Uuringud näitavad, et eesti inimesi valdab sügav ükskõiksus oma eakapõlve suhtes: ei teata oodatava pensioni suurust, loodetakse saada kordades suuremat sissetulekut kui riiklik pension ning usutakse, et suudetakse vanaduspõlves tagada endale see ise, kirjutab Liisi Uder.
Mullusuvine uuring näitas, et 80 protsenti inimestest ei tea kui suur osa nende maksudest läheb pensionite maksmiseks ning vaid 11 protsenti inimestest oli uurinud kui suurt pensioni nad tulevikus saama hakkavad.
Kuigi mõistetakse, et riiklikust pensionist ei piisa ja säästa tuleb ka ise, siis tegelikke samme selles suunas ei astuta. Arenguseire keskuse tellimusel valminud hiljutisest uuringust tuleb välja, et endiselt on inimeste peamine vara nende eluase. Finantsvarasid on vähe ning nendelt teenitakse ka tagasihoidlikku tulu.
Kolmandasse sambasse investeerimine on võimalik olnud sama kaua kui on olnud pensioni teine sammas, kuid sinna raha kandnute hulk on väga väike ning vähenemas.
Eriti huvitav on, et just nooremate (25-39-aastaste) seas III samba populaarsus väheneb, kuigi soodsate tulumaksu tingimuste tõttu võiks seda üheks raha investeerimise viisiks kasutada.
Tootlus on tulumaksutagastuse näol vähemalt 20 protsenti aastas. II sambaga liitunute arvust on III samba leping vaid 6,7 protsenti. Samal ajal on sinna kogunenud summad tagasihoidlikud, keskmine raha fondis 4000 euro ringis.
Seega ei saa endiselt väita, et inimesed on hakanud käituma enda arusaamise järgi ning asunud pensioniks säästma.
Pensionisüsteemile ei loodeta
Tuleviku pensioniarutelusid saadavad noorte uljaspeade hõiked, kuidas nemad pensionisüsteemile ei looda, töötavad surmani või eelistatult surevad enne üldse enne ära.
Taoliste argumentide kasutamine näitab tahtmatust oma eakapõlve planeerimisega tegeleda, sest see on ebamugav ning ebamugavat teemat tulebki naeruvääristada. Keskmiselt elab ja töötab Eesti inimene aga ikkagi üha kauem.
Leonore Riitsalu on Arenguseire Keskuse Tuleviku-mina rahalise heaolu käsitluses väga lihtsalt ja selgelt välja toonud, et vananeva rahvastiku tõttu peavad enamiku arenenud riikide elanikud vähemalt osa oma pensionirahast ise koguma. Selleks sobivad finantsteenused on aga keerukad, teadlike valikute tegemiseks on vaja rahatarkust ehk finantskirjaoskust.
Viimasel ajal on selgunud, et üksnes rahatarkusest ja heast sissetulekust arukate valikute tegemiseks ka ei piisa. Riitsalu lisab, et kuna inimesed pole ratsionaalsed, ei saa neilt eeldada pikaajaliste arukate valikute tegemist.
Ja just ratsionaalsus on siin võtmesõna. Vikatimees tellimise peale ei tule ja 25-aastane inimene elab keskmiselt veel vähemalt 54 aastat. Julgelt pooled elavad ilmselt kauemgi kui 79-aastaseks.
Võiks ju mõelda, et kuidas ma saan hakkama kõik need kümme ja enam aastat peale pensioniea saabumist. Paraku ei taha me langetada otsuseid,mis meie praegust heaolu halvendaks, sest ei suuda ette kujutada ennast 79-aastasena.
Eakuse uue visiooni kohaselt võiks eakate sissetulek moodustada 70 protsenti nende varasemast palgast. Magnus Piirits on välja arvutanud, et saamaks oma pensionieelsest palgast 70 protsendi suurust pensioni, peaks keskmise palga teenija investeerima igal kuul teise või kolmandasse pensionisambasse või muul viisil 18 protsenti oma sissetulekust. See on praeguste palkade juures 250 eurot kuus.
Kui paljud inimesed seda teevad? Praegune kohustuslik 28 eurotki (2 protsenti palgast) on kogumispensioni oponentide meelest liiga palju. Kuidas säästa pensionipõlveks üheksa korda enam? Jutt ei ole lihtsalt säästmisest, et osta uut vaipa või turismireisi. See on raha, mida tuleks säästa vaid oma eakapõlve tarbeks.
