10. detsembril on rahvusvaheline inimõiguste päev

 

Õiguskantsleri Kantselei 9. detsember 2009

1948. aastal ÜRO Peaassamblees vastuvõetud inimõiguste ülddeklaratsioon on olnud inspiratsiooniallikaks kõikidele hiljem väljatöötatud inimõiguste konventsioonidele. Inimõiguste ülddeklaratsioon tunnistas esimest korda inimõiguste universaalsust ning kujundas seeläbi inimõiguste kaitseks ettevõetavaid tegevusi üle kogu maailma.

10. detsembri rahvusvahelise inimõiguste päeva puhul meenutagem inimõiguste ülddeklaratsiooni esimest artiklit, mille järgi sünnivad kõik inimesed oma väärikuselt ja õigustelt võrdsete ja vabadena. Küsimused sellest, mida tähendab olla inimene ja mis on meie väärikus, olid aktuaalsed ülddeklaratsiooni vastuvõtmise ajal ja on seda ka praegu.

Inimõigused igal ajal ja igas kohas
Me vajame ja väärtustame vabadust arvata ja väljendada oma mõtteid, olla ühiskonnas ühtmoodi olulised, olla vabad hirmust väärkohtlemise ees, õppida ja arendada oma vaimseid võimeid, omada peavarju, rõivaid, toitu. Need on inimeste universaalsed vajadused ja väärtused, mis eksisteerivad igal ajal, igas kohas. Olenemata sellest, kas inimene elab „õiges või vales“ maailma osas või asub ta etnilise päritolu, soo, usu, seksuaalsete eelistuste või poliitiliste vaadete tõttu „õigel või valel“ pool rindejoont.

Viimasel ajal räägitakse üha enam inimõiguste horisontaalsusest ehk nende kehtivusest inimestevahelistes suhetes ning taotletakse iga indiviidi panust inimõiguste edendamisesse. Ent inimeste universaalsed vajadused ja väärtused olid inimõigustena kirja pandud eelkõige eesmärgiga kaitsta neid avaliku võimu teostajate kuritarvituste eest.

Olgu näiteks toodud oluline inimõigus olla võrdselt koheldud. Kui inimeste põhiõiguste tagamine on Eesti põhiseaduse kohaselt riigivõimu ja kohalike omavalitsuste kohustus, siis võrdse kohtlemise põhimõte laieneb kõigile ühiskonnaelu valdkondadele - töösuhted, haridus, sotsiaalhoolekanne, avalikud teenused jm. Igaühel peab olema võrdne võimalus igapäevaelus osaleda ning riigil on kohustus teha võrdsed võimalused kõigile ka tegelikult kättesaadavaks.

Õiguskantsler on pidanud viimasel ajal korduvalt pöörduma haridus- ja teadusministri poole, kuna erivajadustega lastele ei ole haridus teiste lastega võrdselt kättesaadav. Muret on valmistanud erivajadustega laste õppekorraldus selle kõige laiemas mõttes: milliste õppekavade järgi tuleb õppida; kas riik on töötanud välja vastavad õppematerjalid; kas erivajadustega õpilastel on tegelikult võimalik õppida oma elukohajärgses koolis. Tervishoiu ja sotsiaalhoolekande teenused on Eesti erinevates regioonides väga erineval määral kättesaadavad - arstiabi, taastusravi, ravimite ebapiisavale kättesaadavusele suurtest keskustest kaugemal, maapiirkondades ja äärealadel elavatele inimestele on õiguskantsler korduvalt juhtinud sotsiaalministri tähelepanu.

Õiguskantsler täidab alates 2007. aastast piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise ennetamise ülesannet. Õiguskantsler kui väärkohtlemise riiklik ennetusasutus kontrollib, et kaitseta ei jääks nende inimõigused, kes sõltuvad kõigis oma põhivajadustes kinnistest asutusest, kuhu nad on ühel või teisel põhjusel sattunud – näiteks käitumishäiretega laps erikoolis, patsient psühhiaatriahaiglas, isik kinnises hoolekandeasutuses. Kontrollkäikude kokkuvõtetes on õiguskantsler korduvalt tõdenud, et asutustes, kus inimeste vabadus on piiratud, on esinenud elamistingimusi ja asutuste töötajate hoiakuid, mis ei ole kooskõlas inimõiguste täies ulatuses austamisega 21. sajandi nõuete kohaselt. 2009. aastast võib meenutada kontrollkäiku Tallinna Laste Turvakeskusesse, kus ilmnes, et laste vabadust piirati ilma seaduses antud aluseta. Samuti koheldi lapsi eraldusruumi paigutamisel inimväärikust alandavalt - praktika, mille kohaselt kästakse eraldusruumi paigutatud lastel lahti riietuda, jättes jalga vaid aluspüksid, on alandav ja ebaproportsionaalne ning seetõttu õigusriigis lubamatu. Tegemist oli laste põhiõiguste väga tõsiste rikkumistega, mida ei saa õigustada turvakeskuse vajalike eesmärkidega sõltuvushäiretega laste huvides.

Raske aeg kui mõõdupuu
Majanduslikult raske aeg paneb kohustuse kaitsta inimõigusi kõige tõsisemalt proovile. Ajalugu on näidanud, et majanduslangus viib eelarvamuste ja ebavõrdsuse kasvule ning ühiskonna nõrgemate gruppide kõrvalejätmisele.

