Ülle Madise: põhiõiguste olulised kitsendused peaks otsustama riigikogu

Õiguskantsleri ettekanne riigikogus 21. septembril

https://www.err.ee/1608345767/ulle-madise-pohioiguste-olulised-kitsendus...

 

1. septembrist 2020 kuni 31. augustini 2021 sai õiguskantsler kokku üle 5000 erinevat laadi pöördumise, kaebuse ja avalduse. Sisulist lahendamist vajas üle 3000 asja.

Töö maht kasvas seega aastaga viiendiku võrra, viimase kuue aastaga on töömaht suisa kahekordistunud. Nagu ikka, kui vähegi saame, siis püüame meile oma mure usaldanud kaaskodanikku aidata ja kasutame selleks kõige lühemat õiguspärast teed.

Omaalgatuslikud koormised ja maksud

Üksinda ei saavuta siin maailmas keegi midagi ja seepärast tänan riigikogu liikmeid, samuti eelmise ja praeguse valitsuse liikmeid, riigi ja kohaliku omavalitsuse ametnikke, kõikide nende arvukate juhtumite eest, kus me üheskoos oleme mure tõesti saanud lahendada ja vältinud olukorda, kus inimene tunneb, et tema oma riik temast ei hooli.

Ju see on meil ühine siht, et Eesti peaks olema parim koht elamiseks, mis tähendab ühtlasi seda, et elu peab alati käima meie vabadust, vastutust ja mõistlikkust nõudva põhiseaduse järgi ja isegi üksainus hammasrataste vahele jäänud inimene on liiga palju.

Aitäh riigikogule selle eest, et õige mitmel juhul said inimese ebakindluse või ebaõiglase kohtlemise allikaks olnud seadusesätted parandatud. Kui vaid mõned näited tuua, siis noortele sai kättesaadavaks psühhiaatriline abi, eriti traagilistel juhtudel. Paranes olukord koolilaste ekskursioonibussides. Ka väärteo ohvritele anti õigusi juurde, neil tekkis võimalus näha ise toimikut, et esitada näiteks liiklusõnnetuse ohvriks sattudes kahjunõue.

Need on ainult mõned näited. Seesugune hea koostöö on käima läinud äsja alanud ülevaateaastalgi, pean siin silmas sotsiaalkomisjoni arutelusid.

Iga kaebust, kõiki neid mitut tuhandet vaadates me esimesena küsimegi, kas probleemi põhjus võib olla põhiseadusevastane norm seaduses või valitsuse, ministri või kohaliku omavalitsuse määruses. Seesuguseid norme leidsime möödunud ülevaateaastal enim just kohaliku omavalitsuse määrustest.

Jällegi vaid mõningaid näiteid tuues: paljudel juhtudel ei pannud linn või vald tähele, et aastal 2019 muutus seadus ja unustati alla kolmeaastastele puudega laste vanematele toetus ette näha. Neid juhtumeid oli arvukalt, kõik asusid näpunäite peale seda olukorda parandama.

Uue nähtusena hakkasid silma omaalgatuslikud koormised ja maksud. Näiteks detailplaneeringu kehtestamise eest tuleb mõnes vallas maksta teatud summa kohalikku eelarvesse sotsiaalse infrastruktuuri tasuna.

Iseenesest võib tegemist olla täiesti õige asjaga. See ei puuduta ainult detailplaneeringuid ja arendusi, vaid näiteks ka tasu kohalikule kogukonnale tehase talumise eest. Võib olla täiesti mõistlik, et arendajale pannakse rahaline kohustus ja selle raha kasutamise üle otsustabki kohalik kogukond ise. Teie ehitate saastava tehase, aga meie vastutasuks teeme seda, teist ja kolmandat. Täiesti mõistlik.

"Ainult õigusriik loob eeldused selleks, et meil oleks terve usaldusväärne majanduskeskkond, ja samamoodi loob see eelduse inimeste turvatundeks."

