https://elu.ohtuleht.ee/1065939/oiguskantsler-ulle-madise-inimesi-ei-toh...
Intervjuu ilmus Õhtulehes 9.juulil. Küsitles Rainer Kerge.
„Elektri ja joogivee olemasolu on inimväärse elamise ja teiste õiguste kasutamise vältimatu eeltingimus,“ tunnistab õiguskantsler Ülle Madise, et on eeloleva talve arvete mõeldes väga murelik. „Olukord, kus laps elab elektrita kodus, ei ole normaalne!“ ütleb Madise. Enne talvistele muredele ettevaatamist piilume aga seljataha ja uurime, kui õige ja õiglane on olnud peaministri käitumine viimase kuu jooksul.
Kas meil on õigusriik või Kaja Kallas?
Õigusriik!
Mida juhib Kaja Kallas?
Õnneks õigusriik seda tähendabki, et keegi ei juhi riiki üksinda. Eesti vabariiki juhib riigikogu, mille kõrval on veel hulk institutsioone: president, valitsus, kohtud, õiguskantsler, riigikontrolör – Eestit juhitakse tasakaalustatud süsteemis.
Peaminister Kaja Kallas laskis lahti kõik koalitsioonipartneri ministrid, aga ise tagasi ei astunud. Riigikogu pole ka valitsust umbusaldanud. Mis see on?
Täiesti normaalne põhiseaduslik protsess. Normid selle kohta on põhiseaduses selged. Tagasiastumise alused on kirjas. Praegu valitsusjuht võib, aga ei pea lahkuma.
Eri tõlgendusi saab olla näiteks seal, kus vaetakse koroonapiirangute proportsionaalsust. Valitsuse lõppemise kord seevastu on selge. Riigikogu ei kinnita koalitsioonilepet ega ministreid, ei anna mandaati valitsemiseks. Kõik olulise otsustab riigikogu nagunii seadustes ja eelarves, valitsusele ette toetust lubada ei tohi.
Otsuste tegemiseks vajalik kvoorum on praegu valitsuses olemas. Valitsuse koosseisu, muide, tohib kuuluda 3–15 ministrit.
No siis oleks ruumi vallandada veel maa ja ilm!
Kuivõrd riiki juhib riigikogu, mitte valitsus – või vähemalt peaks see nii olema –, siis päris nii edasi ei saa.
Riigikogu saab umbusaldust avaldada, sest riigikogu liikmetel suvepuhkust ei ole ja nad võivad igal hetkel koguneda erakorralisele istungile – nagu sel nädalal, kui kiideti heaks Soome ja Rootsi vastuvõtmine NATO-sse.
Nii et riigikogu saab kokku tulla küll, otsustamiseks on vajalik, et kohal oleks vähemalt 51 liiget.
Otseloomulikult tulebki vaielda, kas see olukord [et peaminister laseb lahti koalitsioonipartneri ministrid ja alustab ise tagasi astumata uusi koalitsioonikõnelusi] on õiglane või milline oleks hea tava, aga väide, justkui tuleneks põhiseadusest kohustus tagasi astuda, ei vasta tõele.
Eesti on näinud, et peaministrile avaldatakse umbusaldust ja siis muutub valitsus. On näinud, kuidas peaminister astub ise tagasi. On nähtud sedagi, et mõni koalitsioonipartner lahkub. Üheparteivalitsust ei ole tõesti varem olnud, aga pole mingit alust pidada praegust olukorda kriisiks või mitte-õigusriigiks.
Ma soovitan kõigil, kes praegu põhiseaduskriisi otsivad, mõelda, kas nad oleks samal seisukohal ka siis, kui peaminister oleks Jüri Ratas, Martin Helme või mõne teise erakonna juht.
Nurisejate hulk oleks ilmselt sama, aga nende parteiline eelistus ilmselt teine.
Võimalik. Arutada võib, muide, sedagi, kas panna põhiseadusse kirja, et koalitsiooni lagunemisel peab peaminister tagasi astuma, aga tuleb silmas pidada, et nii nõrgestatakse oluliselt peaministri rolli ja presidendiameti tasakaalufunktsiooni.
