Õiguskantsleri nõuniku Martin Kadai intervjuu Maalehele

Koroonanõunik Martin Kadai: kehtivad piirangud on nende tingimusi ja eripärasid arvestades liiga jäigad

Intervjuu ilmus Maalehes 30. detsembril. Küsitles Eget Velleste

 

Mitu korda päevas te käsi pesete?

No ikka pesen. Pandeemia algusega võrreldes olen lohakamaks läinud. Üritan hoida, ja mitte ainult COVIDi pärast, vaid mustade kätega levivad päris ebamugavad nakkushaigused.

Mis on teised pandeemiast tekkinud käitumisnormid, mis on tulnud, et jääda?

Inimesed võiksid omaks võtta üksteisega arvestamise hingamisteede ägedate nakkuste puhul. Kui vaatame pandeemia­eelsesse aega tagasi, siis tingimused tõbisena haiguslehele jääda ei olnud väga head ja suhtumine oli, et tule ikka tööle. Mõne jaoks on haigus lihtsalt ebameeldiv ega põhjusta midagi rasket, aga ühiskonnas on alati inimesi, kellele võib haigus lõppeda raskelt.

Loodan, et täiskasvanutel tekib ka suurem vaktsineerimisharjumus. Enne pandeemiat tehti väga vähe vaktsineerimisi ja valdavalt olid need puukentsefaliidi vastu või seotud reisimisega.

Võib-olla inimesed pandeemia mõjudest tingituna rohkem teadvustavad oma riske ning ühtpidi hoiduvad oma käitumisega nakkusest ja võimalusel vaktsineerivad rohkem.

Omikroni viirusvariandi kohta vajab vastamist kolm küsimust: kui hästi ta levib, kui tõsine on haigestumine ja kuidas töötavad vaktsiinid. Mida senised andmed ütlevad?

Praegu ei saa öelda, et andmed on ammendavad ja teame kõike. Pigem vastupidi.

Andmed viitavad, et võrreldes deltatüvega, on omikroni levikuvõimekus suurem. Seda iseloomustavad mitmed epidemioloogilised näitajad ja ka haiguse hüppeline levik.

Kas see põhjustab raskemaid kliinilisi haigusvorme? Senised andmed näitavad, et pigem mitte. Euroopas ei ole siiani väga palju registreeritud haiglaravi juhtumeid, aga sellest ei saa teha kaugeleulatuvaid järeldusi, sest viirusvariant on uus ja leviku alguses. Kui vaadata Euroopas tuvastatud haigestunuid, siis valdavalt nad ei ole COVIDi riskirühmas. Kui omikron jõuab riskirühmani, siis näeme tegelikke tagajärgi.

Terviseamet on neljandat kuud juhita. Kas te olete ise ka mänginud selle mõttega, et kandideeriks?

Ma ei ole kandideerinud ega plaani ka. Terviseamet vajab juhti, kes suudab läbi viia ulatuslikke reforme. Küsimus ei ole selles, et juht teaks midagi COVIDist ja kriisi reguleerimisest. Terviseametil on ulatuslikud ja laiad ülesanded ning juhiamet nõuab häid oskusi juhtida protsesse ja inimesi. Mul on piisavalt enesekriitikat ja arvan, et ma ei ole selleks piisavalt võimekas. Aga heade juhiomadustega inimesi Eestis jagub. Ma usun küll, et terviseamet saab mingil hetkel sobiva juhi.

Endise terviseameti töötajana – millist mõju avaldab, kui ühe kriitilisema tähtsusega riigiasutusel puudub juht?

Asutuse arengu mõttes on see suur puudus. Näeme, et terviseamet ei ole kokku kukkunud. Seal on palju tublisid inimesi, kes tulevad ja teevad tööd, aga mõeldes asutuse arengu peale, siis juht on see, kes võtab terviksuuna ja viib selle ellu. Seda ülesannet praegu keegi ei kanna. Kujutan ette, et kaks aastat on terviseametis olnud tohutu töökoormus ja tegeldakse päevakajaliste probleemide lahendamisega, aga asutuse enda areng ei ole arutlusel.

Pandeemia alguspäevil räägiti palju sellest, et terviseamet paistis nõrga ja märkamatu asutusena, mis ei olnud kriisiks valmis. Nüüd, mil asjad on saanud settida, siis kuidas teie leiate, kas terviseamet oli kriisi alguses nõrk?

