Õiguskantsler Ülle Madise vastas 6.aprillil saates "Otse Postimehest" saatejuht Ulla Läntsi küsimustele.

https://www.postimees.ee/7493992/oiguskantsler-kasutada-lapsi-poliitilis...​

 

Õiguskantsler: kasutada lapsi poliitilise väljenduse relvana on lihtsalt alatu

Õiguskantsler Ülle Madisel algas teine ametiaeg. Madise rääkis sellest, mil viisil ja kui palju on Ukraina sõda õigusprobleeme juurde toonud.

 

Kas see on piisav, mida me oleme oma õigusruumis Ukraina sõjapõgenike aitamiseks teinud, kas nad võivad loota, et meie seadused kaitsevad ka neid?

Ikka võivad ja mul on hea meel, et sõjapõgenike abistamiseks olid meil reeglid juba enne sõja algust olemas. Kui me räägime ukrainlastest, siis neil oli siin ju viisavabadus, nii et selle võrra saadi lihtsamalt piiri ületada, ja kuna Euroopa Liit lubab neile ajutist kaitset, siis on minu arvates ka muud õigused hästi tagatud.

Meie lapsed peavad käima koolis, neil on koolikohustus. Kuidas on Ukraina lastega, kas kooliminek on neile kohustus või võimalus?

See on ka neile kohustus, lasteaeda minek on võimalus. Kõik lapsed, kes Eesti territooriumil on, peavad käima koolis. Loomulikult ei ole kooli võimalik minna päevapealt, kui sa oled just pommide alt põgenenud ja kõik on nii uus, aga iga päev lähevad lapsed üha enam siin Eestis kooli ja see on väga hea.

Kui hästi on meie seadustega reguleeritud võimalus minna Ukrainasse võitlema, minna neile appi kodumaad kaitsma, ja kui hästi on paigas see, mis juhtub nende inimestega, kes lähevad Venemaa poolel sõdima?

Praegu ütleb kodakondsusseadus seda, et inimene, kes on naturalisatsiooni korras saanud kodakondsuse, jääb mistahes võõrasse sõtta minekul kodakondsusest ilma. Võimalik, et seda seadust muudetakse nii, et valitsus võib sellisel juhul kodakondsuse ära võtta inimestelt, kes on läinud sõdima Venemaa poolel, ning mitte võtta neilt, kes on läinud sõdima Ukraina poolel.

Aga siin paneksin küll kõigile väga südamele, et Eesti seaduste ja põhiseaduse mõte on see, et need inimesed, kellel on kaitsetahe, need Eesti kodanikud püsiksid Eestis, mitte ei läheks välismaale sõdima. Selliseid inimesi on Eestis väga vaja ja kui te tunnete, et teil on tarvis riigikaitselist rakendust, siis pöörduge kaitseväe või Kaitseliidu poole. Meie seadused suunavad rakendama end Eestis. Põhjus on lihtne: kui inimene saab lahinguväljal vigastada, siis riigil on kohustus oma kodanik ära tuua, aga Eesti riik annab endale selgelt aru, et see ei õnnestu. Ei maksa teha illusioone, sõda on kohutav ja õiguskord suunab meid väga selgelt sellele, et Eestist mis tahes poolele mitte keegi sõdima ei läheks.

Riigikogu üritab võtta vastu seadust, mis keelaks agressiooni toetava sümboolika, on see mõistlik?

Mõistlikkusele kahjuks ei saa õiguskantsler hinnangut anda, see on poliitilise valiku küsimus. Samas on kitsaskohti, mis sellise sümbolite kriminaalõigusliku keelamisega kaasnevad. Kindlasti tuleks 9. mail ära hoida kokkupõrked, provokatsioonid ning rahvakogunemised, ja selleks on Eesti õiguskorras kõik võimalused olemas. Kas tuleks kehtestada nimekiri punastest nelkidest, mingit värvi lintidest, mingisugustest tähtedest, see oleks väga kahtlane. Igal juhul ei tohiks Eesti jõuda olukorda, kus põhimõtteliselt saab igaühte milleski süüdistada ja vastutusele võetakse need, keda vaja. See on täpselt see, mida teha ei tohi.

Tõenäolistelt me ei tohiks võidelda ka nende lasteaialastega, kellele vanemad on juustesse Z-tähe lõiganud või Georgi lindi rinda pistnud?

Siin on kindlasti õpetajate kohustus hoida lastaiarühmas rahu, ja sama käib kooli kohta. Minu arvates on vanematest erakordselt vastutustundetu niimoodi provotseerida, aga on olemas pedagoogilised viisid, kuidas olukordi lahendada. Vanemad mõlemal poolel ei tohiks provotseerida ega ka provokatsioonidele alluda, see on täpselt see, mida Vene saatkond ootab.

Asi, mida igaüks saab praegu Eesti jaoks ja Ukraina rahu heaks teha, on hoida endal mõistus selge ja valitseda oma emotsioone. Kasutada lapsi poliitilise väljenduse relvana on lihtsalt alatu. Ma väga loodan, et õpetajad saavad nende olukordadega niiviisi toime, et ohvreid ei ole.