Valik, et just riigikogu annab peaministrikandidaadile volitused moodustada valitsus ja ministrid on seejärel tema valida, tehti põhiseaduse assamblees teadlikult. Ma otsisin välja Rein Taagepera toonase selgituse, et Eestile on kõige parem kokkuleppedemokraatia. See tähendab, et pole tugevat polariseerumist või kaheparteisüsteemi nagu näiteks Ameerikas. Selleks, et valitsus ei oleks liiga nõrk, ongi peaministril võimalus ministreid vahetada. Kusjuures see võimalus pole piiramatu, sest parlament saab alati avaldada umbusaldust, mis ongi parlamendi töö: juhtida ja suunata valitsust. Niikaua kui ei ole umbusaldust avaldatud, niikaua on järelikult usaldus.
Põhiseadusega paika pandud raamil ei ole midagi viga. Lihtsalt seda raami on sisustatud väga erinevalt ja ka praeguses olukorras oleks Eestile kasulikum, kui tuleva aasta riigieelarvet hakatakse kokku panema teadmises, et parlamendil õnnestub see ka vastu võtta – et selleks on riigikogus hääled olemas.
Põhimõtteliselt võiks praegune valitsus kesta järgmiste valimisteni märtsis 2023?
Juhul kui riigikogu seda niiviisi talub, siis põhimõtteliselt on see võimalik.
Nädal tagasi rääkisin Helir-Valdor Seederiga, kes ütles, et riigikogu ei saa Kaja Kallast umbusaldada, sest president on andnud signaali, et võib sel juhul kuulutada välja erakorralised valimised, milleks enamik erakondi pole valmis.
Mina paluks riigikogu liikmetel lugeda oma ametivannet ja mitte näha olukorda sellisena. Minu teada vabariigi president ei ole ette valmis mõelnud, mida ta umbusaldamise korral teeb. Kui tegemist on näiteks konstruktiivse umbusaldusega ehk on olemas juba uus peaministrikandidaat ja teda toetavad parlamendi liikmed, siis on pigem tõenäoline, et sellele isikule antakse ka ametlikud volitused valitsuse moodustamiseks.
Oluline on tähele panna, et peaministrikandidaadile volitusi andes ei kinnita riigikogu ministreid, koalitsioonipartnereid ega koalitsioonilepingut.
Riigikogu lihtsalt annab ühele inimesele tööülesande moodustada valitsus?
Täpselt nii!
Samas on küllalt kummastav kuulda väiteid, et rahvale ei tohi anda erakorraliste valimistega otsustusõigust. Need, kes seda praegu väidavad, räägivad muudel juhtudel just sellest, et rahval peaks olema rohkem sõnaõigust: hea oleks, kui saaks presidenti otse valida ja rahvahääletusi võiks ka olla rohkem. Praegu millegipärast väga kardetakse, et rahvas lõpetaks patiseisu erakorraliste valimistega, mis tuleks viia läbi väljakuulutamisest alates 40 päevaga, ehk siis kampaaniaks kuluks väga palju vähem raha ja närve.
Väga imelik, et poliitikud kardavad rahvast nii väga, et riigikogu jätab erakorraliste valimiste kartuses oma töö tegemata.
Praeguste koalitsioonikõneluste üheks tunnuseks on see, koosolekutoast väljudes on kõigi kolme erakonna esimehed paistnud üldjuhul pisut solvunud. Te olete põhiseadust lugenud. Kas seal oli sees, et koalitsioonileping määrab Eesti elu?
Ei tule ette.
Sellist asja seal ei ole!
Koalitsioonileppe võib kindlasti teha, sest küllap on otstarbekas leppida kokku mõnes suuremas reformis – kuigi praegu ei jõuta enne valimisi ilmselt enam ühtegi ellu viia – või siis teemades, mida ei puudutata, et mitte tülli minna. Õiguskantslerini on jõudnud aga kaasus, kus ettevõtjale on öeldud, et koalitsioonileppe alusel tema kaevandamisluba ei pikendata! Meie oleme siis sunnitud tõdema, et koalitsioonilepe ei tähenda põhiseaduslike normide hierarhias mitte midagi, ta ei ole isegi arengukavadega sarnasel tasemel. Arengukava võiks veel olla alus mingi seaduse tegemiseks või eelarves millegigi arvestamiseks, kuigi enamasti on ka arengukava tarbetu paber. Koalitsioonileppel pole seaduste mõttes üldse mingit tähendust.
