„Vanemate vahelised vaidlused ja lapse parimad huvid: näiteid õiguskantsleri töölaualt“

Õiguskantsler Ülle Madise ettekanne Rahvusvahelise vanemast võõrandamise vastase päeva konverentsil „Et lapsele jääksid vanemad …“

25. aprillil 2022 Õiguskantsleri Kantseleis

 

Konverentsi pealkiri „Et lapsele jääksid vanemad“ asetab mu meelest ainuõige rõhu: olgu vanemad koos või lahus, lapsel on õigus tunda ja armastada mõlemat. Küsimus ei ole mitte lapse jagamises, vaid lapsele vanemate kindlustamises. Ultimatiivne nõudmine: kui mind armastad, pead teda vihkama on ebamoraalne isegi täiskasvanute maailmas. Ühise lapse suhtes on see aga julm, sest reeglina armastab laps oma mõlemat vanemat.. Lapse hinge lõhestav nõudmine tuleb ju sel juhul oma emalt või isalt.

 

Paraku on juhtumeid, kus vanem on lapsele tõesti nii ohtlik, et last tuleb ta eest kaitsta, kahekesi kohtumised välistada. Ent selgi juhul ei kõlba mu meelest seletuseks öelda, et su ema või isa on … väga-väga halb, pöördumatult läbikukkunud inimene.

 

Lapsele ta vanemat laita ei tohi, isegi lihtsama pereriiu käigus mitte. Mõistan, et see on keeruline, ent mu meelest tuleb ka vanema halbade tegude korral selgitada, miks tegu oli halb, kuidas teha nii, et see ei korduks, kuidas kahju heastada. Mõnikord võiks lapsele selgitada, et inimesed ei ole täiuslikud ja kui lihtne on ka täiskasvanutel sattuda libedale rajale. „Näita oma eluga, et sa ise suudad paremini, väga loodan sinu peale ja usun sinusse“, võib olla miski, mida parajas eas lapsele öelda.  

 

Vanematel on vastutus, et laps saaks kasvada heaks inimeseks. Kumbki vanem peab mõistma, et soodustades ja toetades lapse suhet teise vanemaga, toetab ta lapse terviklikku arengut. Teist vanemat halvustades ja last temast eemale tõrjudes õõnestab vanem ka oma lapse identiteeti.

Teadusuuringutest selgub, et vanemate lahkumineku järel kahjustab last kõige enam vanemate vaheline konflikt ja halvad suhted.

 

Õiguskantslerile tuleb iga päev kaebusi laste õiguste rikkumise kohta. Kui näiteks koolitee alustajale ranitsatoetuse, millest põhiseadusvastaselt ilma jäeti; puudega lapsele vajalikud abivahendid või diabeedilapse lasteaiakohta mured saame tulemuslikult koos asjaomaste ametnikega ära lahendada, isegi lastele eluliselt vajalike ravimite Eestisse jõudmise oleme ükskord korraldanud, siis vanemate konfliktid paistavad sageli lõpuni lahendamatud. Ja valus on neile kaasa elada, mõistes, et kuni vanemad lapse parimast huvist lähtudes heas tahtes kokku ei lepi, ei lahenegi miski. Kohus võib ju olla määranud, et laps saab elada kordamööda mõlema vanema juures – ent kahjuks ei pruugita kohtuotsust täita või tehakse täitmine kõikidele nii vastikuks, et närvid on  viimseni pingul. Ka kohtunike ja kohtutäiturite jaoks on need vaidlused emotsionaalselt rasked. Jah, ka meie kolleegidega püüame veenda lapse huvides kokku leppima. Liialt sageli seepeale vanem vihastab, nõudes poolevalikut.

 

Näiteid õiguskantsleri praktikast

 

Nendes lugudes, mis meieni jõuavad, näeme paraku,

  • kuidas vanemad on üksteist halvustanud ja süüdistanud, mõtlemata, mida tunneb laps, kes peab kuulma, kui räägitakse halvasti inimesest, keda ta armastab;
  • kuidas vanemad leiavad vabandusi, et eirata kohtus kokkulepitud suhtluskorda, ning loodavad, et võttes lapselt pikemaks ajaks võimaluse teise vanemaga suhelda, mõjutavad nad lapse arvamust teisest vanemast ja elukorraldusest
  • kuidas eri riikidest pärit vanemad ei mõista, et lapsele on oluline veeta aega mõlema vanemaga, sest lapse identiteet pärineb mõlemast vanemast
  • kuidas vanemad ei võta vastutust lahkumineku ja uue elukorralduse ees, vaid nõuavad väikeselt lapselt, et ta valiks, millal ja kui palju ta kumma vanema juures olla soovib, pannes sellega lapse õlgadele lubamatult suure koorma; Selles olukorras kipub laps ütlema mõlemale vanemale seda, mida nad tahavad kuulda, sest ta ei taha neid pahanda, ega julge tunnistada, et ta tahab olla mõlema vanema juures
  • kuidas vanemate vahelised pinged suhtluskorra täitmisel on kasvanud nii suureks, et laps on sisuliselt muutunud vanemate tüliõunaks – tülide objektiks, kelle üleandmise ja vastuvõtmise üle iga nädal vaieldakse ja keda enda huvides mõjutatakse
  • kuidas vanemad ei suuda leppida kohtu määratud suhtluskorraga ja kasutavad ka pärast kohtuvaidluse lõppu kõikvõimalikke meetodeid tõestamaks, et kohtu määratud suhtluskord on vale. On ette tulnud, et üks vanem otsib pidevalt õigustusi kohtumääruse täitmata jätmisele ja teine vanem nõuab vahendeid valimata kohtumääruse täitmist, olles oma tõde taga ajades valmis kasvõi laste suhtes jõudu kasutama 
  • kuidas elatisest saab kauplemisvahend lapsega suhtlemise võimaldamisel, kuigi seadus   seda ei luba: ma ei maksa elatist, kui ma last ei näe; ma ei lase sul lapsega suhelda, kui sa elatist ei maksa
  • kuidas kahe koduga lapsel keelab üks vanem võtta kaasa mänguasju ja riideid, mis tal teise vanema juures on, või on lapsel ühe vanema juures puudu elementaarsed õueriided, vajalikud õpikud vms.
  • kuidas üks vanem vahetab pidevalt elukohti ja liigub lastega nt öösiti, kuigi kohtumääruse järgi peab ta lapsed teisele vanemale üle andma
  • kuidas lapse arvamust ei ole võimalik lapsele turvalises keskkonnas välja selgitada, sest üks vanem lindistab lapse vestluseid
  • kuidas vanemad süüdistavad vastastikku üksteist lapse suhtes vägivalla kasutamises, mis ka korduval uurimisel politseis ei leia kinnitust