Iga riigi kehtestatud regulatsioon toob kaasa mõne grupi inimeste õiguste piiramise ja seega ka erineva kohtlemise. Eesti põhiseaduse kohaselt peab aga selleks olema mõistlik põhjendus. Igal sammul tuleb seetõttu kaaluda, kas põhjendus õiguste riiveks on asjakohane ning kas see loob lõpptulemusena ühiskonnas õiglase olukorra. Nii tuleb ka küsida, kui kaugele võib majanduslanguses minna rahakärbetega, et riik ei loobuks oma kohustusest tagada võrdsed võimalused toimetulekuks, tervise ja elukvaliteedi hoidmiseks, s.o inimeseks olemiseks kõige laiemalt?

Näiteks on lahendamata ravikindlustuseta isikutele perearstiteenuse kättesaadavus, millega õiguskantsler on juba 2005. aastal pöördunud sotsiaalministri poole. Vabariigi Valitsuses arutatud ravikindlustuseta isikutele ravikindlustuse laiendamise variante ei võimaldanud tänavu ellu viia eelarve rahaline kate. Mõistes riigi rahalist kitsikust, on siiski kaheldav inimeste põhiõiguse tervise kaitsele piiramine vaid rahanappusest tulenevalt - riigil tuleb leida paindlikke alternatiive. Lähtuda tuleb põhimõttest, et kõigil inimestel sõltumata elukohast ja sissetulekust oleksid võrdsed võimalused arstiabi saada, nagu on ka Eesti Arstide Liidu üldkogu 2009. aasta novembri lõpus avaldatud seisukoht. Ravikindlustamata isikute arv on viimase aastaga suurenenud enam kui kümne tuhande võrra – kas lisaks tööle kaotavad nad ka tervise? Õiguskantsler jätkab ravikindlustamata isikutele arstiabi kättesaadavuse teemaga, kontrollides, kuidas erinevad omavalitsused tagavad ravikindlustamata isikute õiguse tervise kaitsele.

Või näide õiguskantsleri äsjalõpetatud menetlusest seoses piiratud liikumisvõimega inimeste juurdepääsust ühistranspordile. Võimalus ühistransporti kasutada on üks esmatähtsaid tingimusi, et puudega inimene saaks täisväärtuslikuna osaleda ühiskonnas ja teostada oma inimõigusi. Puudega inimesel on õigus saada ühistransporditeenust samal tasemel ja võrdselt puudeta inimestega. Jätkuvalt on aga tõsiasi see, et linnaliikluses kasutatavad bussid-trollid-trammid, rongid ja raudteeperroonid ja linnadevaheline bussiliiklus ei vasta suures osas ratastoolis inimeste vajadustele ega ole neile kättesaadav. Õiguskantsleri menetlus viis Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ja puuetega inimeste esindusorganisatsioonid ühise laua taha, kus jõuti ühisele arusaamale, et puudega inimestele võrdsete liikumisvõimaluste saavutamine peab olema lähiaastate eesmärk hoolimata majandussurutisest.

Tänasel inimõiguste päeval võiks iga riigiametis töötav inimene endalt küsida, kas tema töö üks juhtmotiiv on inimõiguste kaitsmine? Kas oleme piisavalt aktiivsed ja talutame inimese kättpidi meie põhiseaduse põhiõigusi ja kohustusi sisaldava teise peatüki juurde, kui näeme, et mingil põhjusel peab keegi inimõigusi taotlema, nende jaoks luba küsima või neid lausa ostma? Kas näitame oma igapäevases töös üles sobivat pühendumust ja tõestame oma tegudega inimestele, et kirja pandud õigused on nende õigused, mitte bürokraadi suvaõigus? Vaatamata teravate majandusprobleemide lahendamisele on riigi positiivne kohustus inimõiguste rikkumise riske kõigis ühiskonnagruppides maandada. Seda nii iga ametniku tööpanuse kui ka - mis veel olulisem – inimlikkuse säilitamise kaudu, kuidas amet ka ei kohustaks.

Laenates president Lennart Meri sõnu, on inimõigused lisaks rahule ja stabiilsusele liialt suured väärtused, et nendega tegelda üksnes jõulukalkunite vaheajal.

Valik inimõigustest

• Igal inimesel on õigus elule, vabadusele ja isikupuutumatusele.
• Kedagi ei või pidada orjuses või õigusteta seisundis.
• Kellegi suhtes ei tohi rakendada piinamisi või julma, ebainimlikku, tema väärikust alandavat kohtlemist või karistust.
• Kõik inimesed on seaduse ees võrdsed ja neil on ilma igasuguse vahetegemiseta õigus seaduse võrdsele kaitsele.
• Kedagi ei või meelevaldselt vahistada, kinni pidada või pagendada.
• Kellegi isiklikku ja perekonnaellu ei või meelevaldselt vahele segada, kellegi korteripuutumatust, kirjavahetuse saladust või au ja reputatsiooni ei tohi meelevaldselt määrida.
• Igal inimesel on õigus riigi piires vabalt liikuda ja oma elukoht valida.
• Igal inimesel on õigus mõtte-, südametunnistuse ja usuvabadusele.
• Igal inimesel on õigus veendumuste vabadusele ja nende veendumuste vabalt avaldamisele.

Allikas: inimõiguste ülddeklaratsioon