Miks seda siis tehakse? Lihtsalt partnerile meelde tuletamiseks, et kuulge, me teie asjade poolt hääletasime, teeme nüüd meie mõtted kah teoks?
Võimalik. Siin torkab aga silma, et kui mõne nädalaga lepitakse kokku suured reformid, siis pärast seda muutub laiapindne mõjuanalüüs ja reformist puudutatud inimeste kaasamine farsiks. Kõige suuremad reformid tehakse meil igasuguse erapooletu mõjuanalüüsita!
Kui juulis saadakse ikkagi valitsus kokku, kas siis valimisteni jäänud kuude jooksul jõutakse puhttehniliselt ära vormistada eestikeelsele haridusele ülemineku otsus – nii nagu Isamaa seda plaanib?
Seaduseelnõu võidakse välja töötada, võidakse teha ka väga lühike kooskõlastusring, võib-olla tehakse ka mingisugune mõjuanalüüs, ma usun, et sellega praegu tegeldaksegi. Kas reform suudetakse selle ajaga ellu viia? Kindlasti mitte! Sellest võib saada valimistel uus vaidlusobjekt ja järgmine valitsus võib seniseid otsuseid hakata tagasi pöörama.
Ma küsin iga kord juristiga rääkides, millest see tuleb, et moodsad õigusaktid ei ole enam eestikeelsed? Kui riigi alusdokumendid nagu Tartu Rahu ja põhiseadus on täiesti arusaadavad tekstid, siis omavalitsuse nüüdisaegne dokument kasvõi talvise teehoolduse kohta võib olla sellises keeles, et ma tunnen ära vaid sidesõnad.
Teil on õigus, ma olen märganud sedasama ja nii see ei tohiks olla. Segane õigusakt näitab mõtte ebaselgust. Iga selge mõtte saab kirja panna nii, et kõik saavad sellest aru. Meil on ühtelugu siin jama ja kaebusi, sest teadlikult tehakse seadus nii segaseks, et keegi ei saa aru, mis õigused ja kohustused tal on. Mõnikord on selle taustaks lihtsalt soov jätta igaühele vaidlevast osapoolest mulje, et tema õigused jäid peale.
Lõpuks peab riigikohus ütlema, kuidas päriselt on?
Just nimelt, aga parlament on siis jätnud oma töö tegemata, on jätnud langetamata otsuse, mis teed me läheme. Möödunud nädalal olid meil siin koos jahimehed ja erametsaomanikud, sest jahipiirkondade jagamist reguleeriv seadus sõnastati nii segaselt, et kõik osapooled jäid uskuma: „See seadus annab just mulle soovitud tulemuse!“ Enne meie juurde või kohtusse jõudmist pandi keskkonnaameti ametnikud olukorda, kus nad pidid leiutama, et mis see siis nüüd on: ühed normid ütlevad ühte, teised teist, ja korraga neid rakendada ei saa.
Struktuurides on kallutatud inimene, kes, kuri naeratus näol, koostab ebaselgeid ja paljudele inimestele kümneteks aastateks tööd juurde tekitavaid akte?
Kurjust ma ei usu, aga mõttelaiskust ja lohakust võib siin küll palju olla. Lisaks veel julguse puudumine, sest kui sul on laua taga erinevad osapooled, kes kõik on oma õiguses veendunud – nõuab ikka julgust argumenteeritult otsustada, kuidas jääb.
Otsustades riskid sa sellega, et keegi või hullemal juhul kõik tunnevad ennast petetuna.
Jaa, kompromissi puhul alati. Tasub meenutada omandireformi, kus väga paljudel juhtudel oli rahulolematu nii vara tagasi saanu kui ka see, kes pidi korterist välja kolima.
Kas ligipääs soodsale elektrile on üks osa inimõigustest?
Seda on küsitud ka piisavalt kiire interneti kättesaadavuse kohta.
Hakkame elektrist pihta.
Otseselt seda praegu inimõiguse või põhiõigusena kirja pandud ei ole. Põhiseaduse ühestki paragrahvist ei tulene otsest nõuet, et riik peab tagama inimesele elektri, side, kanalisatsiooni, puhta joogivee ning koju pääsemiseks korras tee. Minu seisukoht on aga see, et kõigi nende asjade tagamise kohustus siiski tuleneb paragrahvist 10, mis räägib sotsiaalriigi põhimõttest. Erinevalt peaministri volitustest on põhimõtete sisustamisel kõvasti tõlgendamisruumi.
