Kevadistungjärgul jäi riigikogus pooleli arutelu kohaliku omavalitsuse volikogu liikme ametite ühitamatuse küsimuses. Riigikogu sai riigikohtult ülesande veelkord kaaluda, millistel valla või linna palgal olevatel inimestel on võimalik samal ajal tegutseda ka volikogu liikmena. Sügisel tehtav otsus mõjutab oluliselt juba järgmisel aastal toimuvaid kohalikke valimisi, kirjutab Külli Taro Vikerraadio päevakommentaaris.
Seni on olnud nii, et kui mõni valla- või linnavalitsuse palgal olev ametnik või töölepinguline töötaja osutub kohalikel valimistel valituks, peab ta otsustama, kas loobuda tööst ja asuda volikogu liikmeks või loobuda valimistel saadud mandaadist ning jätkata tööd oma ametikohal. Kui riigikohtu otsus jõustub, siis töölepingulised töötajad saavad samal ajal olla ka volikogus. Ametnikud endiselt mitte.
Selle kohtuasja nüansse ei jõua siin avada. Aga muu hulgas tõusis esile probleem, et ametnike ning töölepinguliste töötajate eristamise põhimõtetest ja vajalikkusest ei saada aru. Omavalitsustes on sisult sarnastel ametikohtadel kord ametnikud, teinekord jälle lepingulised töötajad.
Seaduse järgi on ametnikud need, kes teostavad avalikku võimu ehk teevad otsuseid omavalitsuse nimel. Osutavad selliseid avalikke teenuseid, mida erasektorile välja delegeerida ei ole lubatud. Näiteks sotsiaalametnik, kes otsustab sotsiaaltoetuste ja -teenuste saamise üle. Või ehitusspetsialist, kes annab ehitus- ja kasutuslubasid.
Ametnikud annavad ametivande Eesti põhiseaduslikule korrale ning kohustuvad järgima ametnikueetika koodeksit. Erakonda kuulumine pole omavalitsuse ametnikul küll keelatud, kuid töö eeldab poliitilist neutraalsust. Et vältida politiseeritust, on seadusega tagatud ametnikele ka suurem ametikohakindlus. Neid on keerulisem lahti lasta ning ametisse nimetamine peab toimuma avaliku konkursi alusel. Nii et töötingimuste seadmisel on paindlikkust vähem, ent see omakorda kaitseb ametnikku tööandja omavoli eest.
Töölepingulised töötajad peaks olema sellistel ametikohtadel, kus tegeletakse avaliku võimu teostamist toetavate tegevustega. Töötajad on näiteks raamatupidajad, asjaajajad, haldustöötajad, IT-spetsialistid, aga ka valla ametiasutuse palgal olevad bussijuhid, heakorratöötajad või kalmistuvahid. Selliste tööde puhul pole olemuslikult suurt vahet, kas seda tehakse avalikus või erasektoris. IT-spetsialisti töö on ikka tagada, et arvutisüsteem töötaks. Olgu see siis linnavalitsuses või mõnes eraettevõttes.
Olemuselt ametniku ametikohale hoopis lepinguliste töötajate palkamine näib esmapilgul nii töövõtjale kui ka tööandjale kasuliku tehinguna. Sest töötingimuste määramine on paindlikum, pole tüütuid avalikke konkursse ning vajadusel on töötajast lihtsam lahti saada. Ühiskonnana peaks me aga olema huvitatud sellest, et avaliku võimu teostaks inimesed, kes ametivande andnuna mõistavad selle ülesandega seotud vastutust ja on samas kaitstud poliitilise manipuleerimise eest.
Tulles tagasi riigikogu lauale toodud küsimuse juurde, siis on arusaadav, miks ametnikud, kes peavad olema ja näima oma töös neutraalsed, ei saa samaaegselt volikogus olla koalitsiooni või opositsiooni esindajad.
Ent praegu on nii, et ka valla ametiasutuse palgal olev raamatupidaja või koristustöötaja ei või olla volikogu liige. Aga kui vald ostab selle raamatupidaja või koristaja äriühingult sama tööd lepinguga sisse, saab ta volikokku kuuluda. Volikogu liikmed võivad olla ka koolidirektorid, kultuurimaja juhatajad või linna äriühingu ja sihtasustuse juhtkonna liikmed. Kuigi kõik nad tegutsevad otse valla- või linnavalitsuse alluvuses. Kellel võib volikogu liikmena olla suurem huvide konflikti oht − kas omavalitsuselt oma asutusele suuremat eelarvet ja investeeringuid taotleval vallaasutuse juhil või vallamajas arvuteid hooldaval IT-spetsialistil?
Korruptsiooni vältimiseks on laias laastus kaks võimalikku teed. Esimene võimalus on seada ennetavalt ulatuslikke piiranguid ja mitte lubada volikokku kuuluda neil, kel võiks tekkida huvide konflikt. Teine võimalus on seada volikokku kuulumisele vähem piiranguid, kuid vältida konkreetset korruptsiooniohtlikku olukorda taandamiskohustuse ja huvide avalikustamise nõudega.
Esimesel juhul lülitame me suure osa aktiivsest kohalikust kogukonnast demokraatlikust valitsemisest automaatselt välja. Teisel juhul võib omavalitsuse infole lähemal seisvatel kandidaatidel olla valimistel eelis.
Kumbki variant pole ainuõige. Aga ükskõik kumb lähenemine valida, ei tohi sarnases olukorras olevaid töötajate gruppe kohelda ebavõrdselt. Seni kehtinud reeglites on aga olulised loogikavead.
Poliitikud on arusaadavalt üsna tõrksad valimissüsteemi mistahes muutusi sisse viima. Sest muutus reeglites võib viia muutuseni tulemustes. Kohalike välja kujunenud jõujoonte etteennustamatu muutmisega riskida ei julgeta.
Ent sügisel tehtav otsus mõjutab oluliselt juba järgmisel aastal toimuvaid kohalikke valimisi. Küsimus on selles, milliste kandidaatide vahel valija üldse valima saab hakata. Ja milliste ametikohtade jagamise üle kohalikud võimumängud toimuma hakkavad.