ERR, 24. mai 2019
Käes on igakevadine riigieelarve planeerimise aeg ja jälle avastatakse, et riigipajas on raha oluliselt vähem kui kulutada tahaks, sedastab Külli Taro Vikerraadio päevakommentaaris.
Eelmiste aastatega võrreldes räägitakse seekord ehk enam riigieelarve koostamise reeglitest ja metoodikast. Struktuurne eelarvetasakaal, tekkepõhine arvestus, nullbaasiline eelarvestamine ja tegevuspõhine eelarve on vaid mõned pea igapäevaselt kõlavad mõisted.
Palju kasu loodetakse esmakordselt koostatavast tegevuspõhisest eelarvest. Pressiteadete järgi vähendab see dubleerimist ja raiskamist, on läbipaistvam ja kergemini kontrollitav.
Oluline on see, milliseid kulusid üldse tehakse
Tegevuspõhine eelarvestamine tähendab lihtsalt öeldes seda, et rahajagamist ei panda kirja asutuste või kululiikide (nt personalikulud või majanduskulud), vaid tegevuste kaupa.
Näiteks selle asemel, et kirjutada, kui palju raha saavad üldhariduskoolid personalikuludeks, majandamiskuludeks ja investeeringuteks, leiab eelarvest pealkirja "üldhariduse programm" ja selle alt tegevused õppenõustamine, keeleõpe, õppevahendid jne.
Tegevuspõhise eelarveformaadi eesmärk on tõesti pakkuda paremat informatsiooni, et teha targemaid otsuseid. Et see aga vähendaks automaatselt raiskamist või muudaks arusaadavamaks, kuhu riigi raha läheb, on müüt.
Paljudes riikides, kus tegevuspõhist eelarvestamist katsetatud, on peetud siiski vajalikuks teatud määral kulupõhist pilti alles jätta, eriti just personalikulude kontrollimiseks.
Tegevuspõhisele eelarvele üleminek on väga ressursimahukas, nõuab palju aega ja vaeva. Võtmeküsimus on selles, kelle jaoks seda infot toodetakse ja kas midagi põhimõtteliselt muutub.
Tasub meeles pidada, et eelarveotsused pole alati ratsionaalsed. Eelarvestamine on hoopis sügavalt poliitiline protsess, milles väärtusotsused (või poliitiliselt kasulikud valikud) prevaleerivad tõhususe ja mõjususe kriteeriumite ees.
Tegelikult pole ju suurt vahet, kuidas me kulud kirja paneme. Oluline on see, milliseid kulusid üldse tehakse. Kas julgetakse otsustada midagi ära jätta, teha teisiti? Kas ollakse valmis enda asutuse või haldusala rahakotti kergendama või vähem juurde saama kui teised?
Seni, kui ministrid on pigem oma valitsemisalade hääletorud valitsuses kui valitsuse esindajad ministeeriumites, pole suurt muutust oodata. Ka koalitsioonilepingu täitmine on tihti tähtsam sellest, mis riigile tervikuna kasulikum.
Kogenud bürokraadid ja osavad poliitikud saavad hakkama igasuguse formaadi ja igasuguste reeglitega. Tehakse seda, mis on kasulik. Seega tuleb paremaks eelarvestamiseks tegeleda ametkondliku motivatsiooniga. Kui kasulik on välja mõelda uusi arendustegevusi, sest nende rahastamiseks saab lisataotlusi esitada, siis nii tehaksegi. Ja riigi põhifunktsioonide jaoks jääbki proportsionaalselt raha üha vähemaks.
Kui keskselt pandud piirangutest (näiteks uute ametnike palkamise keelust) saab kergelt mööda minna, ei täida need eesmärki.
Töötajate arv ei suurene, kulud küll
Teine suur müüt seostubki uskumusega justkui aitaks riigipalgaliste töötajate vähendamine automaatselt kulusid kokku hoida.
Lugesin hiljuti teadet, et värske minister koondas ministeeriumist paar ametnikku. Teates öeldi ka seda, et eesmärk on efektiivsemalt majandada. Samal ajal palkas sama minister endale uued poliitilised nõunikud.
Tema kolleeg teises ministeeriumis võttis tööle lausa neli uut inimest, mis on üsna enneolematu pretsedent. Sellistele nõunikele ei kehti ka muidu avalikus teenistuses avalike konkursside korraldamise kohustus või ühetaoline palgapoliitika.
Uus on seegi, et kõiki nõunikke ei võeta alati ministeeriumi palgale, vaid neilt ostetakse teenust. Ehk töötajate arv ei suurene, kulud aga küll. Nii ei leia te mõnda püsinõunikku isegi ministeeriumi kontaktide lehelt.
Selline praktika näitab veelkord, kui tulutu on püüda ette kirjutada töötajate numbrit. Ei aita siin ka ükski moodne eelarvemetoodika. Sellist rida, kust aru saada, kui palju raha riigis poliitilisele nõule kulub, ei leia ka uuest tegevuspõhisest eelarvepildist.