Tõsi see on, et enne koroonapandeemia tulekut ei paistnud terviseamet silma. Terviseametil oli sisulisi nõrkusi kriisiks valmisoleku vaates. Olime faasis, kus alles ehitasime kriisisüsteemi üles. Meil olid kaardistatud tervisevaldkondade kriise põhjustavad riskid ja riskianalüüs oli paigas, aga olime kusagil alguses.

Teisalt terviseameti osas tekkis ka võimendus, et asutus on ülimalt nõrk ja saamatu. Näiteks olukorras, kus pandeemia ärevusfoon oli kõrge ning populaarne oli teha võimalikult palju piiranguid, siis terviseamet ei pooldanud sellist lähenemist. See lisas arusaamist, et terviseamet ei suuda midagi teha.

Kas nüüd oleme kriisideks paremini valmis?

Eesti valmisolekust kriisideks võiks rääkida terve päeva. Meil olid, ja kahtlustan, et on jätkuvalt, süsteemsed probleemid kriisi reguleerimises ning kriisideks valmisolekus. Siin on poliitilisel tasandil vaja teha olulisi muudatusi.

Meil on igati õigeid lähenemisi, aga on ka olukordi, kus jäämegi muudkui riskidest rääkima ja neid tuvastama. Ning järjest paremaid riskianalüüse koostama. Aga riskid ei kao ära, kui me midagi ette ei võta. See on nõrk koht Eesti kriisireguleerimise valdkonnas. Oli ka teada, et tervishoiuvarud on olematud ning igasugune konflikt, katastroofiolukord või tarneraskused tähendaks, et oleme keerulises olukorras.

Siin ongi meie probleem – riskid tuvastatakse ja võetakse teadmiseks, aga ei teki riiklikku tervikplaani ja investeerimiskava, kuidas, millised riskid ja millise prioriteediga likvideeritakse või aktsepteeritakse.

Merike Jürilo kirjeldas hiljaaegu, et terviseameti peadirektori ametist lahti saades oli ta veel kuude kaupa samas töörütmis. Milline oli teie taastumine?

Üks tark inimene ütles mulle, et kriisijuhtide puhul on sage nähtus see, et ei osata kriisirütmist enam välja tulla. Sinna jäädakse isiklikul tasandil kinni ja mõeldakse pidevalt kaasa. Kui ma isiklikus elus teemast ei pääse ja mõte töötab pidevalt lahenduste suunal, siis otsustasin, et võiksin seda juba tööna jätkata. See oli üks põhjus, miks tulin tööle õiguskantsleri kantseleisse.

Töötate tänavu septembrikuust õiguskantsleri nõunikuna. Mida see töö teile toob?

Kui vaatan töölauda, siis töömaht sõltub sellest, mida valitsus teeb. Kui valitsus kehtestab uued piirangud, tuleb ka avalduste laviin. Lisaks on tavapärane enda kursis hoidmine ja taustainfo koostamine ning muud mitte koroonaga seotud avaldused. Töö on põnev ja missiooniga. Kui räägime sisulistest probleemidest, siis on näha, et inimesi saab tihti aidata selgitusega. Inimesed tunnevad, et kehtivad piirangud on nende tingimusi ja eripärasid arvestades ebaõiglased. On olukordi, kus pean nendega nõustuma, aga meie ei kehtesta reegleid. Sel juhul saame viidata, et inimesel on õigus praeguses olukorras pöörduda kohtusse.

Kellele on liiga tehtud?

Piirangute kehtestaja peaks olema mitmel puhul paindlikum ning lähtuma ennekõike sisulistest põhjendustest ja eesmärkidest.

Ma ei saa aru jäikusest näiteks olukorras, kus inimene on piltlikult öeldes viirusnakkuse valesti läbi põdenud. Kuna inimesel ei olnud näiteks võimalust või ta ei tulnud selle peale, et õigel hetkel test teha, siis ta ei ole justkui läbi põdenud, kuigi faktiliselt see nii on – seda kinnitab ka antikehatesti positiivne tulemus.

Haiguse valesti, see tähendab positiivse PCR-testita läbipõdemine toob kaasa selle, et inimene COVID-tõendit ei saa ja talle kehtivad kõik piirangud. Samas on täiesti põhjendatud, et sellele inimesele antakse ekspertsoovitus vaktsineerimisega oodata. Siin on piirangute kehtestaja ebamõistlikult jäik, puudub sisuline loogika ja põhjendamatult satub inimene keerulisse sund­olukorda.