Tervis jupsib
Pikemalt töötamist mõjutavad mitmed tegurid, tähtsamateks neist on tervis, sotsiaalkindlustussüsteemi heldus, aga ka perekondlikud kohustused. Selge, et helde meie süsteem pole ja seetõttu on Eestis alati olnud ka vanemaealiste kõrge hõive.
SHARE uuring on aga näidanud, et tervis ja madalam sissetulek on omavahel seotud, kuid seose suunda pole suudetud päris täpselt määrata. Ehk ei teata, kumb tingib kumma.
Eestis töötavad kauem kõrgema haridusega ja tervemad inimesed. Need on inimesed, kellel on ilmselt ka kõrgem pension. Seega jäävad eriti kurba olukorda vaesemad ja haigemad inimesed. Töötada oleks vaja, et tagada sissetulekut, aga ei saa, sest tervis on kehva.
Sellega seostub veel ka madal haridus, mis omakorda vähendab tõenäosust osaleda elukestvas õppes. See omakorda tekitab olukorra, kus teadmised karjääri jätkamiseks on lootusetult vananenud. Nende jaoks, kes peaksid ja tahaksid töötada, korreleeruvad kõik riskitegurid.
Endiselt on meil kõrge haigestumine ja suremus ennetatavatesse ja ravitavatesse haigustesse. Keskmiselt sööme me ikka liiga palju seda, mida ei peaks, tõmbame suitsu ja võtame napsu.
Sellise käitumise tagajärjed avalduvad tervises kui mitte varem, siis just varases pensionieas, kui paljudel on veel lootus töötada, et endale pensioni kõrval väärikas sissetulek tagada. Selle lootuse purustavad aga meie tervisnäitajad ja -käitumine.
Olukorda, kus me peame töötama, et saada sissetulekut, kuigi me ei jaksa või ei taha, ei soovi meist keegi. II sambasse kogumine lõpetada ning kogutu kasutusele võtta soovivad ilmselt need, kel igapäevane toimetulek raske: et natukenegi oma elukvaliteeti parandada.
Pooltel teise sambaga liitunutel on seal kuni 4000 eurot, mis pole summa, millega annaks oluliselt parandada oma elutingimusi või seda kinnisvarasse investeerida nagu soovitatakse. 3200 euro eest (sest tegu on maksutatava tuluga) on võimatu soetada kinnisvara, mis tagaks täiendava sissetuleku.
Vabadus teha tarku otsuseid
Vabadus muuhulgas oma vara käsutada ja kasutada on tähtis. Oleks hiiglama tore, kui selle vabadusega antaks kaasa ka oskus tarku otsuseid teha. Paraku pole aga inimene ratsionaalne.
Käitumisökonoomika uurijad on selgitanud, et inimestel on keeruline teha otsuseid, mille mõju avaldub pikema aja pärast. Kerge on mõista käegakatsutavat tulu, mida saame oma rahast täna. Hoopis raskem on ette kujutada, mida me saame pensionieas, kui loobume praegu 84 eurost. Just nii palju läheb iga kuu keskmist palka saava inimese II samba fondi raha.
2015. aastast lubab Suurbritannias kogujatel alates 55 eluaastat kogu pensioniraha välja võtta. Nüüdseks on realiseerunud ka riskid, mille eest hoiatati ja millest tuleb mõelda meilgi, kui sambasse kogutud raha vabaks kasutamiseks antakse.
Nii näiteks on briti pensionärid petuskeemide tõttu pättidele kaotanud 200 miljonit naela. Brittide finantsjuhtimise amet on isegi murelikult juhtinud tähelepanu, et inimestele on keerulises valdkonnas antud suur otsustusõigus ja riik peaks aitama inimestel neid otsuseid teha. Suhtumine, et loll saab kirikus ka peksa, ei ole riigile kohane.
Raha on juurde vaja
Arenguseire Keskus on välja töötanud kolm pensionistsenaariumit aastaks 2050. Neid stsenaariumeid vaagides tasub mõelda sellele, milline on minu elu aastal 2050, milline ma eakana siis olen ja mida ma pean nüüd tegema selleks, et olla selline nagu ma tahan olla.
Raportis küsitakse muuhulgas, kas rahalise heaolu parandamiseks eakapõlveks on vastuvõetav:
- rohkem ise koguda;
- suurem sisseränne;
- kõrgem maksutase;
- hiljem pensionile jääda või
- rohkem lapsi saada?
Milline on sinu vastus?