Õiguskantsler Ülle Madise räägib, kuidas väiksena pojengiõite sees sipelgaid uudistas, mida talvised Pärnu tänavad talle meenutavad ning miks Saadjärve ümbrusel on südames eriline koht.

Priit Wend Kuusk

Lugu ilmus ajakirja Eesti Naine veebruarinumbris

Mis täidab rinna õnnetundega, kui pere, lähedased ja töö kõrvale jätta?

Enamasti on see vist ikka loodus, mis õnnetunde esile kutsub. Mulle meeldib väga Saadjärvel olla ja üle paadiserva kalu vaadata. Eestis on ju sellega vedanud, et on järvi, mis on nii läbipaistvad, et sa näed põhjani kogu elustikku, taimi. Siis tunnen küll, et olen nii õnnelik, et ei oska midagi enamat tahta.

Üks väga kummaline õnnehetk, mida hiljem ei olegi enam kogenud, oli 20 aastat tagasi Ameerikas Wyomingi osariigis, paigas, kus ka paljud ameeriklased pole käinud. Sain kutse huvitavale valimisteemalisele seminarile esinema ja et seminar toimus pärast kaksiktornide varisemist, ei tahtnud keegi lennata. Lõpuks öeldi, et võtke abikaasa ka kaasa ja kui soovite, jääge kauemaks. Nii saimegi Grand Tetonis ja Yellowstone’is matkata. Matkasime üle 30 kilomeetri, kõikjal oli loomi... Näiteks imetas põdraema vastsündinud vasikat käegakatsutavas kauguses, loomad ei kartnud inimesi... Möödusime kargetest ja puhastest mägijärvedest, jõudsime päris mäetippu ja puhkasime puutüvel jalgu. Õhk oli seal hoopis teistmoodi ja peas oli kuidagi selline lahedus, et seda pole vist mitte kunagi hiljem olnud... Ja tohutu õnnetunne!

Minu jaoks peab igal asjal olema mingi algpunkt. Ma tulen Saadjärve juurde tagasi: miks just see koht?

Saadjärve ääres on meie pere kodu ja aastatega saab järv omaks. Tunned iga aastaaega, iga puud ja järvesoppi...

"Iga nukruse või kimbatuse puhul aitab raamat, õpetas mu ema juba siis, kui väga väike olin, ja otsis sobiva välja, luges ettegi."

Me kõik tarbime erinevaid asju ja üks ilus ja üks oluline asi, mida inimesed tarbivad, on kultuur laiemalt. Emotsioonid, mida saame kunsti ja kaunite asjade kaudu. Millist elamust tahaksid jagada?

Raske on ühte elamust esile tuua. Ma võib-olla räägiks millestki, mis võluks ka teisi. See on Sirje Runge hiigelsuur hõbedane maal „Suur armastus“, mille ta maalis aastal 2003. See on täiesti lummav õlimaal. Mina nägin seda aastal 2004 Tallinnas Rotermanni soolalaos ja nüüd pani kunstnik selle üles Tallinnas Rocca Al Mare vabaõhumuuseumisse. Sellel maalil nüüd on ka teine pealkiri, „Kaunis lagunemine“. See on midagi väga-väga võluvat. Soovitan võtta aega, et seda maali kohapeal või veebis silmitseda. Kui seda aastal 2004 nägin, oli see saalis ainsana eksponeeritud ja ma arvan, et tollal ei olnud ma üldse abstraktse kunsti austaja. Pigem olin näitustel sellistest töödest mööda läinud ja mõelnud, et nojah... Nüüd oli aga üksainus töö ja köitev muusika taustaks, ja ma jäin hõbemaali umbes tunniks ajaks silmitsema. Elamus, mis sealt sain, oli vapustav. Ja idee, et lasta sellel nüüd loodusega üheks saada, läbipaistvaks muutuda, on samuti minu meelest võrratu. Hõrk mõte seal taga − mitte ainult sünd ja armastus ei ole ilus, vaid tegelikult ka selle kadumine... Ka seda tuleb vaadata ilusana.

Mäletan seda „Aktuaalse kaamera“ uudisloost. Kuidas Runge maali metsa pani ja minu meelest oli see kurb. Kunstnik kõneles ka keha vananemisest ja inimese kadumisest... Kas see ongi see, millest David Vseviov mulle ühes intervjuus rääkis: ka inetus tuleb näha (leida) ilu?

Aga mis meil üle jääb? Me keegi ei ole ise ju vanad olnud. Oleme selles eas, kus me praegu oleme, ja me ei tea, mis edasi tuleb... Mina vaatan alati suure vaimustuse ja rõõmuga endast vanemaid inimesi, kes oskavad ka vanadusest rõõmu tunda. Kui inimesele on juba elu antud, siis ma arvan, et on kõige targem olla rõõmus ka siis, kui keha ei ole enam sile ja nii terve, kui ta oli noorena. Mina ei näe selles töös mitte kurbust, vaid hõrku avarust. Sirje Runge veebilehelt saab selle kohta lugeda, mida on hõbemaalist arvanud kirjanikud ja kunstnikud. Igaüks leiab sealt oma.