Kas Eestis on sundi vaktsineerimiseks?

Vaktsineerimise sund on kellegi tahte vastaselt vaktsineerimine. Selline tegevus pole ühemõtteliselt lubatud. Üldist vaktsineerimise kohustust Eestis samuti ei ole.

Siiski, kui me vaatame näiteks töösuhteid, siis töökeskkonnas kehtestatud töötervishoiu ja tööohutuse nõuetega võib tööandja teatud töökohtadel määrata töötamise eelduseks vaktsineerimise. Samas on see teema, mis vajaks selgemat arusaamist, millised on kehtivad üleüldised tingimused ja millises osas on õigus tööandjal ise nende üle otsustada. Kui näiteks tervishoiuasutuse töökeskkonna riskianalüüsis ei ole ette nähtud vaktsineerimise tingimust töötamise eeldusena, kuid selline tingimus on kehtestatud asutuses, kus töötaja kaugeltki ei puutu sellisel viisil kokku nakkusohtudega, siis paratamatult tekib küsimus, kuidas see kõik täidab seaduse üldist sisulist eesmärki.

COVID-19 pandeemia kontekstis tuleb arvestada, et vaktsineerimine vähemalt teatud ulatuses vähendab nakkuse leviku riske ning suuremal määral nakatumisega kaasnevaid haigestumise riske. Kui riigi eesmärk on leida pandeemia olukorras tasakaal riskirühmade kaitsmise, tervishoiusüsteemi toimivuse ja ühiskonna üldise normaalse toimivuse vahel, siis vaktsineerimise nõude kehtestamine teatud tegevustel osalemise eeldusena ei ole põhjendamatu.

Mida COVID-19 edasi teeb?

Mina pean kõige tõenäolisemaks hüpoteesi, et sellest viirusnakkusest kujuneb üks hooajaliselt leviv nakkus. Kui vaatame olukorda tervikuna, siis ei ole loogilist põhjust arvata, et viirus kaoks ära, sest vaktsineerimine ega läbipõdemine ei taga steriilset immuunsust. Näeme protsessi, kus on üha vähem raskeid tagajärgi, aga viiruse leviku ärakadumist ei pruugi näha. Sellega ei olegi mõistlik võidelda, sest COVIDil on kõik eeldused selleks, et me ei suuda seda vaktsineerimisega või muul viisil (nt piirangutega) välja juurida.

Millal me enam piiranguid ei vaja?

See on hästi keeruline küsimus, mis hetkel me ei peaks enam rääkima kriisist ja võiksime rääkida piirangute kaotamisest. Kriis on tekkinud seetõttu, et tervishoid ei saa selle haiguse tagajärgedega hakkama ilma, et ei oleks häiritud tavapärane, plaaniline või erakorraline ravitöö. Tõenäoliselt saamegi siis öelda, et kriis on läbi, kui tervishoius on taastunud tavapärane ravitöö ja koroonaviirus ei ohusta seda enam. Minu isiklik arvamus on see, et me ei jõua sinna ühe hetkega, vaid näeme viiruse tagajärgede langust mõõdukas tempos.

- ÄÄREJUTT -

Teenistuskäik

Martin Kadai

Alates septembrist 2021 õiguskantsleri nõunik

2020–2021 õiguskantsleri koosseisuväline nõunik

2020 Tartu Ülikooli andmeanalüüsi tipps­petsialist

2017–2020 terviseameti erakorralise meditsiini osakonna juhataja

2017 terviseameti kriisireguleerimise nõunik

2005–2017 sotsiaal­ministeeriumi rahvatervise osakonna nõunik

Tartu Ülikoolist magistri teaduskraad molekulaarse biomeditsiini erialal

- PISITEKST -

Omikroni kohta ei saa teha kaugeleulatuvaid järeldusi, sest viirusvariant on uus ja leviku alguses.

Terviseamet vajab juhti, kes suudab läbi viia ulatuslikke reforme.

On ka olukordi, kus jäämegi riskidest rääkima ja neid tuvastama. Aga riskid ei kao ära, kui me midagi ette ei võta.

Tõenäoliselt saame öelda, et kriis on läbi, kui tervishoius on taastunud tavapärane ravitöö ja koroonaviirus ei ohusta seda enam.