Ülle Maidse: ametnik peab inimese mure lahendama, mitte seda uksest välja menetlema

Postimees, 10. juuli 2019

Õiguskantsler Ülle Madise sõnul näitab ühe pere aastaid lahenduseta olnud reostunud kaevuvee juhtum, et mõni ametnik eelistab inimese mure lahendamise asemel seda menetleda. Sellist käitumist ei saa vabandada hirmuga, et kui riik ühe inimese mure ära lahendab, hakkavad teised äkki sama tahtma.

 

Milles see asja kese helendava kaevuvee juhtumi puhul on? Meil on siis liiga palju riiki ikkagi, kui kaks asutust ei saa selgeks teha, kes peaks inimese mure lahendama?

Seda on raske öelda, millal ametnike tahe ja julgus otsustada ära kadus. Ei taha ka üldistada, sest ametnikke on erinevaid.

Meie ametkonna praktikas on väga häid juhtumeid, kus näiteks üksi elava pensionäri vigane aadress on märgitud registris õigeks, ametnik on selle nimel bürokraatiatõkkeid ületades pingutanud ja pensionär on toetuse kätte saanud, või puudega lapse mure leidlikult kõrvaldatud. Aga kahjuks on ka teisi juhtumeid − nii ka selle helendava kaevuvee juhtumi puhul −, kus ametnikud ei sea sihiks mitte inimese muret lahendada, vaid oma uksest välja menetleda. Ajada segast juttu, et see pole meie pädevuses, see pole nonde pädevuses. See pole üldse inimese asi, millise asutuse pädevuses mis on. Õiguskantslerit ongi selleks vaja, et seda meelde tuletada.

Selle juhtumi asjaolude väljaselgitamine ja olukorra lahendamine on nii keskkonnaameti kui ka keskkonnainspektsiooni ning tõenäoliselt ka omavalitsuse pädevuses. Kõigil on oma töö ja oma osa ja see pole mingi vabandus, et meie ei saa üksi kõike ära teha. Riigis ei saa tihtipeale üks asutus kõiki asju ära lahendada. Küll aga saab võtta vastutava rolli, et mitte jätta enne järele, kui asi on lahendatud.

 

Tõstsite küsimuse, kuhu ametnike julgus on kadunud. Aga nad peavad ju täitma seadust, mis julgust seal saab olla? Nad ei tohi üle astuda, loomingulised lahendused ei ole seaduste raamides ju kuigi sallitud.

Vastupidi. Põhiseadus näeb ette, et inimese mure tuleb mistahes seaduslikul viisil ära lahendada võimalikult kiiresti ja sisuliselt. Kaevujuhtumis − seadused on olemas ja piisavad selleks, et selgeks saada, kust reostus tuleb, reostajad korrale kutsuda ja vajaduse korral kaev korda teha. Olen kuulnud väidet, justkui ei tohiks Kassinurme talu muret seadusekohaselt lahendada, sest siis tahtvat teised ka maksumaksja kulul uut kaevu. Kui riik ei suuda põhjavee reostamist takistada, tulebki põhjendatud juhtudel ka teisi aidata, loomulikult. Kui keegi oma kaevuvee teadlikult rikub, ehitab septikuid jm rajatisi, mis ei vasta nõuetele, on seegi võimalik kindlaks teha ja sel juhul on inimene ise süüdi ja talle ei hüvitata midagi. Sarnast juttu oleme kuulnud mujalgi.  

Kui mõni Abhaasia eestlane saab kodakondsuse...

Täpselt nii. Seadust tuleb täita näoga inimese poole. Kui kellelgi teisel on samuti õigus hüvele, siis neil kõigil on õigus saada seaduses ette nähtud hüved kätte. Kui on neid, kes pahatahtlikult oma kaevu mürgitavad või esitavad võltsdokumente, siis peab riigil olema ka võimekus teha asjad selgeks ja öelda „ei“. See ei ole õigustus, et äkki teised hakkavad ka tahtma.

Ühelt poolt justkui pole mõnel ametnikul julgust, nagu ütlesite, teiselt poolt on ka poliitikuid, kes ütlevad, et ametnikud juhivadki riiki, ei lase poliitikutel teha häid asju. On meil ametnike riik?

