Ülle Madise ettekanne: Jahiseaduse rakendamise õiguslikud probleemid

Õiguskantsler Ülle Madise ettekanne Eesti Erametsaliidu jahinduskonverentsil 2. novembril 2022

 

Metsade, metsloomade ja looduse kaitsmine on kirgliku vaidluse teema Eesti taasiseseisvumisest saadik. Kirglikult vaieldakse ikka siis, kui küsimus on oluline. Eesti puhas ja elurikas loodus ongi väga oluline! See, et meie mets ja maa on hoitud ja hästi majandatud, on oluline. Mõistan, et siin ütlesin sõnu, mida osa ühiskonnast metsade kohta kuulda ei taha: metsa majandamine. Jahipidamine ja ulukikahjude vähendamine on veel ohtlikuma laenguga sõnad.

 

Kahjuks on ühiskonnas üha vähemaks jäänud neid, kes metsa ja loodust päriselt tunnevad ning suudavad metsa majandamisele ja jahipidamiselegi tasakaaluka pilguga vaadata. Ei kaldu ei sellesse äärmusesse, kus metsa ja suurulukeid nähakse pelgalt kasuallikana, ega teise leeri, kus nõutakse igasuguse inimtegevuse lõpetamist metsas.

 

Eesti rahvas hääletas 1992. aasta põhiseadusesse tollases rahvusvahelises võrdluses haruldase paragrahvi: „Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult“. Paragrahvi 5 saab muuta vaid rahvahääletusel.

 

Siiski peegeldub igapäeva(arut)elus üha enam tegelik loodusvõõrus.

 

Euroopa õiguskantslerid ja ombudsmanid arutasid mõne aasta eest Baskimaal looduskaitsepiirangute ja omanike õiguste õiglase tasakaalu üle. Ettekande tegin minagi. Näitasin uhkusega meie kotkakaamerat − üldine vaimustus! − ja kirjeldasin meie ametkonna algatatud vaidlust Riigikogus looduskaitseliste piirangute põhiseaduspärasuse üle. Looduskaitse ei tohiks muutuda eluvõõraks, vaid peaks olema suunatud sellele, et kaitstud oleks nii looduslik elurikkus kui ka maaomaniku õigus oma metsas käia, ehitada ja kasvatada. Mõistagi on neidki juhtumeid, mil ongi vaja seada karmid keelud ja need omanikule ka hüvitada. Kui looduskaitse paistab eluvõõralt üle pingutatud, toob võimsa kotka ülelend rõõmu asemel maaomanikule hirmuhigi otsa ette. Seal Baskimaal sosistasid mõned kolleegid vaikselt kõrva, et neil on looduskaitsega üle pingutatud ja tagajärjeks konflikt ning kahju. Mõne põllupidaja arvates aitabki rändlinnukahju vastu gaas ja kotkaste pesitsemise vastu mürgipala. Nii ei tohi olla ja riik ei tohi ise maaomanikke seesugusesse meeleseisu ajada. 

 

Nüüd aga jahiseaduse probleemide juurde.

 

Eesti valik, et jahipidamist ei korralda mitte maaomanikud, vaid jahiseltsid, on iseenesest põhiseaduspärane. Ent tagatud peab olema jahiseltside aus konkurents ja võrdne kohtlemine ning maaomanike huve ja õigusi ei tohi kaitseta jätta. Jahiseaduse mõte ja eesmärk on hea koostöö maaomanike ja jahiseltside vahel.

 

See on teooria ja kõlab hästi. Nagu teie kõige paremini teate, on konflikte üksjagu. Need on jõudnud ka õiguskantsleri vaatevälja. Alates jahimeeste raadioside ebaseaduslikult pealtkuulamisest, mille keelatust kinnitas ka prokuratuur, kuni selleni, et maaomaniku seatud jahikeeld ei maksa tegelikult midagi, sest keelu rikkumisele ei järgne mitte midagi. Toona selgitasime, et Keskkonnaamet peab jahikeelu rikkumisele reageerima ja riikliku järelevalvega tagama keelust kinnipidamise.

 

Jahipiirkondade kasutusõiguse jagamine. Jahipiirkondi on nii palju, kui on, kuid neid, kes tahaksid suurulukitele jahti pidada, on rohkem. Kui ühele jahipiirkonnale konkureerib kaks või rohkem tahtjat, tuleb Keskkonnaametil anda kasutusõiguse luba seltsile, kellel on jahipiirkonna piires suurema pindala ulatuses kokkulepe maaomanikega jahipidamise korraldamiseks nende kinnisasjadel (jahiseaduse § 14 lg 6).

