Õiguskantsler Ülle Madise ettekanne Eesti Erametsaliidu jahinduskonverentsil 2. novembril 2022
Metsade, metsloomade ja looduse kaitsmine on kirgliku vaidluse teema Eesti taasiseseisvumisest saadik. Kirglikult vaieldakse ikka siis, kui küsimus on oluline. Eesti puhas ja elurikas loodus ongi väga oluline! See, et meie mets ja maa on hoitud -ja ka hästi majandatud-, on oluline. Mõistan, et siin nimetasin sõnu, mida osa ühiskonnast seoses metsadega kuulda ei taha: „metsa majandamine“. „Jahipidamine“ ja „ulukikahjude vähendamine“ on veel ohtlikuma laenguga sõnad.
Kahjuks on ühiskonnas üha vähemaks jäänud neid, kes päriselt metsa ja loodust tunnevad, austavad puid, loomi, linde, taimi – kogu hindamatut elurikkust. Ja kes suudavad seejuures metsa majandamisele ja jahipidamiselegi tasakaaluka pilguga vaadata. Ei kaldu ei sellesse äärmusesse, kus metsa ja suurulukeid nähakse küüniliselt, tundetult pelga tuluallikana ega teise äärmuslikku leeri, kus nõutakse üleüldse igasuguse inimtegevuse lõpetamist metsas. Loodust saab hoida ja armastada loodusega targalt ja aupaklikult koos elades. See võiks olla tasakaalupunkt.
Eesti 1992. aasta põhiseadusesse hääletas rahvas tollases rahvusvahelises võrdluses haruldase paragrahvi: „Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult.“ Paragrahvi 5 saab muuta vaid rahvahääletusel.
Siiski peegeldub igapäeva(arut)elus üha enam tegelik loodusvõõrus.
Baskimaal arutasid mõne aasta eest Euroopa õiguskantslerid ja ombudsmanid looduskaitsepiirangute ja omanike õiguste õiglase tasakaalu üle. Ettekanne oli minulgi. Näitasin uhkusega meie kotkakaamerat -üldine vaimustus!- ja kirjeldasin meie ametkonna algatatud vaidlust Riigikogus looduskaitseliste piirangute põhiseaduspärasuse üle. Looduskaitse ei tohiks muutuda eluvõõraks, vaid peaks olema suunatud sellele, et kaitstud on nii looduslik elurikkus kui maaomaniku õigus oma metsas käia, ehitada ja kasvatada. Mõistagi on neidki juhtumeid, mil ongi vaja seada karmid keelud ja need -nagu Põhiseadus nõuab- omanikule ka hüvitada. Kui looduskaitse paistab eluvõõralt üle pingutatud, toob võimsa kotka ülelend rõõmu asemel maaomanikule hirmuhigi otsa ette. Seal Baskimaal sosistasid mõned kolleegid vaikselt kõrva, et neil on kehvasti läinud. Head tahtes on looduskaitse mõneti äärmuslikuks muutunud, tagajärjeks vastupidine soovitule, protest, konflikt ning kahju. Mõne põllupidaja arvates aitavatki rändlinnukahju vastu gaas ja kotkaste pesitsemise vastu mürgipala – õudne mõeldagi. Isegi kui pelgad protestist kantud sõnad. Nii ei tohi olla ja riik ei tohi ise maaomanikke seesugusesse meeleseisu ajada.
Nüüd aga jahiseaduse probleemide juurde.
Eesti valik, et jahipidamist ei korralda mitte maaomanikud, vaid jahiseltsid on iseenesest põhiseaduspärane. Ent: tagatud peab olema jahiseltside aus konkurents ja võrdne kohtlemine ning maaomanike huve ja õigusi ei tohi kaitseta jätta. Jahiseaduse mõte ja eesmärk on hea koostöö maaomanike ja jahiseltside vahel.
See on teooria ja kõlab hästi. Nagu teie kõige paremini teate, on tegelikkuses konflikte üksjagu palju. Need on jõudnud ka õiguskantsleri lauale. Alates jahimeeste raadioside ebaseaduslikult pealtkuulamisest, mille keelatust kinnitas ka Prokuratuur; kuni selleni, et maaomaniku seatud jahikeeld ei maksa tegelikult midagi, sest keelu rikkumisele ei järgne mitte midagi. Toona selgitasime, et Keskkonnaamet peab jahikeelu rikkumisele reageerima ja riikliku järelevalvega tagama keelust kinnipidamise.
Jahipiirkondade kasutusõiguse jagamine. Jahipiirkondi on nii palju kui on ja neid, kes tahaksid suurulukitele jahti pidada, on rohkem. Kui ühele jahipiirkonnale konkureerib kaks või rohkem tahtjat, tuleb Keskkonnaametil anda kasutusõiguse luba seltsile, kellel on jahipiirkonna piires suurema pindala ulatuses kokkulepe maaomanikega jahipidamise korraldamiseks nende kinnisasjadel (JahiS § 14 lg 6).