Ametnikud on inimesed. Olen selles sfääris töötanud 22 aastat ja minu kogemus on, et enamik inimesi tahab teha oma tööd hästi ja pälvida heakskiitu. Aga silma hakkavad loomulikult need, kes oma rolli Eesti rahva teenimisel rikuvad.

Olen näinud mitut tüüpi rikkumisi. Esimene tüüp on ametnik, kes jätab oma töö tegemata, kuna ta osutub pugejaks: kiidab poliitiku soovil takka põhiseaduse vastastele või Eestile kahjulikele otsustele. Tegelikult on ametniku ülesanne öelda ka oma ministrile, et see või see plaan on põhiseadusega vastuolus, aga ministri poliitilisi eesmärke saaks saavutada näiteks nii. Ametnik ei tohi olla poliitik, ta peab toetama legaalsetel valimistel mandaadi saanud poliitikute suundi, aitama leida realiseeritavad lahendused.

On ametnikke, kes kasutavad oma positsiooni isikliku agenda ajamiseks. Realiseerida oma maailmavaadet, öelda, et üks või teine asi on põhiseaduse vastane, kuigi tegelikult ei ole. Või öelda, et mingit asja nii või naa lahendada ei saa, kuna siis tahavad teised ka. Seda oleme me ka näinud.

Siis on kolmas grupp ametnikke, kes väga tahaks tööd teha, aga kes on surutud kunagise tulemusjuhtimise rakendamise tõttu väga kitsastesse raamidesse. Ja on ära võetud julgus parimat tahtes eksida. Kui ta on tahtnud parimat, on püüdnud kasutada näiteks maksuseaduse vähekasutatud norme, et õigluse huvides teha otsuseid, ja kui see halduskohtus loetakse siiski õigusvastaseks, siis selle pärast pole vaja ametnikku karistada. Seda tuleb teha siis, kui ametnik jätab teadlikult oma ülesanded täitmata.

Meie praktika on see, et väga paljude ametnikega on võimalik mõistlikult asjad läbi arutada ja nad mõistavad, et tuleb lahendada, mitte menetleda.

Poliitikud valitakse nelja aasta tagant uuesti ja valimistel tuleb lubada uuendusi, ringitegemisi. Aga ametnikud justkui hoiavad mingit joont, mis on pikemalt kokku lepitud. See stabiilsus on ju ka väärtus.

Kui räägime Eesti positsioonist rahvusvahelisel areenil, siis oleks stabiilsuse hoidmine väga mõistlik. Ükskõik, kes on võimul ja kui teravad on huvirühmade vahelised vaidlused, siis mina ütleksin, et vaidleme kodus, aga väljapoole hoiame Eesti kuvandit, et tegu on ühe väikese, ausa, nutika, reeglitest kinni pidava riigiga, kes lihtsalt niisama ei hulla. Siin on stabiilsus kindlasti väga suur väärtus.

See puudutab ka riigikaitset. Kui räägime muutuse valmidusest riigis sees, siis kohati tahetakse muuta seda, mis töötab hästi. Sest seda on lihtne muuta. Aga neis asjus, mis inimestele päriselt korda lähevad, millest sõltub Eesti saatus, kiputakse alla andma. Nii et ma ootaks vähem ladva ilulõikust. Sinna on aastate jooksul läinud väga palju energiat ja kasu pole sellest midagi. Reforme on vaja tänapäeva töö ja sotsiaalsete tagatiste alal, ettevõtluse toetamisel. Kuulasin ühe majandusteadlase loengut, ta ütles, et parim on, kui meil on katsetamas palju vabu, riskialteid ettevõtjaid, see suurendab rahva heaolu. Oluline on, et inimene saaks end tööga ära elatada. Inimõiguste tunnetamisel on päris probleem ilmajäetus, kõige laiemas tähenduses.

Kas meie välispoliitiline stabiilsus on viimasel ajal kuidagi ohus? Euroopas on ju hulk riike, kellel on olemas kogemus paremkonservatiividega valitsuses. Nad peaks ju meid hästi mõistma, ega arvama, et midagi on drastiliselt muutunud.

