Selge keele mõtteviisi patrooni, õiguskantsler Ülle Madise tervitus selge sõnumi võistluse galal 2022. aasta 28. oktoobril Õiguskantsleri kantseleis, Kohtu 8
Austatud eesti keele, selge mõtte ja selge sõna sõbrad!
Eesti Keele Instituudi selge sõnumi võistlus on mu meelest hiilgav viis hoida eestlust, vältida võimu ja inimese võõrandumist ning tunnustada tarkust. Selge sõnum on ka austuse märk näitamaks, et hoolid sellest inimesest, kellele sõnum mõeldud on.
Ju on kõik märganud, et inimene, kes tunneb oma eriala – olgu arst, ametnik või füüsik –, suudab sellest rääkida nii, et teisedki mõistavad. Niinimetatud ametnikukeel rahvaga suheldes ei tohiks olla sallitud. Isegi natuke mitte. Sest see süvendab võõrandumist ja murendab tarkuse aujärge. Ei mingeid tegevusi, võtmepädevusi ega kliimaambitsioone, kui tohib paluda.
Üks üheksanda klassi noormees kurtis kevadel, et tema minapädevused pandi maatriksise ja nii ta gümnaasiumist välja jäigi. Ei ole teada, mida selle all mõeldi. Mida võiks tähendada minapädevus – olen kuulnud erinevaid variante, alates kingapaelte kinnisidumisest kuni teiste tavaliste igapäevaoskusteni. Tabava eestikeelse sõna leidmine on nii põhiseadusjärgne kohustus kui ka rõõm, kas pole?
Ülbitsemine ega jauramine ei kaunista kedagi. Selge sõnumi võitja märk aga kaunistab. Näiteks Vikerraadio teadusuudist ei jaksa ära imetleda! Kuulad, saad targemaks ja oled kohe rõõmsam, et sinuga nii kenasti, hea diktsiooniga, selges keeles kõneldi. Riigiasutused on õppinud ka selge sõnumi võistlusel tunnustuse pälvinud Maksu- ja Tolliameti eeskujust, et tigeda paragrahvirivi − millest keskmine inimene luges välja, et ta pannakse lõpuks nagunii vangi − asemel võib öelda lihtsalt: „Palun esitage oma andmed“ või „Palun makske 30 päeva jooksul ära 18 euro ja 50 sendi suurune maksuvõlg“. See paneb inimesed tegutsema. Ja vist jääb ka vimma vähemaks.
Ega elu ei peagi kerge olema, on vana ja teada tarkus. Nii läheb sõnumi edastamine üha keerukamaks. Naljatamisi öeldes on vallutusretkel röökiv kõneviis ja udutav kõneliik. Kurdistavast mürast ja arusaadamatust udust aitabki välja murda selge sõnumi loomise kunst.
Segaduste keerisesse sattus ka õigekeelsussõnaraamat. Emakeele üle vaidlemises pole midagi halba ning vaidluste kirglikkus näitab, et eesti keel on meile kallis. Kui jääb nii, et kirjakeel on hoitud, kirjakeeles on sõnadel kokkulepitud tähendused, kantseliidisõnu ja ingliskeelseid toorlaene ei soosita ning vajadusel luuakse uusi omaenda, just eesti keelde sobivaid sõnu, on hästi, nii nagu põhiseadus nõuab. Kui taigen võib olla ka tainas − nähtavasti sõnast tainapea −, siis miks mitte, saab aru küll. Kui aga kuulatavaimas raadiojaamas seletatakse, et „Nissis sõitis veoauto rannapromenaadil rahva sekka“, võib eakam kuulaja suurde segadusse sattuda. Nizza on ikka Nizza ja kui lähtuda paiga omaaegsest keelest, siis peaks kirjutama hoopis Niça, hääldatakse "Nissa". Või näiteks sõna „klient“ abi vajava lapsega ema kohta. Segane nagunii, aga teeb otsest kahjugi. Ametnikul on vist inimlikult lihtsam tõdeda, et klient jäi teenuseta, kui tunnistada, et ta jättis ema ja lapse hätta.
Eesti keele olemus, kirjakeeles kokkulepitud sõnade tähendused ja lauseehitus teevad eesti keelest võrratu teaduse ja hariduse keele. Me oma keelt ja selle selgust tasub kogu jõuga hoida. See on meie suur varandus, konkurentsieelis ja edu pant.
Aitäh teile selge sõnumi võistlusel osalemise ja selle korraldamise eest! Suur aitäh eesti keele ja selge, kõikidele arusaadava sõnumi hoidmise eest! See on miski, mille oleme esivanemaile võlgu ja mida saame tulevaste põlvede heaks teha.