Aga see oleks koht, kus riigikogu peaks looma sellise kohaliku maksu või koormise võimaluse. Vaidlus hetkel veel käib. Tahan öelda vaid seda, et ega seaduslikkuse nõudmine  ole tarbetu norimine. Ainult õigusriik loob eeldused selleks, et meil oleks terve usaldusväärne majanduskeskkond, ja samamoodi loob see eelduse inimeste turvatundeks.

Pikaajalised juhtimisvead

Kui norm on põhiseaduspärane, ja enamasti ongi, siis võib viga olla ametniku töös. Näiteid tuues ei saa seekordki üle ega ümber PRIA-st. PRIA jäik korrektsuse püüd paistab pahatihti  õigusriikliku vastutulelikkuse puudumisena, nii võib maaelutoetuseta jääda seegi, kel sisuliselt toetusele õigus oleks, lihtsalt asja ei osanud ajada.

Õige sageli pole -eriti väiketalunikul- võimalik aru saadagi, miks temalt toetust tagasi nõutakse. Sellele on tähelepanu juhtinud kohuski.

Liialt tihti ja eri valdkondades näeme seda, et ameti või inspektsiooni ametnik, kes peaks seadust rakendama, ei olegi teinud endale elulisi asjaolusid selgeks. Ta ei püüa muret lahendada, vaid pigem kuidagi midagi teha.

Osalt on see tingitud pikaajalistest juhtimisvigadest, mis kaalutlusõigust, riskijulgust pigem pärsivad, aga ilmselt ka ülekoormusest. Oleme näinud, et kui võtta inimese mure südameasjaks, keskenduda probleemi tuumale ja püüda seda lahendada, saab lõpuks isegi ressurssi kokku hoida.

Näide möödunud ülevaateaastast - ja selliseid näiteid oli sadu -, mitte just samas valdkonnas. Inimene vajab oma terviseseisundi tõttu müravaba ruumi. Päriselt. Tõenäoliselt meist keegi ei kujuta seda ette, aga temal on diagnoos, mis seda nõuab. Kui kohalik omavalitsus saab sellest vajadusest teada ja inimesel endal ei ole raha, et taolist helitõketega tuba endale ehitada, siis peab aitama kohalik kogukond.

Kui sellele inimesele soovitatakse üht korterit teise järel, ühes naabrid pidutsevad, teises elavad joodikud, kolmandas käib harilik kortermaja tramburai, siis välja tulebki see, et inimese probleemi tuuma pole süvenetud.

Kui lõpuks õnnestus selgeks teha, et see inimene vajab kohandatud eluruumi, tehti kohandused ära, inimene sai talle vajaliku ruumi kätte. Kogu vahepealne asjaajamine oli lihtsalt maksumaksja ressursi ja selle konkreetse inimese elujõu kulu.

Süsteemsetest vigadest õnnestus parandada õige mitmeid juhtumeid. Näiteks on nüüdsest olemas juhis, mis puudutab tollis pakkide avamist. Kui varem tuli ette, et võeti postiteenistuselt pakk, tehti tollis lahti, inimeseni jõudis ilmselgelt avatud saadetis ja mitte keegi ei osanud selgitada, kes ja miks, on nüüdseks olemas konkreetne juhis. See, et pakk tollis lahti tehti, pannakse kirja ja olukorra põhjendused on kontrollitavad. Jällegi suur aitäh neile, kes oma tööpraktikaid vastavalt muutsid.

Elulistest näidetest, mis tekitavad palju vimma ja umbusaldust riigi suhtes, võin teie ette tuua ka näiteks sellise. Taas kirjeldab see mingis mõttes pikaajalisi juhtimisvigu.