Väga tahaks loota, et Eesti ei ole kahju saanud, aga olen alati soovitanud, et teiste vigadest tasub õppida ja neid enda huvides ära kasutada. Isegi siis, kui teised annavad vahel segaseid sõnumeid või seavad kahtluse alla rahvusvahelise õiguse püsimise ja sellest kinnipidamise vajaduse, ei ole meil kohustust minna sama teed. Aga ma pole välispoliitika ekspert ja loodan, et asjad on hästi. Paljud riigid, kes on kas suuremad või kelle geopoliitiline asend on parem, on tõepoolest kasutanud välispoliitikat sisepoliitiliste asjade ajamiseks, aga see ei tähenda, et Eesti saaks seda endale lubada.

Praeguseks on uuesti kordunud kohtunike peade veeremise tsitaat. Seda kontekstis, kus Riigikohus leidis, et välismaal kooselu sõlminud paaril on õigus sellele ka Eestis. On neid, kes leiavad, et kohus on asunud Riigikogu asemel seadusi tegema. Kohus ise on selle muidugi ümber lükanud.

Kohus ei saanudki teistsugust otsust teha. Et kooseluseadus on praak, see on ju teada. Ei olnud ühtegi põhjust eraldada sellest rakendusakte. Rõhuv enamus täiendustest, mida selle seaduse rakendamiseks vaja on, ei nõua parlamendi koosseisu enamust. Ühiskondlikku pinget polnud vaja poliittehnoloogilistel põhjustel üles jätta.

Aga et see seadus selline on, pole kohtu süü. Riigi Teatajas on kooseluseadus märgitud kehtivana ja täitmiseks kohustuslik kõikidele notaritele, ametnikele, kohtunikele. Seaduse lüngad tuleb täita põhiseaduse alusel. Eesti riigiõiguse teooria selle kohta, kuidas sisustada abielu, kooselu, perekonda, tugineb osaliselt inimõiguste kohtule, aga ka rahvusvahelistele uuringutele. Ühist majapidamist jagavate tugeva hingelise seosega inimeste õigused peavad olema kaitstud. Eesti on selle kohustuse võtnud ja see on ka põhiseaduse sisu. Nii et teistsugust otsust kohus langetada ei saanud. Küll aga jagan kriitikat kooseluseaduse vastuvõtmise protsessi pihta. Aga kui kohtuotsus ei meeldi, tuleb muuta seadust. Siin ei saa süüdistada kohtunikke, kes tegid oma tööd.

Ilmselt on hulk inimesi, kes siiski leiavad, et riigikogu teeb seadused ning siis vaieldakse mingi asi Riigikohtuni, kus kohus ütleb rahvaesindajate asemel, kuidas asjad peaksid olema.

Õnneks pole Eesti päris sellele teele liikunud. Kindlasti on neid lahendeid, mille üle tahaks samade argumentidega vaielda, aga õnneks on neid vähe. Niikaua kui ka kohtuotsused on erialaajakirjanduses juriidilisest küljest kritiseeritavad, niikaua kui Eestis on vaba ajakirjandus ja väljendusvabadus, ma ei kardaks, et kohus politiseerub. Meie süsteem on piisavalt avatud. Aga on muidugi riike, kus kohus on politiseeritud ja ma ei soovitaks seda Eestil eeskujuks võtta. Lõppastmes asjatundlik ja sõltumatu, autoriteetne kohus on kasulik meile kõikidele.

Loomulikult on igaühel õigus esitada oma argumente, miks ta leiab, et oleks tulnud teha teistsugune otsus. Küll aga ei tohiks rünnata kohut kui institutsiooni ega kohtunikke isiklikult. Kohtunikel on katseaeg, distsiplinaarvastutus, vajadusel ka kriminaalvastutus tahtlikult seadusevastase otsuse tegemise eest. Nad kontrollivad üksteist, neid kontrollib teatud ulatuses justiitsminister ja ka õiguskantsler.

Institutsioonide ründamine alatu poliitilise võitluse võttena on pika ajalooga. Esimest korda hakkasin seda tänu ühele Ameerika professorile märkama kahekümne aasta eest. Eestiski on see 15 aastat tuntud nähtus. Too professor rääkis õhinal sellest, kuidas üks alatu poliitilise võitluse võte on hakata ühiskonna institutsioone alusetult kritiseerima. Selleks et odavalt populaarsust ja tähelepanu saada, rünnatakse asjatult kohtuid, ajakirjandust, valimisi kui selliseid. Mõnel hinnangul aitab see oma valijale seletada, miks ei näita valimistulemus kogu rahva toetust, mida väideti endal olevat.