Vananemisest rääkides meenub mulle noorena malevas nähtud Kunda kiviraidur. Ma teen ehk mälestuses asja ilusamaks, aga see mees oli umbes 70aastane, kiilakas, lihaseline, ta keerutas mänglevalt ühe käega suurt ümmargust vasarat, mida mina kahe käega vaevu jõudsin tõsta. Töötas hommikul kella kuuest keskpäevani, jõi lõunaks söögi kõrvale pudeli viina, magas puu all paar tundi ja siis töötas edasi. Toona mõtlesin, et oleks ise ka sama vanalt sama kõva tegija... Kas eakamat tegijat nähes tekib väike kadedus, et tahaks ise samuti niimoodi välja vedada?

Kadedust ei ole. Mul on südamest hea meel, et see inimene on selline, ja kohe tekib lootus, et äkki tõesti õnnestub endal ka, kui saatus niipalju aastaid annab, samasugune olla. Armastan meenutada hea sõbra Viivi Luige juttu sellest, kuidas tema ema ühel hetkel otsustas, et ta ei virise enam mitte millegi üle. Ja kus siis hakkas juhtuma häid ja huvitavaid asju! On võimalik küll ja ennast tuleb distsiplineerida!

Üha enam olen mõelnud sellele heale, mida vanemad ja vanavanemad meisse kodeerivad, ja küsin endamisi, kuidas nad küll on jaksanud ja jaksavad. Kui teen porgandipirukat, mõtlen oma Tartu vanaemale: et porgand poleks lääge, tuleb panna musta pipart! Kevadise kellakeeramise üle pole meie kodus iialgi nurisetud, vastupidi. Õhtud lõpuks taas valged! Iga nukruse või kimbatuse puhul aitab raamat, õpetas mu ema juba siis, kui väga väike olin, ja otsis sobiva välja, luges ettegi.

Minu viimase aja lemmikteema on lapsepõlve lõhn. Mis on sinu lapsepõlve lõhn või lõhnad ja kindlasti tahan sinna juurde ka lugu kuulda!

Neid lõhnu ühendab Pärnu, kus rannarajoonis väikses majakeses elasid minu vanavanemad. Lõhnu on neli. Mäletan nii selgelt, et kui Pärnusse vanavanemate juurde jõudsime, siis tõttasin kohe tuppa ja seal oli tibatilluke esik. Ja selles esikus oli kummaline, väga hea ja eriline lõhn. Lõhna ma ei oskagi kirjeldada, aga kui saaks selle pudelisse panna, siis see oleks arvatavasti minu parfüüm. Teine lõhn on Pärnu talvistelt tänavatelt. Selles on palju köetud ahjusid, suitsu ja ikkagi ka merehõngu! Ma arvan, et see oli minu kujutluse vili, kui ma seal vanaisa ja vanaema vahel ringi tatsasin ja ühtelugu peatusin, sest tegusate inimestena tundsid nad absoluutselt kõiki Pärnu inimesi...

Kolmas lõhn on vanaisa kuur. Ja see lõhn on nüüd muide ka mu isa kuuris. Seal on korrapäraselt ritta laotud head küttepuud, mis on kõik õigesti kuivatatud, ja see seguneb heade värvide ja lakkide lõhnaga.

Kõige armsam lõhn lapsepõlvest on pojengilõhn. See on ka sealt Pärnu aiast ja umbes sellest ajast, kui ma käima õppisin. Väidetavalt oli mul roosa, valgete täppidega kaabu peas ja need pojengid ulatusid täpselt minu ninani. Alguses olid õienupud, siis õied ja mis mulle erilist rõõmu tegi, oli see, et pojengiõite sees olid sipelgad. Vanaema aia roosade pojengide lõhna peale tuleb mulle lapsepõlv meelde ja see tunne, kuidas otse minu nina ja silmade ees on õite sees sipelgad, päike särab ja kõrgel on õunapuuvõra...

Kas teistel pojengidel on üldse sama hea lõhn nagu neil seal vanaema aias? Või pole ikka päris see?

Mulle meeldib mõelda, et ikka on päris see. Niipea, kui pojengid õitsema hakkavad, siis ma tõttangi otsima just neid õigeid, roosasid, õige lõhnaga vanu taluaia pojenge...

Lõhnamälu on ju väga tugev aisting. Kas lõhnamälestus viib, kasvõi korraks, nipsust tagasi sinna vanaema aeda ja oledki jälle väike Ülle?

Jah, tekib selline muretu ja rõõmus olemine... Ja kuidagi see kuldroheline valgus, mis tuli päikesest läbi õunapuuvõra − õunapuu oli selle pojengi kohal −, tuleb ka kohe silma ette!