Õiguskantsler Ülle Madise artikkel ilmus ajalehes Postimees 02. märtsil 2023
Iga valimisõiguslik kodanik vastutab oma riigi eest, nii karm kui see ka ei tundu. Hääletades või hääletamata jättes võtame igaüks eraldi ja kõik koos vastutuse praeguste ja tulevaste, sügavamas rahva käsitluses ka olnud põlvkondade ees. Kuis nii, võib küsida: üks hääl on ju kui tilk meres, sestap polegi ehk vahet, kas mõelda oma valik hoolega läbi või lihtsalt protestida või üldse valimata jätta.
Kodaniku hääleõigus ja sellega seotud vastutus pole siiski sisuta ilujutt. Kellegi riigikokku pääsemine või loodav valitsus võib sõltuda ka ühest häälest, ehkki seda juhtub tõesti harva. Ehk polegi halb, et päris üksi ei tee keegi riigi juhtimisel midagi kasulikku ära, ei valija ega valitu. Oma rolli kodanikuna võiks vaadelda kui lüli ketis või silma kootud mustris. Kui võimalikult paljud teevad riigimeheliku valiku, lähtudes oma igapäevakogemusest ja ilmavaatest, saab kude tugev ja kett peab.
Maailmavaateid pole enam olemas, öeldakse vahel; või kui, siis on neid kaks: head ja halvad, õiged ja valed vaated. Sellega ei saa nõustuda. Igaühel on oma arusaam sellest, mis on õiglane ja hea, mis esmatähtis. Need arusaamad – maailmavaated − on erinevad, ja neid on rohkem kui üks või kaks. Seda kinnitavad valijakompassidki: õiglusetunnetus ja arusaam sellest, mis on Eesti jaoks parim ja kõige olulisem, on erakondadel ja kandidaatidel erinev. Täpselt nõnda nagu valijailgi.
Õiglusetunnetus ja arusaam sellest, mis on Eesti jaoks parim ja kõige olulisem, on erakondadel ja kandidaatidel erinev. Täpselt nõnda nagu valijailgi.
Ühtki Eesti erakonda ega ta valijaid pole kohane halvustada. Halvustamine on teadlik rünne, mille eesmärk on sõtkuda teine jalge alla. Kokkuleppedemokraatiasse see põhimõtteliselt ei sobi. Ühe kodaniku õigluse- ja headusetunnetus, igapäevaelust võrsunud huvid ja murede tähtsuse järjekord pole õigem kui teise oma.
Kellegi elu nõuab tubli veoga autot, et tuisanud, auklikest, vahel suisa mülgasteedest kooli või poodi murda, maal harilike elektrikatkestuste puhuks generaator valmis ja kütus kanistris varuks. Teine soovib linna muretuid ratta- ja käiguteid, rohkem ronge, busse ja tramme ning kortermaja juurde elektriauto laadimise punkti. Kellegi meelest on õiglased suuremad maksud ja toetused; teine leiab, et ettevõtlikkust ja töökust tuleb igati innustada. Üks ütleb, et igaüks ise on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja; teine, et nood, kel rohkem edu, tervist ja vedamist, peavad nõrgemaid aitama. Just neid ja veel sadu hoiakuid peaksid kandidaadid välja pakkuma, et lasta valijal läbitunnetatult otsustada, keda end esindama usaldada. Valimised pakuvad muu hulgas võimaluse teada saada kodanikkonna arvamust, kas, kuidas ja kui palju aidata neid, kes pole veel leidnud võimetekohast rakendust, kellele õnn on selja pööranud.
Eesti valimissüsteem on sarnaselt Soome, Taani ja paljude teiste riikide valimissüsteemiga proportsionaalne. See tähendab, et kõik vähemalt viie protsendi valijate toetuse pälvinud vaated on riigikogus esindatud, või rohkemgi. Järelikult on erakondi mitu, valitseda tuleb koostöös.