Siin pole muud retsepti, kui hoolitseda selle eest, et valimised, ajakirjandus ja kohtud oleksid väga professionaalsed ja sõltumatud ja niisugustena ka näiksid. Et inimesed, kes on seotud valimiste korraldamisega, ajakirjandusega, kohtutega, peaksid alati silmas hoida oma institutsiooni sisuliselt sõltumatu ja asjatundlikuna. Kui on vigu, tuleb neid tunnistada ja parandada.

Kes kaitseb kohtuid, kui neile öeldakse, et seal peaks pead veerema?

Kohtunikud ise, meie kõik, ka mina oma ametis. Mida selgemad, õiglasemad ja arusaadavamad on kohtulahendid, mida autoriteetsemad ja selgema jutuga on kohtunikud, seda vähem võimalust on neid rünnata.

Kui palju tajutakse, et kohtuotsust kritiseerides kritiseeritakse tihtilugu hoopis seadusi ja seadusandjat?

Paljud ei taju. Kohus ei loo Eestis seadust – on riike, kus kohtunikke valitakse, kus seadusi vähe ja pretsedentidega seadusi luuakse –, aga siin peab kohtunik rakendama seadust. Paljudes seadustes on siiski jäetud kaalutlemisruum. Vaidlus käib tihti selle üle, kas üks või teine vabaduse piirang on põhiseaduspärane. Kohtunik peab elu normiga kokku viima, see nõuab sügavaid teadmisi ja veenvat loogilist argumentatsiooni. See ongi kohtuniku kui inimese töö. Küllap on ka juhtumeid, kus kohtunik on seadust ebaõiglaselt rakendanud. Tavaliselt need vead parandatakse järgmises kohtuastmes. Kindlasti on olukordi, kus vaidlevad pooled on läinud kohtusse kindla veendumusega, et õigus on neil. Sellisel juhul ükskõik mis otsus kohtult seda veendumust ei murra.

Kas teie tajute, et Eestis on selles, kuidas seadused sünnivad, mingid pimedad nurgad? Et me ei tea, kust tulevad mingid mõtted, mingid alged seadusteks, vahel ka eelnõude toorikud Riigikogu liikmete või valitsuse liikmete lauale?

Lubamatu on just see osa, mis jääbki läbipaistmatuks. Ka meie näeme oma töös, et korraga ilmub eelnõu teisele lugemisele mingi väga põhimõtteliste muudatuste pakett. Selline, mis keerab asja täiesti pea peale, toob sisse täiesti uue teema, mida pole arutatud. Näiteks märkasime, et isikuandmete kaitse rakendusseadusesse taheti korraga panna vanglaametile õigus teha tohutult laia inimeste hulga andmebaas. Väga kuulus juhtum on helded taastuvenergiatasud, mis loovad ettevõtetele maksumaksja arvel pikaks ajaks õiguspärase ootuse. Kui hiljem hakatakse rida ajama, kust see kõik tuli, kehitatakse õlgu. Ainsad, kes saavad esitada küsimusi, kust need muudatused tulid ja mis on nende sisu, on Riigikogu liikmed ise. See peaks kajastuma ka eelnõu teise lugemise seletuskirjas, kes mingi muudatuse tõi.

Teine pime sektor on see, kust ministeeriumid tellivad mõne poliitilise seisukoha toetuseks pealtnäha sõltumatuid analüüse ja ekspertiise. See on väga huvitav teema. Kolmas on eelnõude väljast tellimine. Erasektorisse on mingitel põhjustel viidud päris suur summa Euroopa Liidu raha ja vastu saadud midagi, mida seesama poliitikakujundamise eest vastutav ametkond ei oska põhjendada ega seletada. Pahatihti kasutatakse välist ekspertiisi selleks, et peita tegelikke motiive, tegelikke huvirühmi.

Siingi on lahendus olemas: otsustamisprotsess peab olema avalikkusele teada ja võim jagatud paljude vahel, tugev kodanikuühiskond ja vaba ajakirjandus toovad pahelised teod välja.

Peaks meil olema mingid selged lobireeglid, et kõik teaksid avalikult, kes Riigikogus või valitsuses parasjagu kelle juures on käinud?