Mina olen valmis sel teemal pikalt-laialt argumenteerima, sest näiteks elektri olemasolu on inimväärse elamise ja teiste õiguste kasutamise vältimatu eeltingimus. Distantsõppe ajal me ju nägime juhtumeid, kus elekter oli kodust välja lülitatud ja laps osales distantsõppes mobiiltelefoni kaudu.
Mida ta käis kuskil küla peal laadimas?
Jah, laadis näiteks raamatukogus, kui sinna ligi sai, sest need olid ju ka vahepeal kinni. Lapse kodus ei olnudki elektrit, ja see on midagi, mida Eesti ühiskond ei tohi endale lubada.
Loomulikult ei tohiks inimesed elada võlgu ja peaks olema tugisüsteem neile, kes ei oska oma rahaasju korraldada, aga olukord, kus laps elab elektrita kodus, ei ole normaalne!
Kas valitsus peaks tegelema elektri hinna jõulise kontrollimisega?
Mina ei ole elektrituru ekspert ja ma mõtlen hämminguga, et kui tõesti hakatakse elektriturgu reformima, kuidas siis on võimalik teha mõne nädalaga igakülgne mõjuanalüüs, eriti kui ekspertidel on täiesti vastandlikud seisukohad.
Üks asi on see, et Eestis peab süsteemselt tagama elektrienergia nii inimestele kodudes kui ka tehastes ja asutustes.
Teine asi on inimeste toimetulek. Põhiseaduslikult on nõutav leida viis, kuidas inimesed ei langeks vaesusesse. Ja neile inimestele, kes juba on mis tahes põhjusel vaesusesse langenud – kas on sattunud kiirlaenuvõlgadesse või on tulnud ootamatuid ja edasilükkamatuid kulutusi –, peab andma nõu ja aitama nad lõksust välja. Toimetulekutoetus peaks praegugi elektrikulud katma.
Kolmas aspekt on keskkonnahoid. Kui me oleme kokku leppinud, et katsume elada säästlikumalt – et loodus jääks alles ja et inimestel oleks võimalik maa peal elada –, siis tulebki elektrit vähem tarbida. Mis ei saa aga tähendada, et inimestelt võetakse ära külmkapp, laualamp, side…
…põrandaküte vannitoas, mis võib olla talvel kõige soojem ruum elamises.
Minu korteris see nii ongi! Kui talvel on õues väga külm, siis on korteris kah külm ja ma suhtun sellesse täiesti rahulikult.
Kui elektri hind tõusis, hakkas ka meie pere mõtlema, et kui me läheme kaheks päevaks vanematele külla, võiks äkki vannitoa põrandakütte välja keerata.
Ma ei ole kindel, et ta pärast taas üles soojenedes vahepealset kokkuhoidu ära ei söö.
Oleks väga tänuväärne, kui kasvõi teie lehest saaks lugeda sellekohast nõuannet.
See on aga tõsi, et paljud ei mõelnud elektri kokkuhoiu võimalustele enne, kui hind kõrgeks läks. Ma ei räägi siin inimestest, kelle elutingimused on üleüldse väga halvad, kellel võib-olla see elektriradiaator ongi ainus küttekeha, mida ta saab endale lubada ja ümberehituseks raha pole. Tallinna kesklinnas tööl käiva ja suhteliselt heas hoones elava inimese olukorda ei saa mõistagi kõigile laiendada. Paljud tõesti vajavad abi, kokku hoida pole neil midagi.
Muide, õiguskantslerini jõuab kogu Eesti elu. Nii selle inimese mure, kes näeb vaeva oma erasadama või kopteriplatsiga, kui ka selle inimese mure, kelle süda on murdumas, sest et ta ei saa anda lastele koolitööde tegemiseks elektrivalgust. Enamik inimesi on muidugi nende kahe äärmuse vahel.
