Õiguskantsler Ülle Madise ettekanne Postimehe rahvusvahelisel konverentsil „Rohepöördest realistlikult“ 18. mail 2022 Noblessneri valukojas Mul on suurepärased matkasaapad. Ostsin need umbes 20 aastat tagasi. Nahast, hea liistu ja vastupidava tallaga, ilusad punased pealegi. Väga kallid ei saanud olla, muidu poleks jaksanud osta. Olen nendega käinud igal aastal ja aastajal: no ikka väga palju kilomeetreid. Liivas, lumes, läbi oja ja muda, mööda kivist rada. Pealis on praeguseks kergelt väsinud, tald aga nii hea, et isegi tallalune kiri „patent pending“ pole ära kulunud. Hiljem pole ükski jalats nõnda kestnud, ehkki pole tallanud rasket rada ega pikki maid. Jooksusussil on juba mõnesaja kilomeetriga mõra tallas või mõni muu viga. Kolleegil lagunesid kingad peale esimest kandmist, mõned kilomeetrid kodust tööle, garantii korras uusi ei antud, viga olevat „dünaamiline käimine“. Teie ehk teate, miks nii on läinud. Kas kadus nõudlus ja siis pakkumine või tekitati kehvale kraamile nõudlus ja hakati seda ka pakkuma. Tahaks vähe ja häid asju, mis kestavad ega riku loodust. Tahaks, et planeedil Maa oleks tulevikus võimalik elada. Et inimesed ise ei rikuks kõike ära. Oluliselt sagenenud metsatulekahjud, üleujutused, tormid; kõrbestumine ja veepuudus on fakt. Võib ju küsida, kes on süüdi (ja vastata, et teised); mõistlik on vaadata, mida annab teha, et looduskeskkond oleks puhas ja tervislik ning et kliima tervikuna rohkem kahju ei saaks. Ja siis see ära tehagi. Meelega alustasin pisiasjast, ühe inimese ühest väiksest tähelepanekust. Mu meelest nõuab tegelik muutus seda, et igaüks kannab oma rolli: on asjad, mida saab ära teha igaüks omaette või teistega koos, oma vallas või linnas; on see, mida peab seaduste ja sunniga tegema riik ja suurimad pöörded – sh kasvuhoonegaaside õhku paiskumise üleilmne vähendamine – riigid koos. Iga inimese õlale kogu maailma ängi ja süükoorma asetamine pole tark, sest lootusetus ega viha kasu ei too. Eesti 1992. aasta Põhiseadus oli omal ajal eriline: vähesed rahvad olid tollal puhta looduse põhiseaduslikuks õiguseks ja looduse kaitse põhiseaduslikuks kohustuseks hääletanud. Eesti loodusvarad – puhas õhk, vesi, pinnas, floora ja fauna ning nende koostoime, maavarad, taime- või loomaliigi elupaigad, maastikuelemendid- on rahvuslik rikkus, mida tuleb hoida ja kasutada säästlikult. Nii ütleb Põhiseaduse § 5, mis on muudetav üksnes rahvahääletusel. Põhiseaduse § 53 kohustab igaüht säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale tekitanud. See on raam, millesse mahuvad kenasti rahvusvahelised lepingud ning EL ühised eesmärgid ja abinõud. Paremaks läheb olukord siis, kui paremaks muudetakse kõike, mis mõjutab loodust ja kliimat, pisiasjadest suurte pööreteni. Isegi digiprügi pole väärikas tekitada. Demokraatlikule õigusriigile kohaselt vajavad otsustajad rahva toetust. Kuidas seda saada? Propaganda ja hirmutamine? Nõnda saavutatakse paraku kõigest ideoloogiline, mitte tõene positsioon; hirm ja ideoloogiline vaimustus halvab kriitilise mõtlemise ja kahtlemise võime. Nood aga on teadagi nii teaduse ja arengu kui vaba ühiskonna tagatiseks. Sestap tasub mu meelest leida arusaadavad sõnad, millega muudatusi põhjendada ja seletada –LULUCF (LandUse, Land Use Change and Forestry), ambitsioon, fit for 55, ulukiressurss, süsiniku jalajälg jms ei sobi, vaid võivad oma tehnokraatlikkuses ja arusaadamatuses tekitada paljudes hoopis protesti ja tüdimust. Kui kõnelda ausalt, hirmutamise ja propagandata, lasta omaks võtta väärikad tulevikulised hoiakud, siis usun, et rõhuv enamus inimestest on valmis oma osa muutustest ära kandma. Tulevaste põlvede ja endagi heaolu nimel. Kui palju saaks teha seaduste ja riikliku sunniga? Põhiseadus lubab looduskeskkonna ja kliima kaitseks seada piiranguid ja kohustusi. Need peavad