Enne peaks uurima teiste riikide kogemust. Just kogemust, mitte norme ja seadusi. Seadus ei asenda südametunnistust. Me võime seadusega tõmmata mingi piiri, millest üle ei tohi lobist või suhtekorraldaja astuda, aga sellest pole Eesti oludes suurt kasu. See on omamoodi võluv, et me oleme kuskil kõik koos – samas laulukooris, lapsed samas lasteaias, korterinaabrid või klassivennad. See on väikerahva võlu ja valu. Kui keegi tahab ministrile või olulisele ametnikule läheneda ja talle mõnd oma huvi peale suruda, siis see on igal juhul võimalik, on meil seadus või ei ole. Aga sel juhul peaks olema südametunnistus ja ametiau. Kuulata võibolla ära, aga öelda, et ma lähtun oma ülesannetest, otsin parimat erapooletut lahendust.

Kas vähemused vajavad praegu Eestis rohkem kaitset kui mõned aastad tagasi?

Teadlasena ei saa siin anda vastust ilma alusuuringuteta. Ühe asjaga on mindud võibolla liiale ja mitte ainult siin, kui vaadata, mida kirjutavad Der Spiegel, Economist, Frankfurter Allgemeine. Identiteedipoliitika ja pealesurutud ülemäärane poliitkorrektsus, need pididki välja kutsuma vastulöögi. Kui ülevalt alla inimestele kogu aeg dotseeritakse, kuidas on õige öelda, kuidas mõelda ja tunda, siis täiskasvanud inimesed hakkavad vastu. Veendumusi ei saa jõu või seadusega murda. Nendest saab heal juhul välja kasvada. Enda ja teiste ebatäiuslikkusega tuleb leppida, aga kunagi ei tohi loovutada headust ega ausust. Kui teised on sinust erinevad, kuuluvad mõnda vähemusse – Eestis on õnneks ka kõik poliitilised erakonnad vähemused, kellelgi pole absoluutset enamust –, siis sulle ei pruugi meeldida teistsugune maailmavaade, aga sa ei pea olema ebainimlik ja vastik selle maailmavaate kandja vastu. Miks peaks selle vastu võitlema, kui kellelgi teisel on natuke parem, ilma et minul on halvem? Ka liidrid peaksid vältima asjatut ässitamist. Asjatu ässitamine ja aus otsekohesus on kaks eri asja. Otsekohesus on kohane, aga asjatu ässitamine üldse mitte.

Mul on tekkinud arusaam, et meie valimistega on midagi valesti. Teie kantseleist on tulnud mõtteid, kuidas teha ringi valimisringkondi, veel tuleks muuta reklaamipiiranguid, siis ka keelatud annetuste piiranguid. Kas valimised on ajale jalgu jäänud?

Me jälgime hoolega valimisi, ausad valimised on erakordselt tähtsad. Meil on tulemas õige varsti põhjalik vastus elektroonilise hääletamise kohta. Ringkondadega on see probleem, et kuna palju inimesi on kolinud, Tallinn, Tartu ja nende ümbrus on kasvanud, on õiglane, et kandidaatide pingutus ja häältesaagi kaal oleks üle riigi võimalikult hästi võrreldav.

Sellest veel olulisem probleem on ikka ja jälle poliitika rahastamine. Üks murekoht on erakondade sidusorganisatsioonid, mille kaudu on võimalik rahastamispiiranguid rikkuda. Kui sul on MTÜ ja see teeb maailmavaatele või kandidaadile reklaami ning kasutab välisriikide raha, juriidiliste isikute raha, siis see on valemäng. See on lubamatu. Ma soovitaks eelistada lahendusi, mis väljendusvabadust ei piira. Igal MTÜ-l on õigus valimisolukorras oma seisukohti avaldada, aga järelevalvajatel peab olema ka õigus esitada küsimusi.

Teine probleem on see, et seaduse järgi on ka äriühingutel keelatud anda poliitikas osalejale tasuta või soodustusega pinda, ruume, reklaame. Kui ta seda teeb, tuleb vahe deklareerida annetusena. Kui mõni ärimees toetab üht või teist maailmavaadet ja pakub temale kuuluvatel reklaamipindadel reklaamivõimalust, peab seal olema hinnakiri. Ja see pole nii, et ta oma sõpradele annab tasuta.