalt poolt esitatud eelnõu tutvustuseks ütles, «säilitada seda, mis ajalooliselt vana ja tugev ning meile lähedane». Maksma pandi «konservatiivne demokraatia». Nagu Venemaal konservatiivsete väärtuste sildi all õitsev «suveräänne demokraatia», tähendas seegi sisuliselt propagandistliku pitseri vajutamist liberaalse demokraatia kõrvaldamisele.
Kas seetõttu peaksid demokraatliku riigikorra kaitsjad Eesti esimest põhiseadust eeskujuna mälestama? Pigem mitte. Ajaloolistel põhjustel juurutati selles lihtsustavat arusaama demokraatiast, mille ohtlikkusest annab küllalt aimu Poola ja Ungari praegune tasalülitamispoliitika.
Tsaaririigi kogemuse tõttu oli Asutava Kogu liikmete meeltesse kinnistunud arvamus, et poliitilised vabadused koos teiste põhiõigustega on loodud kaitseks võõra ja türanliku isevalitsuse vastu. Valdas kujutlus, et kui võim on «oma», st rahva käes, siis pole seda tarvis ohjata. Vastupidi, siis tuleb demokraatia teostamiseks kõik riigis rahva käsu alla painutada, mõne arvates isegi kohtunikud. «Konflikte riigivõimu ja rahvavõimu vahel ei saa olla. Mida rahvas tahab, seda peab ta ka saama,» ütles Asutava Kogu liige Lui Olesk. Mingit põhiseaduslikkuse kontrolli seaduste üle, mingit põhiõiguste kaitsmist konstitutsioonikohtus pole sellise arusaama järgi tarvis.
Eesti esimene põhiseadus, mida nimetati nii kiitvalt kui ka pilkavalt kõige demokraatlikumaks maailmas, ei kubisenud sugugi liberalismist. See võrsus läbinisti populistlikust vaimust – soovist vältida, et mõni isehakanud võimukeskus rebib võimu rahva käest ära. Et riigikogu ise niisuguseks keskuseks ei kujuneks, selleks oli ette nähtud rahvaalgatus ja rahvahääletus. Nende kahe koosmõjul sai valijaskond oma võõrandunud esindajate asemele asuda ja ise seadusi vastu võtma hakata.
Mõneti võib koguni väita, et kui 1933. aastal kiideti rahvahääletusel heaks vapside esitatud kõva käe eelnõu, siis polnud see sugugi matusekell 1920. aasta põhiseadusele, nagu tavatsetakse arvata. Tegu oli kehtiva põhiseaduse täiustamisega selle algses rahvapärases vaimus. Avara võimuga otsevalitavalt riigivanemalt oodati, et ta viib rahva tahte tõhusamalt ellu. Ka Uluots kirjutas referendumi järel, et uuendatud põhiseadus «tunduvalt suurendab rahva õigust riigi elu korraldamisel ja juhtimisel ja selles suhtes... on demokraatlikum senisest».
2014. aastal, veidi pärast seda, kui praegune paavst ametisse sai, avaldas Itaalia ajakirjanik Marco Politi raamatu «Franciscus huntide keskel». Selles kirjeldatakse, kuidas vastne paavst läks Vatikani kirikuelu uuendama, sealsed hallid kardinalid aga asusid tema ümber ringkaitsesse. Just nõnda tunnevad ennast paljud võimule saanud populistlikud poliitikud. Nad on saanud mandaadi, on lubanud, et mida rahvas tahab, seda peab ta ka saama, ent kohe rivistuvad teele ette kõiksugu kohtud, õiguskantslerid, vaenulik ajakirjandus, kogu süvariik oma salavõimuga. Kui valimisi ei võltsita, siis on neil poliitikutel mõistagi mandaat. Miks neid siis nõnda kammitsetakse? Mis on selles õieti ebademokraatlikku, kui ministrile antakse õigus seada ametisse riiklike ringhäälingute juhte, nagu tehti palju arvustatud seadustega Poolas? Või miks ei või riik piirata ühiskondlike organisatsioonide rahastamist välismaalt, nagu sündis Ungaris? Meilgi jagub poliitikuid, kes imestavad, kuidas saab kahelda sellise reformi põhiseaduslikkuses, mis ometi pälvis valimistel rahva poolehoiu.
Liberaalse demokraatia eestkõnelejad teevad oma elu liiga lihtsaks, kui vastavad, et tuleb austada võimude lahusust ning põhiõigusi. Iseäranis põhiõiguste kaitsjad kipuvad võtma rahvavalgustaja poosi, mõistmata, et neilt ei oodatud mitte õpetunde ja kirjeldusi sellest, kuidas asjad n-ö tsiviliseeritud maailmas käivad, vaid põhjendusi, miks edendab piiratud võim rahva heaolu pikas vaates hoopis enam. Nendeks põhjendusteks – ja populismiga võitlemisega – pole me aga just hästi ette valmistatud. Kui kõne all on populism Kesk- ja Ida-Euroopas, siis valdab eriti läänes eeldus, et tegu on demokraatliku valitsemise kogemuse puudusest tingitud tagasilangusega autokraatsesse minevikku. Kuid asja võib näha ka nii, et kaldumise autokraatiasse on tinginud mäss rahvavõimu kammitsemise vastu institutsioonidega, mis ei luba sel ära teha seda, mida rahva enamus tõesti tahab. Sel juhul on toetus kõvale käele välja kasvanud just demokraatia ajaloolisest kogemusest ning Nõukogude perioodiga on sel väga vähe pistmist.
Nõnda tasub 1920. aasta «ülidemokraatliku» põhiseaduse aastapäeva tähistamisel meenutada ka selle puudusi. Kui väidetakse – ja seda on tehtud –, et meie kehtiv põhiseadus on samuti võõras standardkaup, siis mööngem, et sellest ei puudu tõde. Ent parim argument meie kehtiva põhiseaduse kui terviku kasuks ongi argument, et selles on loodud mehhanism, mille kohta rahvusvaheline kogemus kinnitab, et see takistab võimu tarvitamist isikliku suva ja huvi järgi. Meie praegune põhiseadus on kõigist varasematest konservatiivsem selles mõttes, et võimaldab kõige tõhusamalt säilitada üksiku inimese, kollektiivi ja riigi vabadust. Pidagem seda silmas, kui siingi tuleb tahtmine meie põhiseadust Putini Venemaa kombel konservatiivsemaks vormima hakata.