Mina olen igatahes eesootava pärast küll päris murelik ja loodan väga, et erakonnad ei kasuta talvel tõenäoliselt kuhjuvat meeleheidet ära pahatahtlikel populistlikel lühiajalistel eesmärkidel. Kindlasti on lahendused olemas, aga mul on tõesti mure südames, sest mina ei saa aru analüütikutest, kes ütlevad, et vaesusse langevate perede hulk ei saa kasvada. Kuidas nii, kui kõik läheb kallimaks? Mina ei tea küll kedagi, kelle palk mühinal tõuseks. Meie näeme siin pigem seda, et inimesed küsivad, kuidas nüüd toime tulla. Ma arvan, et seda muret tuleb juurde ja see on riigi kohustus – jällegi selle sotsiaalriigi põhimõtte järgi – tasandada neid muresid, mitte jätta inimesi vaesusesse.
Kui me räägime populistlikest teemadest, siis… ma annan endale küll aru, et see ei kuulu Eesti vabariigi õiguskantsleri töövaldkonda, aga seletage, palun, paari lausega ära, mis otsus Ameerika Ühendriikides abordi osas nüüd tehti?
Kui ma õigesti aru saan, siis otsustati, et iga osariik otsustab edaspidi abordi küsimuse ise: kes tahab, keelab ära, kes tahab, seab ühed või teised tingimused. Sellega lõpetati kogu Ameerika Ühendriikides aastakümneid kehtinud üldine kord.
Mina vaatan Ameerika polariseerumist väga suure murega. Juba enne jutuks olnud Eesti põhiseaduse assamblee stenogrammidest saab lugeda Taagepera toonaseid näiteid, millised on edukad demokraatiad. Taagepera rääkis, miks on ohtlik tugevalt polariseerunud ühiskond, miks on ohtlik olukord, kus kellelgi – näiteks presidendil või valitsusjuhil – on väga palju võimu. Miks on ohtlik ühiskond, kus sa pead alati olema poolt või vastu. Ka kohtunikud on alati kas ühe või teise partei poolt. Ameerika ülemkohtusse määravad kohtunikke presidendid oma poliitiliste eelistuste alusel.
Eluks ajaks.
Jah! Mina eelistan Eesti süsteemi, mis tagab meile küllalt stabiilse valitsuse – ei ole iga kuue kuu tagant jälle valimisi –, ja riigikogu, kui ta tahaks, saaks teha valitsuse suunamisel ja juhtimisel veel palju rohkem, kui ta praegu teeb. Muu hulgas saaks hoolitseda ka selle eest, et seadused oleksid inimestele arusaadavad.
Kohtusüsteemis saab küll üht-teist parandada, et otsused tuleksid kiiremini ja inimesele oleks arusaadavam, mis toimub. See on aga väga õige, et kohus on sõltumatu ja seal ei tohi olla parteidega seotud inimesed.
Mulle tundub õiglane kokkuleppedemokraatia, kus inimesi ei sunnita valima ühte või teist poolt. Ma väga loodan, et Eesti ei jõua kaheparteisüsteemini…
…kus pead valimiskasti juures otsustama, kas EKRE või Reformierakond.
Ma arvan, et see ei ole mõistlik. Aga eks Eestigi liigub sinnapoole, et pillutakse kividega inimesi, kes julgevad – küll lahkelt ja kedagi solvamata – enamuse arvamusele vastu astuda. See oht on küll, et surutakse polariseeruma.
Huvitav on see, et poole valimisega kaasneb sageli katse teist poolt tühistada. Ahhaa, see laulja kutsub inimesi meeleavaldusele, selge, ma annan oma Facebookis kõigile teada, et kes tema muusikat kuulab, pole enam minu sõber. Heldeke, see poeet pole meeleavalduse poolt – selge, korjan tema raamatud riiulist ja soovitan seda teistelegi. Kas taoline tühistamine on osa sõnavabadusest? Või on see käsitletav omakohtuna?
Minu arvates võiks meie head lauljad ja luuletajad ja kirjanikud meile alles jääda, ei peaks neid üksteisele vastandama. Kui inimesed korraldavad seadusliku meeleavalduse, pole kellelgi õigust luua üldist fooni, et meelt avaldada justkui ei tohi. Inimesed kasutavad seal lihtsalt oma põhiseaduslikku õigust. Ka tollel meeleavaldusel, millele te ilmselt viitate, oli tõenäoliselt väga erinevaid inimesi. Oli neid, kes lõikasid traagilisest kriisiajast poliitilist kasu. Oli ka neid, kes tõesti olid kaotanud töö. Oli neidki, kes ei olnud rahul hirmuõhkkonna ja propagandaga, kes ei olnud rahul piirangutega ja nad kasutasid oma põhiseaduslikku õigust seda väljendada.
