Ülle Madise ettekanne: Jurist, ametnik ja ilus eesti keel

Ettekanne keeletoimetajate konverentsil 14. oktoobril 2022 Tartus V Spa-s

 

Kas meil on tarvis õigekeelsussõnaraamatut ja sõnade kokkulepitud tähendusi, lauseehituse reegleid ja hea keelekasutuse nõuandeid? Kas vajame keeletoimetajaid ja oma emakeele õpetajaid? On ehk õpetaja palve panna koma sinna, kuhu see eesti keeles käib, või keeletoimetaja soovitus asendada „täiskasvanu võtmepädevused“ või „ahi õhib soojust“ selgete eestikeelsete sõnadega tõesti ajast ja arust?

Vastus sõltub sellest, kas me tahame, et eesti keel jääb hariduse, teaduse ja kultuuri keeleks, omavahelise asjaliku mõttevahetuse võimaldajaks, põlvkondi ühendavaks sidemeks ja eestluse ankruks.

#

Põhiseaduses on vastus kirjas: jah, tahame küll. Põhiseaduse vaimus nõuab keeleseadus eesti kirjakeele normi kehtestamist[i]. Kirjakeele normi eesmärk on ametliku keelekasutuse ühtlus ja selgus ning keelekasutuse hea tava järgimise soodustamine. Kirjakeele norm on määratud Eesti Keele Instituudi uusima õigekeelsussõnaraamatuga, Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsustega ning keeletoimkonnas heaks kiidetud ortograafiareeglistiku, normatiivse käsiraamatu ja grammatikaga.[ii] Nõnda seisabki „Eesti õigekeelsussõnaraamatu ÕS 2018“ tiitellehe pöördel: „Kirjakeele normi alus alates 1. jaanuarist 2019“.

Põhiseadust saab muidugi muuta, ent hästi ei usu, et rahvas nõustuks eesti keele taandamisega üleilmakeele (praegu liht-inglise) kohalikuks murrakuks.

#

Kuni põhiseaduse järgi on eesti keel Eesti põlis- ja enamusrahvuse emakeelena ainus riigikeel, peab säilima ka kirjakeele norm. Sõnadel peavad olema kokkulepitud tähendused, lausetes kokkulepitud sõnajärg ning koolis ja ülikoolis tuleb vaeva näha, et kõik kirjakeele kätte saaksid. Kui normi olemasolust ei muutu miski ja seda pole võimalik rikkuda, pole enam tegu normiga.

Tänavu koos Eesti Vabariigiga oma 104. sünnipäeva tähistavast ÕS-ist tuleb seega lähtuda kõikjal, kus tegu riigi või omavalitsuse ülesannete täitmisega, sealhulgas koolis ja ülikoolis, riigi-, valla- ning linnaasutustes. Ülejäänud avalikus keelekasutuses tuleb silmas pidada eesti keele head tava.

Seejuures ei saa ega või kirjakeele norm pärssida ei loomingut ega keelemängu, suhtlusjulgust ega keele elujõudu. Vastupidi. „Hälbida saabki ju ainult normist ja mängu teeb põnevaks selle irduolek päriselust. Teisisõnu, normi- ja reeglivabadus, standardi vajaduse eitamine on nutune uudis nii kirjakeele tarbijatele kui ka kõigile mänguhimulistele,“ tabab Hille Saluäär naelapead.[iii]

#

Maailmavaated erinevad, on neidki, kes eitavad rahvusi ja rahvuskeeli, ju vist lootes, et kogu inimkond sulandub ühiseks üksteist mõistvaks pereks, riigipiirid, sõjad ja tagakiusamine kaovad. Sel juhul on üleilmse keele poole püüdlemine − paraku ilmse utoopiana − mõistetav. Esperanto läks igatahes hingusele. Küllalt on suurkeelte kõnelejaid, kes näevad oma keelt üleilmakeelena. Ja vaevalt pöörduvad rahuusku need sõjakad laienemishimulised rahvad, kellele juba praegu riigipiir püha ei paista.

#

Erinevate keelte elushoidmine ja arendamine, nende suurtesse keeltesse hääbumise vältimine on miski, mis tõesti inimkonda rikastab. Jean-Pierre Minaudier’ raamatust „Ühe kirgliku rahvaste- ja sõnahuvilise rännakud“[iv] leiab selle väite kinnituseks imelisi näiteid. „Iga keel kasutab tegelikkusest kõnesse siirdumiseks eri viise, iga keel vaatab maailma isemoodi. Igal grammatikal on oma (sageli ootamatu) loogika ja oma sisemised vastuolud; omad metafoorid, omad kohmakused, omad säravad hetked, ühesõnaga oma poeetika,“ võtab ta sõnumi kokku.