olema loogiliselt põhjendatud, täidetavad, täitmine mõistlikult kontrollitav ja kontrollitud. Reeglite rikkuja ei tohi saada eeliseid. Eriti puudutab see ettevõtlust majandusharudes, kus on vaja suuri investeeringuid, mida söandatakse teha siis, kui riik ütleb ette, mis on lubatud ja mis keelatud. Ja kui riik peab sõna. Loodust austav käitumine – tahaks, et see oleks iga inimese sisemine sund, kirjutamata sotsiaalne norm. Eesti ei peaks kujunema riigiks, kus maha pillatud närimiskummi või autoaknast visatud plastpudeli küsimust lahendab politsei. Seadused ja nende täitmine võiks siin luua igaühele võimaluse olla väärikas. Näiteks peaks olema tegelik mõistlik viis lihtsaks prügi liigiti äraandmiseks, lahendus pole see, et prügila väravas püütakse purunenud supipurke katkistest riietest, kartulikoortest ja vettinud pitsakarpidest eraldada. Silmakirjalikkus ja järjekindlusetus töötavad saastamise lõpetamisele ja kliimakaitsele kindlasti vastu. Võib-olla üks vähem tuntud näide Euroopa Liidu poliitikast. Nõukogu nägi ette viieaastase sammuga ülemineku rangematele heitmenormidele sõiduautodel. Lämmastikoksiidide heitkoguste piirväärtuseks diiselmootoriga väikese sõiduauto ja reisijateveo sõiduki puhul määrati 180 mg/km Euro 5 standardi ja 80 mg/km Euro 6 standardi kohaselt. Mõõta tuli tegelikus liikluses tekkivaid heitkoguseid uute sõidukite turule laskmise tingimusena. St mõõta ei tulnud mitte laborikatsetes, mis paraku võimaldasid tootjatel oma mootoreid petutarkvara abil manipuleerida, vaid reaalsetes sõiduki kasutamise tingimustes. Mõõtmise metoodika kehtestas Komisjon oma rakendusmäärusega. Pidades ilmselt mõõtmistehnoloogiat uute keerukate tingimuste tõttu ebatäpseks ja küllap arvestades ka tootjate huve, nägi rakendusmäärus ette pikaks üleminekuperioodiks suured kõrvalekalded, mistap loeti katsed läbinuks ka autod, mille heide ületas piirnorme oluliselt. Pariis, Madriid ja Brüssel vaidlustasid Komisjoni rakendusmääruse, leides et see raskendab neil oluliselt parema õhukvaliteedi poole püüdlemist, kuna kohustab sallima Euro 6 nõuetele vastava sildi all massiliselt sõidukeid, mille saastekogused tegelikult on suuremad. Paraku jättis EL Kohus lõpuks asja sisuliselt läbi vaatamata väitega, et linnadel kaebeõigust polnud. Kardan et ettevõtjad said sõnumi kätte. Niisiis: ettevõtluse ja omandiõiguse piiramisel keskkonnakaitse huvides paistab paraku nii silmakirja, argust kui sõnamurdmist. Meile on see võimalus! Eesti saaks seesuguses olukorras eristuda teaduspõhise, usaldatava ja õiglase ettevõtluskeskkonnaga, kus kehtivad selged reeglid ja tagatakse õiguskindlus. Mõistagi ei pea ma silmas ülereguleerimist. Ei. Vaja on põhimõttelisi piirjooni, mille sees saavad teadlased ja ettevõtjad toimetada. Ehk siis: kõikidel tegevusaladel ehitusest energeetika, transpordi ja põllupidamiseni on vaja ette öelda, mida ei lubata enam nt aastast 2030, 2035 jne. Ja veelkord: ei tasu teha detailseid plaane, mis õige pea kohatuks osutuvad. Ettevõtjatele raam võiks olla nii avar kui võimalik, aga kindel, usaldatav. Sellisel juhul on lootust, et mõeldakse välja, kas ja mida edasi teha, on ruum innovatsiooniks ja kohanemiseks. Kõige halvem on otsustamatus, ja selle sõsar mõistagi sõnamurdmine. Näiteks ei ole Eesti seadustes kirjas, mis aastani põlevkivi kaevandada tohib ja kui, siis mis eesmärgil. Koalitsioonilepe ega arengukava ei asenda seadust. Kohanemisaeg e vacatio legis hakkab kulgema seaduse avaldamisest Riigi Teatajas. Aeg peab olema ümberkorraldusteks piisav, vastasel korral tuleb ettevõtjale kahjusid hüvitada või kanda kahjud, mis tulevad põhiseadusevastase normi kehtetuks tunnistamisest. Lapsi ja noori polegi kuigivõrd vaja veenda, kinnitab õiguskantsleri ametkonna ja noorte ühisprojekt „Räägime kliimaõiglusest. Anna neile vaid võimalus! Tänan!