Tuleb tagada aus konkurents, ka see, et kõik jahipidajad täidavad seaduse ja looduse kaitse nõudeid. Ka loomade arvukuse jälgimise nõudeid.
Ja olemegi asja tuuma juures.
Jahipiirkondade senised kasutajad elavad usus, et nende lube pikendatakse ja uued kasutajad pääsevad juurde jahipiirkondadele, mille senine kasutaja neid kasutada ei soovi.
Teised elavad usus, et kehtetu seaduse alusel antud lube ei saa kehtiva seaduse järgi pikendada. Üleminekusätete alusel kehtinud load kehtivad 10 aastat, ehk 31. maini 2023. Punkt. Sellele peaks järgnema jahipiirkondade uus jagamine.
Normide sõnastus paraku võimaldab naljatamisi öeldes usuvabadust, ehk vastandlike huvidega inimesed võivadki lugeda välja endale meelepärase tulemuse.
Põhjaliku juriidilise analüüsi tulemus ütleb siiski, et:
- vana jahiseaduse alusel antud load lõppevad 31. mail 2023 ja neid ei saa pikendada, vaid need saab uuesti välja anda, kui senine kasutaja konkursi võidab;
- uue seaduse alusel välja antud lube saab pikendada;
- õiguspärast ootust vana seaduse alusel antud lubade kehtima jäämisele seaduses ei ole. Õigusvastase praktika jätkumist ei saa samuti nõuda tuginedes õiguspärase ootuse ega võrdse kohtlemise argumendile, seda on korduvalt rõhutanud ka Riigikohus oma lahendites.
Loa pikendamise otsuse tohib teha kõige varem 6 kuud enne loa kehtivusaja lõppu. Seejuures tuleb hinnata senise kasutaja tegevust 9 aasta ja 6 kuu vältel. Tähtaega seadev norm on ebaõnnestunud, ent kindlasti tohi ega saa sellest järeldada, justkui võiks pikendamise otsused teha näiteks aasta või kaks varem.
Kasutusõiguse lube pikendades tuleb m.h hinnata senise kasutaja tegevust, kas jahiselts on maaomanikega kokkuleppele saanud maade kasutamiseks, kas seireandmed on Keskkonnaagentuurile korralikult esitatud jne. On teada, et tänaseks on Keskkonnaagentuur ja Keskkonnaamet oma koostööd seireandmete esitamise kontrollimisel parandamas.
Maakondlike jahindusnõukogude koosseis tuleb kriitiliselt üle vaadata.
Oleme saanud avaldusi, kus teemaks jahindusnõukogude koosseis. Tuleb jälgida, et otsuseid vastu võttes ei rikutaks korruptsioonivastase seadusega kehtestatud toimingupiiranguid. Meie teada on Politsei- ja Piirivalveamet sellesisulise märgukirja ka Keskkonnaametile koostanud, loodan, et sellest juhindutakse.
Maaomanik saab oma õigusi kaitsta jahiseltsiga sõlmitava kokkuleppega või jahti keelates.
Jahiseadus näeb ette, et võõral kinnistul jahipidamiseks on vaja jahipiirkonna kasutajal ehk jahiseltsil jõuda maaomanikuga kokkuleppele ja sõlmida leping. Seadusest tuleb küll eeldus, et kui kinnisasi on piiramata või tähistamata, siis on omanik vaikimisi lubanud jahti pidada.
Kui maaomanik ei ole jahiseltsiga lepingut sõlminud ja kinnisasi on piiratud või tähistatud, tuleb järeldada kinnisasja omaniku soovi, et seal keegi ei käiks (mh ei peaks jahti). Jahti ei või pidada kinnistutel, millel maaomanik on jahipidamise keelanud. Maaomanik võib alati keelata oma maatükil jahipidamise või viibimise ka kohapeal suuliselt. Seda kõike on rõhutanud ka Riigikohus oma mitmetes lahendites.
Jahiseltside konkurentsi piirava praktika jätkumisel on võimalik kaaluda halduskohtusse pöördumist. Kui mõni senisest enam maaomanikke esindav jahiselts leiab, et jahipiirkonna kasutusõiguse luba on pikendatud õigusvastaselt, on tal võimalik loa pikendamise otsus halduskohtus vaidlustada.
Õiguskantsleri seisukohad on avalikud ja oleme püüdnud oma seisukohti selgitada kõigile huvigruppidele ka suuliselt. Püüdleme õigusriiki kaitstes õigluse ja tasakaalukuse poole, püüame menetlemise asemel lahendada ning müra tekitamise asemel luua selgust. Tänan.