Kruusatee asfalteeriti. Väga hea. Aga endised mahasõidud maatükkidele, mis olid selle tee ääres, likvideeriti. Loomulikult inimesed kaebasid ja õigesti tegid: mahasõitude säilitamine oli kaalutlusõiguse raames võimalik lahendada. Ja tuligi selgitada, et teekatte muutmine ei tähenda, et tuleb mahasõidud ära keelata. Tundub naljakas, aga ei ole.

Puuetega inimesed, hooldekodud, vanglad

Riigikogu otsusel on õiguskantsler juba teist aastat puuetega inimeste õiguste austamise järelevaataja ja edendaja. Eks kõik teavad, et teha on veel õige palju, aga hea on märgata ka seda, mis on läinud oluliselt paremaks.

Hooned ja avalik ruum peaks olema turvalised ja ligipääsetavad kõikidele, kellel on raske liikuda. Ei räägi ainult ratastoolis inimestest, vaid ka eakatest, ka lapsevankriga inimestest. See teadmine on õnneks jõudnud varasemast palju paremini kohale.

Näiteks uued bussihanked tehakse juba madalapõhjalistele bussidele. Samamoodi mõeldakse perroonidele, peatustele ja see on väga hea areng. Kahjuks mitte kõikjal ja mitte alati. Kus näeme viga, eks tuleb ära parandada.

Hea on see, et Tallinna Tehnikaülikoolis on valmis saanud tarkvara, mis suulise kõne kiiresti subtiitriteks muudab. Ja see, et kuulmislangusega inimesed peavad samuti elust ja eriti riiklikest sündmustest osa saama, ei tulegi enam uudisena. Seda julgen küll ka meie kolleegide teeneks pidada.

Tehtud on esimene kirjeldustõlge filmile, ka pimedate vajadusi on hakatud rohkem märkama. Samas, kui vaktsineerimisele registreerimise korraldamisel unustati aga pimedad inimesed jälle ära. Võimalust end vaktsineerimisele digitaalselt kirja panna ei olnud. Iga kord selliseid lahendusi luues tuleb arvestada ka pimedatega. Seda enam, et Eestis on terve hulk niisuguseid avalikke teenuseid, mida ilma internetita enam kasutada ei saagi.

Meie töö üheks osaks on kontrollkäigud psühhiaatriahaiglatesse, vanglatesse, hooldekodudesse. Aastatega on olukord ka neis läinud järk-järgult paremaks, aga palju on ikkagi veel valesti.

Alustades hooldekodudest, mida on meil ligi 200 ja kus on tublisti üle 13 000 inimese, siis personalinappus, väga madal palgatase, tihti ka nõutava väljaõppe puudumine on midagi, mida Eesti riik ei tohiks endale lubada.

Samal ajal on hooldekodudes tööl palju väga pühendunud inimesi, nii et peaaegu iga kontrollkäigu raportit saame alustada sellest, et kliendid kiidavad, et personal on sõbralik, toit maitsev, rohkem on võimalusi oma aega mõtestatult sisustada, lubatakse aeda harida, on huviringe. Ruumi on aga jätkuvalt vähe ja näiteks hooldamistoiminguid, mis peaks olema kõrvalise pilgu eest varjatud, tihtipeale inimväärikust hoides teha ei saagi.  

Vanglatest on vähem häid uudiseid tuua. Ehk vaid see, et näiteks Tartu Vanglas nägime, et pandeemia ajal lubati ka lähedastega videokohtumisi, kuid jätkub ilmselgelt lubamatu praktika, kus oma vanemad külastama tulnud laps otsitakse läbi alasti. See on rahvusvaheliste põhimõtete rikkumine, Eesti põhiseaduse rikkumine ja täiesti lubamatu.

Riigikogu saalis ei ole vaja rõhutada, et kinnipeetavad üldiselt tulevad vangist välja, ja hea on, kui välja tulles ei minda õkva kuritegevusse tagasi, vaid on olemas pere, soovitatavalt töö, lahti on saadud sõltuvusest ja võimetusest oma viha juhtida.