Kindlasti oli seal ka nii-öelda elukutselisi protestijaid, kes on platsis pea igal miitingul.
Ma usun küll. Ma vaatasin kah fotode pealt provokaatoreid, kes esinesid erakordselt õudsete sõnumitega arstide ja õdede aadressil. Täiesti õõvastav, et midagi sellist endale lubatakse, aga demokraatlikus riigis, kui meeleavaldus on seaduslikult lubatud, ei sobi riigil kõiki meeleavaldajaid halvustada.
Teie küsimuse juurde tagasi tulles: jah, polariseerumine kipub avalduma selles, et püütakse tembeldada teist inimest inimesena kõlbmatuks. Ka enne sotsiaalmeediat ja internetiajastut levitati õelaid kuulujutte ning esitati valesüüdistusi, aga need ei levinud toona sellise hooga ega jäänud igavesti internetis leitavaks.
Praeguse olukorra raskus ongi just selles, et mõni üksik intrigaan või väga halb inimene, kes otsustab teisele omistada teo, mida too pole teinud, võib tõmmata kaasa palju häid inimesi. Sest valesid ja õelaid kuulujutte, emotsioonipurskeid ja raevu jagab ning paljundab masin. Siin on suur vahe varasemaga ja siit tuleb palju suurem traagika.
Mida sellise ulatusliku omakohtuga peale hakata? Riiklikult seda ära keelata ei saa, sest meil on tõepoolest sõnavabadus. Inimesed, kes sellises olukorras ohvriks kujunevad, saavad soovi korral minna kohtusse, kuigi kõik teavad, mis see maksab ja kui keeruline see on. Aga ikkagi mingeid riiklikke keelde või käske selles osas ma ei poolda, sest sõnavabadus ja ajakirjandusvabadus ongi väga olulised.
Mina soovitan inimestel kõigepealt oma hinge eest hoolt kanda. Mõelda, kas ma ikka tegelikult tean, mis juhtus ja miks juhtus? Või ma lihtsalt valan kellegi suunas välja oma emotsioone, kadedust, viha, sisemist vimma. Eriti ohtlik on selline käitumine koolis, kus noor inimene vahel ei oskagi abi otsida ja jääb üksi valuga, mis võib koolinoore viia lausa enesetapuni.
Juba koolis peaks õppima, et sõnaga ei minda haiget tegema, eriti veel avalikus kohas. Selle tagajärjed võivad olla kohutavad. Muidu aga – mina usaldan meie kohut ja soovitan seda usaldada kõigil, kes tunnevad, et neile on tehtud ülekohut.
Kellegi tühistamise algatamine on imelihtne. Internetti verise üleskutse kirjutamine või mingi allkirjade kogumise algatamine on sõna otseses mõttes mõne minuti töö. Kui inimene, keda on hakatud niimoodi tühistama, tahab enda tõe ja õiguse kaitseks pöörduda kohtu poole, tähendab see talle aastaid protsessimist ning närvi ja raha kulu.
Ja kohutavat hingevalu. Ning lisaks toob see ühiskonda tigedust ja kurjust juurde, ei lahenda midagi, vaid teeb asju halvemaks. Ma loodan, et see moevool läheb Eestis üle, ta ei ole ju siin väga laialt juuri alla ajanudki. Ja ma väga loodan, et tulevikus ei tule ka nii palju olukordi, mis võimaldaks inimesi üksteise vastu üles ässitada. Või kui neid olukordi tulebki, siis me võiksime kõik võtta oma kodanikukohuseks, et me ei allu ässitamisele.
Andke mulle andeks – kergelt naiivne lootus.
Inimene loota ikka võib. Ja ma väga loodan, et inimesed mõtlevad tuleviku peale ja püüavad mõelda iseennast erinevatesse rollidesse. Siis võib-olla ei tehta teistele nii kerge käega haiget ega lõhuta nii kerge käega meie rahvast.