 

Igal aastal peavad kohtud lahendama tuhandeid lapsevanemate vaidlusi. Näiteks 2020. aastal lahendasid kohtud 1098 suhtlus- ja hooldusõigusega seotud vaidlust ning 2472 elatisega seotud vaidlust. Kõik need kohtuvaidlused puudutavad vähemalt üht last, vahel ka mitut. Järelikult kasvab Eestis tuhandeid lapsi, kelle elu osaks on vanemate vahelised kohtuvaidlused.

 

Kui miski on paremaks läinud, siis lahutavate lapsevanemate suhete lapsekeskse asjatundliku vahendamise sisseseadmine, bürokraatliku nimega riiklik perelepitusteenus on lõpuks otsustatud ja jõustub septembris, pilootprojekt ongi juba tööd. Sellega peaks muutuma väljaõppinud nõustaja abi igale lapsevanemale kättesaadavaks.

 

Oleme täheldanud paradoksi: enamik vanematest ei soovi, et riik sekkuks nende peresuhetesse või hakkaks neile ette kirjutama, kuidas nad oma lapsi peaks kasvatama. Õige hoiak: vanemate õigust ja kohustust oma lapse eest hoolitseda ja teda kasvatada kaitsevad ka põhiseadus ja ÜRO lapse õiguste konventsioon. Niipea, kui lapsevanemad lähevad omavahel tülli, muutub nende arvamus pahatihti kardinaalselt – nüüd hakkavad nad nõudma, et riik/kohtunik/kohtutäitur sekkuks nende pereellu ja otsustaks nende eest, millist elu peab nende laps elama. Sest just seda peab paraku iga kohtunik otsustama, kelle lauale jõuab avaldus, kus vanemad paluvad kohtul otsustada oma lapse elukorralduse üle, sest nad ise ei suuda selles kokku leppida.

 

Aga nii ei peaks olema! Peame püüdlema sellise arutelu kultuuri ja kompromisside tegemise kunsti poole, et vanemad jõuaksid last puudutavates küsimustes omavahel kokkuleppele. Kohtud ei peaks otsustama meie laste elu üle, välja arvatud erandlikud juhud, kus tõesti muud moodi ei saa. Ühegi seaduse ega riikliku sunnijõuga pole ju võimalik inimsuhteid parandada.

 

Püüame suunata ja koolitada ka linnu ja valdu, lastekaitsetöötajaid. NÄITEKS: üht asja lahendades leidis õiguskantsler, et linnavalitsus oli rikkunud lastekaitseseaduse nõudeid, jättes enne kohtule arvamuse andmist lapsed ära kuulamata ning laste huvid igakülgselt välja selgitamata. Linnavalitsusele saadetud soovituses selgitasime, et kohtumenetlusse kaasatud kohalik omavalitsus peab:

  • selgitama välja lapse parimad huvid;
  • kuulama lapse ära ning dokumenteerima temaga peetud vestluse;
  • koguma teavet lapse olukorra ning lapse ja vanemate suhete kohta, sh vajadusel külastama kodu; esitama kohtule neutraalse ja üksikasjaliku ülevaate lapse ja pere olukorrast, sealhulgas soovitatavalt lapsega peetud vestluse protokolli või selle väljavõtte;
  • vältima kohtule esitatavates seisukohtades põhjendamata hinnanguid.

 

Meilt küsitakse tihti, mis on lapse parimad huvid. Selle põhimõtte kohta on kirjutatud pikki teadusartikleid ja ka meie nõunikud on kirjutanud mitu artiklit, millega saab huvi korral tutvuda õiguskantsleri veebilehel. Lapse parimates huvides on lahendus, mille puhul on kõiki asjaolusid arvestades lapse heaolu tagatud parimal võimalikul moel. Lapse jaoks parima lahenduse leidmisel tuleb kindlasti rääkida ka lapsega, et saada teada, mida tema mõtleb, tunneb ja soovib. Lapsega manipuleerida püüdvad vanemad peaksid mõistma oma tegevuse kahjulikkust ja mõttetust: lapse arvamus on üks asjaolu paljudest, millega otsustamisel arvestada, aga mitte ainus. Lapse arvamusega arvestamisel tuleb alati arvestada tema vanuse ja küpsusega. Mida küpsem on laps, seda suurema kaalu omandab lapse arvamus. Teatud arenguetapis võib lapse küpsus ja kaalutlusvõime olla sellisel tasemel, et see saab lapse parimate huvide kindlakstegemisel määravaks.

 

Loodan, et aina enamad vanemad mõistavad, et lahkuminekuga lõpeb paarisuhe, mitte last hoidev ja armastav vanemlus. Lapse elukorralduse üle otsustamisel tuleb jätta erimeelsused kõrvale ning seada esikohale lapse parimad huvid.