Ülle Madise: eriolukorra lõpetamise võimalikkusest

Artikkel ilmus ERR arvamusrubriigis 21.aprillil

Eriolukorra vältel saab piirangute sisu muuta, sealhulgas leebemaks. Kui inimesed on vastutustundlikud, väldivad nakatumist ja nakatamist, on aeg varsti tavaelule sarnasemasse režiimi naasmiseks küps, kirjutab õiguskantsler Ülle Madise.

Hädaolukordi tekib aeg-ajalt paraku ikka, olgu need seotud laialdase elektrikatkestuse, maastikupõlengu või seekord ohtliku ja kergesti leviva viirusega. Reeglina saab hädaolukorrast välja hariliku kriisijuhtimise toel, aga kui sellest jääb väheks, kuulutatakse välja eriolukord.

Eriolukord tulebki kehtestada, kui seda on vaja, ja hoida just nii kaua kui vaja – pole seda põhjust peljata ega sellele ka müütilist jõudu omistada.

Üleriigiline eriolukord on põhjendatud seni, kuni üldiste rangete liikumispiirangute ning erandliku juhtimiskorrata ei saa. Eriolukorra juht jagab välkkiireid käske kellele tarvis, minnes mööda tavalisest töö ja võimu jaotusest. Sisuliselt võtavad peaminister ja valitsus kõikide asjaomaste asutuste juhtimise osaliselt üle ning käiku lähevad üldised keelud ja kohustused, mida muidu sel moel seada ei tohi.

Kas Eesti valis praeguse koroonapandeemia ohjamiseks täpselt parajad piirangud? Selle üle võib vaielda, eriti targalt tulevikus tagasi vaadates.

Praegu näib, et ligi kuue nädala vältel on viirus kontrolli all hoitud. Me ei saa kunagi teada, millise tulemuse andnuks leebem käsitlus, näiteks kui kaubanduskeskused ja koolid oleksid jäänud avatuks või kui hiidlaste kodusaarelt mandrile ja tagasi liikumist poleks peaaegu välistatud.

Ükski matemaatiline mudel pole nii täpne, et suudaks välja arvestada kogu ühiskonna käitumist ja selle mõju. Eesti asustushõredus, meile harjumuspärased käitumis- ja suhtlusviisid ning distsiplineerituse ja ettevaatlikkuse tase ei luba teha üks-üheseid järeldusi ka teiste riikide kogemuse alusel.

Keskne küsimus eriolukorra kestuse otsustamisel

Kindel on, et eriolukorra väljakuulutamiseks oli 12. märtsi hilisõhtuks alus olemas - nii vajadus seada sisse üldised liikumispiirangud ja nakkusekandjate isoleerimine kui ka võtta kohtadelt juhtimine Stenbocki majja. Ilmselgelt ülemääraseid kitsendusi ei ole praegu teada, ent eks kõik eriolukorra juhi üldkorraldused ole halduskohtus vaieldavad nagu õigusriigis ikka.

"Milliste piirangute toel suudame vältida elanikkonnast suure osa korraga haige olemist ja haiglate ülekoormusest tingitud ravihäireid ja surmasid?"

Keskne küsimus eriolukorra kestuse otsustamisel on, kui kaua tuleb säilitada Stenbocki majast juhitud üleriigiline liikumispiirang ning piiratud kooli- ja tööelu, avalike spordivõistluste, laatade ja kogunemiste keeldu. Milliste piirangute toel suudame vältida elanikkonnast suure osa korraga haige olemist ja haiglate ülekoormusest tingitud ravihäireid ja surmasid?

Vahel kumab arutlusist läbi eesmärk viirusest üldse lahti saada. See oleks meeldiv, kuid on asjatundjate sõnul paraku objektiivselt võimatu (välja arvatud siis, kui viirus ise ohutuks muteerub).

Koroonaviirus on levinud üle maailma, piirid ei jää kinni ja isegi kui mõnes piirkonnas rakendatakse ebainimlikke võtteid ning saadakse korraks viirusest lahti, on see peagi tagasi, seda arvatavasti ka siis, kui vaktsiin ja ravi muutuvad kättesaadavaks.

Niisiis tuleb küsida, milliste võtetega saab vältida nakkuse kiiret ja kontrollimatut levikut. Saavutatava eesmärgi ehk haiglate ülekoormuse vältimiseks on eriolukorda spetsialistide hinnangul vaja seni, kuni haiglapatsientide arv on langenud ja see langus on püsinud.

Eriolukorra vältel saab mõistagi piirangute sisu muuta, sealhulgas leebemaks. Kui inimesed on vastutustundlikud, väldivad nakatumist ja nakatamist, on aeg varsti tavaelule sarnasemasse režiimi naasmiseks küps.

Mis saab pärast eriolukorda?

Viirus kardetavasti ei kao, nagu öeldud ja viirusest tingitud hädaolukord jätkub. Levib arusaam, justkui ei saaks ametid ja kohalikud omavalitsused nakkuste leviku piiramiseks midagi teha. Äärmiselt oluline murekoht.

Lisaks haiglapatsientide arvule sõltub eriolukorra lõpetamine justnimelt sellest, kas saab kindel olla, et peale eriolukorra lõppu nakatunud ja nende lähikontaktsed - neid tuleb siin-seal kindlasti - kohustuslikus korras isoleeritakse, vajadusel keelatakse mõni konkreetne spordivõistlus või kontsert, suletakse kool, kauplus või kõrts. Kiiresti ja õigesti.

Arusaam, et iga COVID-19 sümptomitega piiriületajat isoleerima või nakkusohtlikku mänguplatsi sulgema peab tõttama peaminister isiklikult, pole mõistlik. Nendel konkreetsel juhtudel on otsekohe ja tõhusalt reageerimine asjaomaste ametnike ülesanne. Seadustes on selleks vajalikud võimalused, need tuleb selgeks rääkida ja nende rakendamist tuleb harjutada.

Tarvidusel saab seadusesätted selgemaks kirjutada. Igatahes ei saa nõuda, et peaminister teeb lõputult ametnike tööd, see pole objektiivselt võimalik ega normaalne asjade käik.

Loodetavasti jääb viisaka käitumise malliks teistest hoolimine, see, et haigena ei käida väljas ega köhita end tervena tundeski siseruumides õhku. Viirushaiguste hooajal distantsi hoidmine jääb ehk samuti normiks. Seesugune hoiak säästaks igal aastal elusid, tervist, töö- ja koolitunde ning raviraha.