Õigusteadus ei tohi olla formaalne normiuurimine

Möödunud ülevaateaastal tuli õige sageli selgitada, et õiguskantsleril tuleb ka kõige raskema kriisi ajal lähtuda põhiseadusest ja seadustest. Seda tuli ja tuleb veidral moel selgitada neilegi, kes alati kindlalt õigusriiklikke lähtekohti jaganud.

"Just kriisis kipuvad kiiruga pähe tulema lihtsad lahendused ja just siis kaldub rahvas ise kõva kätt ja põhiõiguste rikkumist nõudma."

Ka pandeemia ajal tuleb meie põhiseaduse kohaselt põhjendada piiranguid ja vabaduse võtmist, mitte vastupidi. Just kriisis kipuvad kiiruga pähe tulema lihtsad lahendused ja just siis kaldub rahvas ise kõva kätt ja põhiõiguste rikkumist nõudma.

Palju on tulnud selgitada õigusteaduse meetodit. Kui varem süüdistati õigusteadlasi selles, et nad ei vaata elu ja teiste teadusalade tulemusi, siis nüüd kiputakse ütlema, et õigusteadlase asi on kuiv norminokkimine. Ei ole.

Õigusteadus ei ole ja ei tohi olla formaalne normi uurimine. Põhiõiguste piirangute põhiseaduspärasuse hindamisel tuleb alati kõigepealt faktid, elulised asjaolud selgeks teha, uurida erinevate valdkondade teadustulemusi, kaasata teiste elualade tundjaid. Ja siis loogiline argumenteerimine viib hinnanguni ühe või teise otsustuse põhiseaduspärasuse kohta.

Põhiseaduse järgi juhib Eestit riigikogu. See ei puuduta ainult riigieelarve küsimusi, vaid näiteks ka ettevõtluskeskkonna määramist. Kui liialt tihti läheb nii, et see raam, milles ettevõtjad peaksid ausa konkurentsi tingimustes tegutsema, nihkub seaduse asemel ministri määrusse või hoopis kuhugi juhendisse, siis see head majanduskeskkonda ei kindlusta.

Põhiseadusevastane oleks see niikuinii, sest Eesti põhiseaduse järgi kõik olulised küsimused peabki otsustama riigikogu.

Mitmel korral oleme märganud, et ettevõtjad ise tahaks samuti libistada konkurentsitingimusi määratlevad sätted seadusest kõrvale. Võimalik, et väga head tahtes, kuid vahest on seal taga ka lobismi idu.

Ja nagu korduvalt öeldud, kui enam pole eriolukord, siis ka kriisis peaks üleriigilise mõjuga kõiki inimesi puudutavad põhiõigusi kitsendavad otsused langetama riigikogu. See kindlustab nii avaliku arutelu ja 101 elukogemuse peegeldumise tehtavas otsuses kui ka põhiseaduslikkuse järelevalve.

Lõpetuseks seoses kohalike valimistega laste ja noorte õigustest. Lapsed ja noored ootavad uutelt volikogudelt, et avalik ruum saaks noortesõbralik, et oleks, kus turvaliselt olla, omavahel suhelda. Mõni võib seda nimetada hängimiseks, aga see käib heaks inimeseks kasvamise juurde. Piisav ei ole ainult rulapark, see on hea asi, aga vaja on ka neid kohti, kus lihtsalt juttu ajada. See oli noorte suur soov, et ka nende vajadusi tähele pannakse.

Vastuseks küsimusele, et kas kohalike valimiste teemasid tohib arutada ka näiteks noortekeskuses või koolis, on kindel jah. Muidugi tohib. 16- ja 17-aastastel on hääleõigus. Piir on lihtne: kool ega noortekeskus ei tohi muutuda ühe erakonna valimisstaabiks. Aga küsimusele, mida teha, kui vallavanem tahab noortekeskuses pannkooke küpsetada, vastasin, et pistke pannkoogid rahulikult pintslisse ja hääletage ikka nii, nagu tahate.