Tartu Ülikooli laineoptika professor ja füüsikalise optika labori juhataja akadeemik Peeter Saari aga kirjutas, et on kummaline, kuidas inimesed, kes on valmis protestiks aheldama end buldooseri roomiku külge kuskil kaugel lõunamaa mere saarel, et kaitsta seal leiduvat haruldast taimeliiki, unustavad mitmekesisuse ja liigirikkuse kui väärtused, kui kõne all pole taime- või loomariik, vaid väikerahvaste keeled.[v]

Kuulsin veidrat väidet, justkui peaks eesti keeles olema igale ingliskeelsele sõnale üks ühele vaste. Sõnale forgettable seda näiteks polevat. Aga mis siis? Äkki on see hoopis hea, et me sõnavara on nii rikas, et suudame võõrkeelsele sõnale, mil arvukalt täiesti erinevaid tähendusi, vasteks valida täpselt sobiva? Silmapaistmatu, igav, mittemidagiütlev, …

#

Keel on mõtlemise tööriist ja kannab endas põlvkondade kogemust. Äkki ongi eestlased maailmas nii edukad just seepärast, et meil on oma mõtlemise viis, mille kujundab eesti keel? Käänded ja pöörded, me oma sõnajärg lauses. Oleks kahju, kui loobuksimegi sõnade pööramisest (palli löödi poisi poolt, selmet öelda: poiss lõi palli) ja käänamisest (lõpetati kivisüsi kaevandamine, lugesin ühe uudise juhtlõigust, edasi kõneldi siiski kivisöest) või suisa nii käänamisest kui ka pööramisest (pall lööma poiss poolt). Eesti keele suur eelis võikski olla selgus ja täpsus, võime end nüansirikkalt ja samas teistele arusaadavalt väljendada. See on võimalik vaid siis, kui sõnade tähendused, käänded-pöörded, komad ja punktid on kokku lepitud ning võimalikult selgeks õpitud.

Lagunev eesti keel viiks lõpule hariduse ja teaduse ingliskeelseks muutmise. Kui sõnadel pole enam kindlaksmääratud tähendusi (mis mõistagi ajas muutuvad, kasutusele võetakse -ja tulebki võtta!- ka uusi häid sõnu, ÕS kinnitab uuenduse, kui see on põhjendet ega näita pelgalt lodevust või allaheitlikkust), ei saa eesti keel enam olla teaduse keel. Mõelgem kas või toimetatud ja teaduspõhjaga entsüklopeediatele, teabe napile, täpsele ja süsteemsele esitusele.

#

Põhiseaduse kohaselt on inimesel õigus saada aru, mida riigiasutus talle ütleb, mis on kirjas lepingutes, seadustes ja kohtuotsustes. Kõike saab eesti keeles öelda täpselt ja selgelt. Muidugi võivad juristid, bioloogid, arstid või keeleteadlased isekeskis üksteisele arusaadavaid lühendeid, võõrsõnu ja lausejuppe kasutada. Sisulist mõistmist näitab aga võime öelda sama nii, et ka teiste elualade inimesed saavad aru. Peened ja lennukad LULUCF, rohepööre, kliimaambitsiooni võimaluste tõstmise analüüs ei kasvata üldist arusaamist looduse saastamise vältimise hädavajalikkusest. Üks üheksanda klassi lõpetaja kaebas kevadel kummastusega, et tema minapädevused pandi maatriksisse ja nii ta gümnaasiumist välja jäigi.

#

Religiooniajaloolane Marju Lepajõe pidas Tartus Jaan Tõnissoni 150. sünniaastapäevale pühendatud konverentsil hiilgava kõne, kus ütles muu hulgas: „Maailm vaevleb ideedepuuduses, ühenäolisuses, rutiinis. Et loomingulisus toimiks, on vaja eestikeelset ülikooli, kus kõike tõlgendatakse läbi eesti keele, ilusa selge eesti keele filtri, tekitada tuleb loov erisus.“

See pole ood ükskeelsusele. Vastupidi. Lisaks emakeelele on igas mõttes kasulik osata teisi keeli, mis kannavad hoopis teistsugust sisemist loogikat, väljendavat teistmoodi poeesiat.

#

Kuni põhiseadust ei ole muudetud ja eesti keelt ei ole globishi murrakuks taandatud, peab keeleseaduses nimetatud kirjakeele norm alles jääma. Justnimelt normina, mis kohustab, mida saab nii täita kui ka rikkuda. Kirjakeele normi toel hoiavad ja arendavad head eesti keelt emakeeleõpetajad ja keeletoimetajad. Olgem neile nende töö eest tänulikud. Toetagem Eestis elavaid muu emakeelega inimesi eesti keele julgel kasutamisel ja selgeks saamisel ning õppigem eestlastenagi üha täpsemalt, selgemalt ja nõtkemalt oma emakeelt kasutama.