NÄDALA SÜNDMUS 8. detsember 2008
10. detsembril tähistab maailm inimõiguste päeva. Sel aastal möödub 10. detsembril 60 aastat ÜRO Inimõiguste ülddeklaratsiooni vastuvõtmisest. Õiguskantsler tähistab inimõiguste päeva loenguga sotsiaal-majanduslikest põhiõigustest.
Inimõiguste kaitse paljutasandilises rahvusvahelises võrgustikus on Eesti jaoks oluline välja tuua eelkõige kaks süsteemi - ÜRO kui rahvusvaheline ja Euroopa Nõukogu kui regionaalne inimõiguste kaitse süsteem. Eesti Vabariik on osaline mõlemas süsteemis ning enamus Eesti riigi inimõigusalasest tegevusest leiab aset nende organisatsioonide raames sõlmitud konventsioonide alusel.
Ühinenud Rahvaste Organisatsioon – ÜRO – loodi 1945. aastal põhikirja vastuvõtmisega. Juba ÜRO põhikiri mainib inimõigusi ja kohustusi neid kaitsta ja arendada. Kuid kogu ÜRO inimõigusalaste lepingute süsteemi aluseks on Inimõiguste ülddeklaratsioon – dokument, mis võeti vastu 10. detsembril 1948. aastal ÜRO Peaassamblee resolutsiooniga.
ÜRO Inimõiguste ülddeklaratsioon on kättesaadav: http://www.unhchr.ch/udhr/lang/est.pdf
Inimõiguste ülddeklaratsioon on aluseks Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelisele paktile ning Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelisele paktile. Deklaratsioon koos nende kahe paktiga moodustab nn rahvusvahelise inimõiguste koodeksi. See koodeks omakorda on aluseks seitsmele olulisemale temaatilisele konventsioonile, millega ühinemist oodatakse igalt ÜRO liikmesriigilt.
Eesti on ühinenud paljude ÜRO inimõigusalaste konventsioonidega, nagu näiteks lapse õiguste konventsioon; puuetega inimeste õiguste konventsioon; konventsioonid rassilise diskrimineerimise ja naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta; piinamise ning muu ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastane konventsioon jpt. Viimasest tulenevalt on Eesti seadusandja andnud õiguskantslerile piinamise ja alandava kohtlemise riikliku ennetusasutuse ülesanded.
Informatsiooni inimõiguste kaitse rahvusvahelisest süsteemist leiate ka:
http://www.humanrights.ee/index.php
Inimõiguste päeva ning Inimõiguste ülddeklaratsiooni 60. aastapäeva tähistamiseks korraldab Eesti õiguskantsler koostöös Saksa Rahvusvahelise Õiguskoostöö Fondiga avaliku loengu sotsiaal-majanduslikest põhiõigustest „Fundamental Socio-Economic Rights: From Progressive Realization to Judicial Enforcement“. Esineja on prof. dr. Thilo Marauhn Giesseni ülikoolist Saksamaalt.
Loeng avab viimase aja arenguid sotsiaalsete põhiõiguste alastes teoreetilistes uurimustes. Professor Thilo Marauhn on sotsiaalseid põhiõigusi analüüsiva mahuka raamatu autor, mis on ilmumas lähiajal. Professor ei ole Eestis esmakordselt, vaid on viibinud mitmetel Riigikohtu jt korraldatud üritustel ning omab informatsiooni inimõiguste kaitse alastest arengutest Eestis.
Ka Õiguskantsleri Kantseleis on õigusteoreetiliselt käsitletud sotsiaalsete põhiõiguste olemust, samuti peetud sellealaseid ettekandeid (vt nt http://www.oiguskantsler.ee/index.php?weeklyID=68&menuID=38 ) Põhiõiguste teoorias tuntakse vahetegu klassikaliste, negatiivsete vabadus- ehk tõrjeõiguste ning positiivsete, riigi aktiivset tegevust nõudvate sotsiaalsete põhiõiguste vahel. Seejuures tähendavad negatiivsed õigused õigust olla vaba riigi sekkumisest oma õiguste teostamisse, nt riigi kohustust mitte sekkuda isiku usuvabaduse teostamisse, samal ajal kui sotsiaalsed põhiõigused on midagi, mille alusel võib kodanik riigilt midagi nõuda. Klassikaliseks positiivseks sotsiaalseks õiguseks on näiteks õigus haridusele, mis kohustab riiki pakkuma tasuta haridust ning pidama selleks ülal vajalikul arvul õppeasutusi.
Kui klassikaliste liberaalsete põhiõiguste puhul ei ole tavaliselt kahtlust, et need õigused on kohtutes kaitstavad, siis sotsiaalsete õiguste puhul on see vähemasti vaieldav. Eri riikide praktika lahendab selle küsimuse erinevalt, suuresti sõltuvalt riigi sotsiaalse orienteerituse astmest. Põhjamaades on märgata suunda tagada paljusid hüvesid ja teenuseid sotsiaalkindlustuse, tervise ja hariduse vallas individuaalsete õigustena, samal ajal kui näiteks Ameerika Ühendriigid on sotsiaalsete õiguste tagamisel tagasihoidlikud.
Professor Thilo Marauhn arendab sotsiaalsete põhiõiguste kontseptsiooni vastutava kodaniku jaoks. Ta otsib ja tugevdab individuaalseid õiguspositsioone ning rekonstrueerib sotsiaalseid põhiõigusi kui õigusi korraldusele ja menetlusele. Sellega näitab autor, et traditsiooniline sotsiaalsete põhiõiguste kriitika ei ole adekvaatne. Vastava konstruktsiooni korral sotsiaalsed põhiõigused toimivad ja on kohtus vaidlustatavad, ilma et parlamendi finantssuveräänsus saaks kahjustatud.
Professor Thilo Marauhn on sündinud 1963. aastal ning õppinud Mannheimi, Wales’i (Aberystwyth), Bonni ja Heidelbergi ülikoolides õigusteadust ja filosoofiat. 1986 omandas ta University College of Wales in Aberystwyth diplomi rahvusvahelise õiguse ja suhete alal. 1994 kaitses doktorikraadi Heidelbergis, 1995 magistrikraadi filosoofias Wales’i ülikoolis. Aastatel 1990–2001 oli ta teaduslik kaastööline Heidelbergi välismaa avaliku ja rahvusvahelise õiguse Max Plancki instituudis. Sellesse ajajärku jäävad ka tema varasemad kokkupuuted Eestiga. 1995 sai ta õppejõuks Frankfurti Johann Wolfgang Goethe ülikoolis, kus 2000. aastal habiliteerus. 2001. aastast oli ta õigusprofessor Glasgow’s Strathclyde ülikoolis. Märtsis 2001 on ta avaliku õiguse professor Giesseni Justus Liebig’i ülikoolis. Peale selle on ta alaline konstitutsiooniteooria külalisprofessor Luzerni ülikooli õigusteaduskonnas.
Sotsiaalsete põhiõiguste arenguid käsitlev loeng Õiguskantsleri Kantseleis toimub kolmapäeval, 10. detsembril algusega kell 15.00. Loeng on inglise keeles, osalemine toimub eelregistreerimise alusel.