 

Tuleb tagada aus konkurents, ka see, et kõik jahipidajad täidavad seaduse ja looduse kaitse nõudeid. Ka loomade arvukuse jälgimise nõudeid.

 

Ja olemegi asja tuuma juures.

 

Jahipiirkondade senised kasutajad elavad usus, et nende lube pikendatakse ja uued kasutajad pääsevad juurde jahipiirkondadele, mille senine kasutaja neid kasutada ei soovi.

 

Teised elavad usus, et kehtetu seaduse alusel antud lube ei saa kehtiva seaduse järgi pikendada. Üleminekusätete alusel kehtinud load kehtivad kümme aastat ehk 31. maini 2023. Punkt. Sellele peaks järgnema jahipiirkondade uus jagamine.

 

Normide sõnastus võimaldab naljatamisi öeldes usuvabadust ehk seda, et vastandlike huvidega inimesed võivadki välja lugeda endale meelepärase tulemuse.

 

Põhjaliku juriidilise analüüsi tulemus ütleb siiski, et:

  1. vana jahiseaduse alusel antud load lõpevad 31. mail 2023 ja neid ei saa pikendada, ent load saab uuesti välja anda, kui senine kasutaja konkursi võidab;
  2. uue seaduse alusel välja antud lube saab pikendada;
  3. õiguspärast ootust vana seaduse alusel antud lubade kehtima jäämisele seaduses ei ole. Õigusvastase praktika jätkumist ei saa samuti nõuda, tuginedes õiguspärase ootuse või võrdse kohtlemise argumendile. Seda on korduvalt rõhutanud ka Riigikohus oma lahendites.

 

Loa pikendamise otsuse tohib teha kõige varem kuus kuud enne loa kehtivusaja lõppu. Seejuures tuleb hinnata senise kasutaja tegevust üheksa aasta ja kuue kuu vältel. Tähtaega seadev norm on ebaõnnestunud, ent kindlasti tohi ega saa sellest järeldada, justkui võiks pikendamise otsused teha näiteks aasta või kaks varem.

 

Kasutusõiguse lube pikendades tuleb muu hulgas hinnata senise kasutaja tegevust: kas jahiselts on maade kasutamise suhtes maaomanikega kokkuleppele jõudnud, kas seireandmed on Keskkonnaagentuurile korralikult esitatud jne. On teada, et nüüd on Keskkonnaagentuur ja Keskkonnaamet oma koostööd seireandmete esitamise kontrollimisel parandamas.

 

Maakondlike jahindusnõukogude koosseis tuleb kriitiliselt üle vaadata.

 

Oleme saanud avaldusi, mille teemaks on jahindusnõukogude koosseis. Tuleb jälgida, et otsuseid vastu võttes ei rikutaks korruptsioonivastase seadusega kehtestatud toimingupiiranguid. Meie teada on Politsei- ja Piirivalveamet sellesisulise märgukirja ka Keskkonnaametile koostanud, loodan, et sellest õpitakse.

 

Maaomanik saab oma õigusi kaitsta jahiseltsiga sõlmitava kokkuleppega või jahti keelates.

 

Jahiseadus näeb ette, et võõral kinnistul jahipidamiseks on vaja jahipiirkonna kasutajal ehk jahiseltsil jõuda maaomanikuga kokkuleppele ja sõlmida leping. Seadusest tuleb küll eeldus, et kui kinnisasi on piiramata või tähistamata, siis on omanik vaikimisi lubanud jahti pidada.

 

Kui maaomanik ei ole jahiseltsiga lepingut sõlminud ja kinnisasi on piiratud või tähistatud, tuleb sellest järeldada kinnisasja omaniku soovi, et sellel maatükil keegi ei käiks (ja ka jahti ei peaks). Jahti ei või pidada kinnistutel, millel maaomanik on jahipidamise ära keelanud. Maaomanik võib alati keelata oma maatükil jahipidamise või viibimise ka kohapeal suuliselt. Seda kõike on rõhutanud ka Riigikohus oma mitmetes lahendites.

 

Jahiseltside konkurentsi piirava praktika jätkumisel on võimalik kaaluda halduskohtusse pöördumist. Kui mõni senisest enam maaomanikke esindav jahiselts leiab, et jahipiirkonna kasutusõiguse luba on pikendatud õigusvastaselt, on tal võimalik loa pikendamise otsus halduskohtus vaidlustada.

 

Õiguskantsleri seisukohad on avalikud ja oleme püüdnud oma seisukohti selgitada kõigile huvigruppidele ka suuliselt. Püüdleme õigusriiki kaitstes õigluse ja tasakaalukuse poole, püüame menetlemise asemel lahendada ning müra tekitamise asemel luua selgust. Tänan.