Jutte, justkui poleks vahet, kellele hääl anda, pole põhjust uskuda. Enamik riigikogu kohtadest jagatakse valimisringkondades justnimelt ja otse valija häälte järgi. Eelmistel riigikogu valimistel 2019. aastal otsustati nõnda 81 riigikogu kohta. Ringkonnas jagatakse valijailt saadud häälte arv riigikogu mandaatide arvuga selles ringkonnas, nii saadakse koha hind. Näiteks 6000 häält. Selle, kes ühes või teises erakonnas valituks saab, otsustab valija hääl, ei keegi ega miski muu. Ka nimekirjas viimasele kohale pandud kandidaat võib valija otsusel saada hoopis esimeseks, sest hääletamise järel sünnib uus nimekiri kandidaatide populaarsuse järjekorras.
Üleriigiline nimekiri on mõeldud ebaõigluse tasandamiseks: põhiseaduse järgi peaks erakonnale antud valijahäälte osakaal kõikidest häältest peegelduma riigikogu kohtade osakaalus. Näiteks 15 protsenti kõikidest häältest peaks viima ligikaudu samapalju liikmeid rahvaesindusse. Üleriigilisest nimekirjast ei pääse ammu enam riigikokku paari häälega, sealgi on isikliku häältesaagi künnis. Need parandused valimissüsteemi on tehtud aastaid, osalt paar aastakümmet tagasi, ent mälestused kinnistest nimekirjadest, kus valija valib vaid erakonda, nagu ka väga populaarse kandidaadi tuules väheste häältega riigikokku saamisest, pahandavad inimesi senini.
Kaheparteisüsteemis võtab võitja kõik − ka siis, kui võit on ülinapp − ja otsustab kõik, kompromisse otsida pole üldiselt tarvis. Tee määrab võitja programm. Mitmeparteisüsteemis tuleb kõiges olulises leida kokkulepe. Sest nagu öeldud: huvid ongi erinevad ja erinev on arusaam õiglusest, mistap peaksid otsused sündima läbi rääkides, lahendused peaksid sisaldama erandeid ja nõtket kaalumist. Seda nõuab põhiseadus.
Nõnda tasubki valiku tegemisel propaganda asemel aluseks võtta erakondade ja kandidaatide õiglusetunnetus, arusaam Eesti rahva parimast tulevikust, kokkuvõttes maailmavaade.
Poolt – vastu, võit – kaotus, hea partei – paha partei vastandused ei sobi Eestisse, seda ei tasu siia tahta. Nagu ei tasu ülistada koostöö ja otsuste kaalumise vältimist ning mõne huvi jõu või kavalusega läbisurumist. Kui mõnel erakonnal lastakse oma sihte ellu viia teisi jalge alla tallates, on see meie süsteemi läbikukkumine ja rahva altvedamine. Just seepärast pole mõistlik hääletada selle järgi, millise seaduse keegi vastu võtta või milleks maksumaksja raha jagada lubab. Üldiselt pole mõtet konkreetseid raha- või hüve-, käsu- või keelulubadusi anda, sest kui kokkuleppedemokraatia põhiseaduspäraselt toimib, ei saa neid üksüheselt täita. Nõnda tasubki valiku tegemisel propaganda asemel aluseks võtta erakondade ja kandidaatide õiglusetunnetus, arusaam Eesti rahva parimast tulevikust, kokkuvõttes maailmavaade.
Koalitsioonilepe ei tohi Eesti põhiseaduslikus raamistikus olla riigielu otsuste ja maksumaksjalt kogutud raha mulle-sulle-talle jagamine parteide vahel. Ei või lubada seda, et iga koalitsioonileppe osalise mõned lubadused viiakse ellu muutusteta, kokkuleppeid otsimata ja mõjusid hindamata, mis siis, et enamik riigikogu liikmeid ja nende esindatavaid valijaid seda heaks ei pea. Kui vähemuse huvi võidab fraktsioonidistsipliini toel, tooli kaotamise hirmuga, on põhiseaduse vaimu vastu eksitud. See on meie süsteemi voorus, mitte puudus, et alati tuleb kaaluda otsuste mõjusid, võtta aega mõtlemiseks ja otsuste rahulikuks läbirääkimiseks. Kogu rahvas peaks end riigikogu vaidlusis ära tundma, igast otsusest kasvõi natuke võitma.